Valge kolmapäev.

Täna alustasime siis pidulikult teemaga, mis mul juba pikka aega meeles mõlkund ja mis kuulub waldorfkooli 3.klassi teemade hulka. Vanad ametid.  Rääkisime tulest, sellest, kuidas inimene ilma tikkude ja tulemasinata tuld sai. Musja pakkus, et küünlast, laavast, päikesest, kuumusest. Lõpuks meenus, et õige jah - pikselöögist võib ka tuli tulla. Kujutasime siis ette seda "vanaaja inimest" (püüdsin mitte mõelda Atlantise ja Lemuuria arenenud tsivilisatsioonidele ja sellele, kui piiratud on meie teadmised sellest "vanast ajast"), tema elu ja olemist. Sellest, kuidas on elada võrdsena loomade hulgas. Ja milliseid eeliseid andis tuli inimesele. Valgus, soojus, toiduvalmistamine. Küpsenud liha kohta ütles Musja, et see väkk ja et miks nad kartuleid ei praadinud.

Siis mõtiskles natuke nukra moega, et küll neil seal koopas võis ikka igav ja kurb olla. Pakkusin, et kui mõtleks hoopis niipidi, et inimesed olid selle eluga kohanenud, nad polnud ju tulnud mugavustega kodudest metsa koopasse, ja seetõttu oli nende elul ehk hoopiski mingeid eeliseid meie omaga. Lihtne ja pretensioonitu, kui esmatarbed rahuldet. Musjale meeldis mõte, et lapsed olid kogu aeg vanematega, õppides neilt eluks vajaminevat ja ei mingit kooli. "Oh, miks meil need koolid peavad olema. Kes mõtles kooli välja?" Rääkisin arengust ja linnastumisest ja ttr-st ja sellest, et vanematel tekkis vajadus kodust lahkuda ja seetõttu tuli ka lapsed kuhugile ära orgunnida. Nojah, selline kurb jutt ja ei oska mina selles asjas ilu näha:(

Järgmise asjana küsis ta, et ei tea, et kas nende koopainimeste hulgas ka prouasid oli ja et millised nende soengud võisid olla. Ja et kuidas nad üldse juukseid lõikasid. Ütlesin, et ilmselt eriti ei lõiganud ja üldse on karvkate ju soojapidamise seisukohalt ainult tervitatav nähtus. "Hmm, kas siis naistel olid habemed ka?". 

Siis kirjutasime ja joonistasime. Pilt pikselöögist koos loomariigi esindajatega:)

Siis otsisime jälle jõululuuletusi. 

Leidsime hoopis ühe ema-luuletuse. Lugesin Mardile (umbes) "kui on e ja m ja a, siis saame kokku...mille?" Mart mõtles "e-m-a, aa EMME!"

Siis inglise keel. 6ndas õppetükis on küsimusele vastamine a´la "Are you happy?" ja õige vastus ja või ei. Avanes taas võimalus omadussõnade olemus meenutada. Et missugune? Siis õppisime neid veel lisaks (angr, sad, sleepy jne) ja lõpuks konstrueerus küsimus "Are you big, strong, beautiful ja hungry?", "Yes I am":)

Õppimine peab olema fun, nagu ütles kord Õpetajate Lehes Juhan Kivirähk.

Siis hakkas Mardike taas küpsetama. No ei saa käsi vaka all hoitud. Ja lisaks kohupiimakoogile sündis uus hõrgutis. "Mardi maiuspala" - võta üks soolatud pitsaatsiapähkel, puhasta korralikult, kasta kohupiimakreemi sisse ja söö. Mmm!
Veel pisut hiljem andusime oma koduõppe teisele kallakule - sünnituseteemale. Vahtisime you tubest sünnitusvideosid. No kui Musjast, Mardist või Hellast ämmaemandat ei saa, siis ma söön oma mütsi ära. Kuna vaadeldavad lõigukesed keskendusid just lapse väljumishetkele, siis sai isegi Mart väga ruttu aru põhipointist - last ei tohiks sikutada, suhu ei tohiks voolikuid toppida ja naine ei tohiks hullusti karjuda. Ja kui mõni neist asjust siiski juhtus, oigasime kooris. Ja tublid sünnitajad said kiita:) 
Ja siis hakkas sadama. Valget lund, mida ma ei salli, sest see tähendab külma ja pimedust ja mis on ometi nii sulnis, et tema ilu vastu ei saa. 

Oh häda, et see kevad ka nii kaugel peab olema.