Egiptusest ja leiva hingest.

Täna hommikul avastas Hellake uue lapsekandmisviisi. Et seo vööle vöö ja pista laps sisse. Ja siis hoia igaks juhuks tal kätest kinni, et ta maha ei kukuks. No ütleme siis nii, et suurema lapse puhul, kes juba kaela kannab, on see hädapärast täitsa kobe variant.
Aga Musja sain lõpuks laua taha, ehhee:) Rõhusin ikka vastutustundele lõpetamata tööde ja vana-aasta-asjade suhtes ja nii ta siis (suhteliselt rõõmsa meelega) alistus ja tõi vanade ametite vihiku. Oleme jõudnud viljakasvatuse teemani. Lugesin lastele raamatut "Maailm püsib viljateral", mis on üks tänuväärt teos. Kui kõrvale jätte pisuke nõuka-aegne paatos ja ideoloogia, siis ütlemata asjalik ja põhjalik teemakäsitlus. Seal alguses on juttu vana-Egiptuse põllupidamisest ja Niiluse üleujutustest. Noh, meie jaoks päris eluline teema, sest meie Reiu jõgi tavatseb ju ka kord paari aasta jooksul üle ujuda, nii et kaldaäärsed majad, kuurid ja laudad upuvad.

Siis muidugi kaldusime vaaraode ja püramiidide ja muumiate sohu ja lapsed muudkui küsisid ja Musja muukui õhkas, et "issand, kui põnev" ja mina tundsin, et kõikidele küsimustele vastamiseks peaks mul koduõppe edukaks sooritamiseks olema tagatoast võtta lp Sergei Stadnikov.
Egüptoloogiast jälle tagasi viljanduse juurde tulles võisime nentida toredat kokkusattumust. Paar päeva tagasi toodi meile kingituseks üks "poolelus" asi, nimelt "Jeruusalemma leiva juuretis". Seda tuleb meil siin nüüd hoida ja putitada, kuni tast leiva saab küpsetada. Ja oma raamatus jõudsime ka just selleni, kuidas kunagi võinuks välja näha juuretise avastamine (leiutamine?). Noh, et sattus see taigen soojaga käärima ja siis hakkas kerkima ja oma elu elama. Igal juhul vaadates oma juuretist saime sügavamat mõistmist ka Vana-Vene vanasõnast: "Pea meeles, et leib on elus: jahu on tema keha, aga juuretis hing."