Tööst ja laisklemisest

Selle Musja pildi taga siin on peidus Hellakese pilt. Oh seda arvutit küll...

Hommikul ärgates oli Mardil selge pilt, et tuleb küpsetama hakata. Hakkaski. Kauss, munad, särk-värk. Mis Musjal samal ajal üle jäi muud, kui et pliiti kütta. Ja kook ahjus supsti! Ja mida tegi sellal emake? Eks korraldas kõike - tõi puid, lüpsis kitse, kaalus jahu ja vaigistas Hellat, kes tahtis kogu koogiks vajamineva kohupiima nahka panna. 

Läks aega mis läks, aga kook sai valmis ja köök sai soojaks.

Siis võtsime ette Liisi pulli esijala, mis tahtis hakklihamasinast läbiajamist. Tööjaotus oli selline, et mina lõikusin liha, Mart pistis tüki otsapidi Riinu uhkesse elektrimasinasse ja Musja, vana esteet, kes ei tahtnud toorest liha õieti vaadatagi, rääkimata katsumisest, vaatas, et hakkliha ikka õige nurga all kaussi langeks. Tegime seda reipas töömeeleolus, kuni ühel hetkel sain aru, et asi on kahtlane ja et tuba on liiga vaikne. Hellake oli pildilt läinud. Otsisime ja leidsime ta vannitoast väga pead pesemas. Ta oli kusagilt saanud kätte suure šampoonipudeli, nii et pea oli ühtlaselt libiseva ainega kaetud. See hakkas vahutama alles siis, kui ta peadpidi kraani alla pistsin. Mille vastu tal, muuseas polnud midagi. Hella jumaldab peapesu.

Igal juhul hakkasime lõpuks hakkliha külmkapi jaoks kilekotikestesse jagama ja Mardile sai tööks kirjutada erkoranžidele hinnasiltidele peale H-tähte, et pärast oleks selge, millega tegu. Mart kirjutas oma 20 haad ja siis oli see täht selge ka. Nagu Mõmmi ja aabitsas, et "haa-haa, haa-haa, mul selge on haa..."

Pärast arutlesime laiskuse teemadel. Nimelt oli Musjal mure, et alati, kui tema muusikakoolis 6ndalt korruselt tahab liftiga alla sõita, peab nii kaua ootama. Küsisin, et ka ta seda va trepist allatuleku nõksu teab. Ta ütles, et teab küll, aga ei viitsi tulla, jalad hakkavad valutama. Siis küsisin, et kas ta ikka lifti viitsib astuda ja seal seista. Äkki oleks parem, kui 6ndalt korruselt tuleks alla selline toru nagu on veekeskustes. Musja arvas, et see oleks ikka väga hea variant. Ainult, et kuhu siis maanduda? Basseini? Aga mis saaks sel juhul viiulist. Ma pakkusin, et viiul võiks väiksemat toru mööda tulla ja madratsile maanduda. Musja tahtis seepeale koos viiuliga väiksest torust tulla ja ka madratsil maanduda.

Siis ma ütlesin, et ohh neid tänapäeva lapsi/inimesi küll. Trepist käia ei viitsi, pliiatsiga kirju kirjutada ei viitsi, niimoodi võib laiskusesse surra (nagu metsatalu vanataat meie lemmikluuletusest:)) Seepeale kostis Musja, et talle väga meeldib kirjutada. Ja mul polnud sellele vastu enam miskit vaielda. Sest talle tõesti meeldib kirjutada.