Musja on seni üsna suvalt, kuid järjekindlalt oma mate töövihikut täitnud ja leidsin ükspäev, et eestpoolt paistavad pikkused ja nende teisendamine. Kuna ka waldorfkooli kolmas klass tegeleb mõõtudega, siis arvasin, et paras aeg neile rohkem keskenduda.
On olemas selline tore raamat nagu "Küünrast kilogrammini". Seal alguses küsimused "Kui pikk sa oled? Kui palju sa kaalud? Mis on sinu kinga number? Kui kaugel koolis asub su kodu? (Meie variandis oli "kui kaugel kodust asub kauplus?") Kui soe või külm täna on?" Musja läks nende küsimuste ja neile vastamise peale kohe särama, et mis toredad küsimused! Ja siis nuputas ja mõõtis ja mõtiskles. Edasi arutasime, et milleks mõõta ja kes mõõdab ja mis on silmamõõt ja miks on vaja täpselt mõõta. Ja siis rääkisime vaksast, jalast, küünrast. Miilist ka. Rooma miil oli 1000 sammu, kusjuures samm võrdus Rooma sõduri kahe sammuga. Tänapäevane miil on pikk 1609 meetrit. Väggga huvitav. Kujutada ette, kuidas Rooma sõdur neid samme seal astus ja luges. Meie kõigi silmaringid laienesid, mis jube.
Siis jõudsime tänapäevaste pikkusühikuteni. Ja panime pildikeeles kirja.
- Kirp - millimeeter
- Lepatriinu - sentimeeter
- Hiir - detsimeeter
- Lammas - meeter
- Elevant - kilomeeter
Ja siis hakkasime teisendama.
Üks lepatriinu võrdub 10 kirpu,
Üks hiir võrdub 100 kirpu
jne
AGA - üks elevant võrdub MILJON kirpu. Vaat see on juba midagi!
Ja edasi suhtlesid omavahel hiir lambaga, lammas lepatriinuga, elevant kõigi teistega.
¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤
Täna vaatasime jälle töövihikut ja sääl oli mõõtudest ja teisendustest vaid 2 harjutust a´la 12cm + 39cm = ......cm = .......dm ......cm
BOOOOring:(
5 kommentaari:
See on tõesti booring. Mul ka järgmisel aastal juba koolieelik majas, aga ma pole siiani tahtnud tegeleda teemaga, mida ja kuidas koolis õpetatakse :s Ei kõla küll julgustavalt.
Kati, kas sa arvad, et koduõppe blogi peaks kooliskäimist julgustama? :)))
Blogi ei pea, jah. Aga töövihikult oleksin seda oodanud :D
Tegelt ma arvan, et see on PROPAGANDA :p
Koolis on kiht-kihiline põhimõte. See, et ühegi asjaga ei minda sügavuti, vaid igast näkitsetakse igal aastal natukene. Õpilasel tekkib tunne, et sama asja on millalgi juba käsitletud, aga kuidas see nüüd täpselt oli...? Minu arust töötab see õudselt süvenemise vastu. Miks mitte õppida asja üks kord, põhjalikult ja õiges eas. Mitte, et räägime titakeeles teises klassis natuke astmevahelduses ja kolmandas klassis juba natuke julgemalt. Ja no neljandas-viiendas kargame kallale.
Selles mõttes on waldorf jätkuvalt hea näide, et kui midagi võetakse ette, siis südamest ja põhjalikult.
Tänan selle kirjatüki eest! Mind ka inspireeris. Oma (suurem) laps on selle matemaatika jaoks veel pisut väike. Aga küll ta kasvab.
Postita kommentaar