Kivid kooli aeda.

Vaheajal tahavad koduõppelapsed kodunt välja. Või vähemalt Musja tahab sõbrannadele külla,

plikade jutte rääkida, öösärkides mööda maja lennelda ja muidu lustielu elada. Selles mõttes on Raeküla tantsulaager üks tänuväärt ettevõtmine. Kogu Musja sõbrannade-gäng on koos ja

ta on nii õnnelik. Isegi kuri kõhutõbi möödus vaid ühe päevaga ja ta sai seltskonda naasta.

Mina loen ajalehti, mida ema ikka nädalakaupa saadab, et natukegi valgust talutarre paistaks. Eraku rõõmud:)

Linnalehes oli vastukaja ühele varasemale loole, kus kirjutati õpetajast, kes ei suutnud ainet lastele selgeks teha. 

Kirjutab koduõpetaja (?) Erli Umbsaar: "Olen juba viis aastat tegelenud järelaitamistundide andmisega matemaatikas. See pilt, mida ma abiõpetajana näen, on väga kurb. Minu õpilased on kõik korralikud lapsed, käivad kenasti tundides, aga ainet nad seal selgeks ei saa. Süsteem tundubki olevat selline, et tunnikontrolle tehakse enne, kui materjal on korralikult läbi võetud. Õpime siis nendega järeltöödeks ja siis saavad asjad ka ilusasti korda.

Kui näen lastele antavate kodutööde hulka, tekib tunne et süsteem ongi rajatud iseõppimisele. Aga milleks on siis kool ja koolitunnid?"

Just minu küsimus:)

Jõudsin ükspäev täpselt sama järelduseni, et tegelikult toimub koolis varjatud koduõpe. Koolil on kontrolliv ja adminstreeriv roll. Kodus lapse õpib kas ise (individuaalõpe) või õpetab lapsevanem (assisteeritud individuaalõpe) või kurvemal juhul ei toimu üht ega teist ja lapsukese haridustee jookseb ühel heal päeval lihtsalt kokku. Nii nagu juhtus ühe meie lähisugulasega. Kutt jäi esimest korda 6. klassis istuma, siis vedas 9.ni välja, aga lõpueksameid ära ei teinud. Ja mitte et oleks pätt ja kaabak. Ta lihtsalt ühel hetkel ei saanud enam ÜLDSE aru, mis koolis toimub ja ilmselt mitme õnnetu asjaolu kokkulangemisena ei suutnud teda keegi enam ka reele aidata, nii et nüüd ta siis on...17-aastane õhtukooliõpilane. Mis pole muidugi üldse paha variant.

Siis kirjutab veel gümnasist Kaisa Kangro sellest, kuidas ta vahetusõpilasena koges õpetamist USAs: "USA koolis on õpetajad täiesti teistsugused ja seda kahes mõttes. Esiteks nad on veendunud, et nende töö on ka väga heade ja usalduslike suhete loomine õpilastega. Teiseks on nad oma õpetamisoskuste poolest tõelised profid ja leidlikud.

Toon ühe näite. murdude kohta, mis teatavasti on matem-s üsna raske teema. USA õpetaja läheneb asjale nii. Kõigepealt ütleb ta õpilasele, et ta täiesti mõistab, et nüüd tuleb üks jube raske teema, kinnitades, et asi on väimalik siiski selgeks saada ja tema teab, kuidas. Siis ta kordab hästi lühidalt üle kõik vajalikud varem õpitud põhitõed, milleta uuest osast aru ei saa. Ta jagab kõigile välja paberid, millel on kirjas veel kord kogu see ABC. Siis hakatakse võtma uut osa, kusjuures õpetaja teeb selle nii näitlikuks, et saadki kõigest aru. Ta küsib kog aeg, kas me saame aru. Siis lahendatakse ülesandeid ja korratakse, korratakse, korratakse põhilist. Kuna õpetaja seob ülesanded väga leidlikult praktilise eluga, siis püsib tähelepanu asja juures. Kodutööks antakse veel paar samasugust ülesannet. 

Eesti õpetaja kontrollib kõigepealt koduste tööde vastuseid, siis asub uue teema kallale, seletades seda tahvli ees enamasti üsna kiirelt, teoreetiliselt ja keeruliselt. Seejärel annab uued ülesanded(...)"

See alguseosa oli ju nagu koduõpe!:))

Naljakas, et ajakirjanik oli selle loo pealkirjaks pannud "USAs olid õpetajad väga leidlikud", nagu oleks siin tõesti mingi eriline leidlikkus ja nupukus välja tulnud. Või et millisena neid meie õpetajaid siis õieti ette kujutatakse?

Ja lõpuks arvab Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Tiina Kivirand kogu teema kohta, et "Muutuv ühiskond seab uued ootused ka õpetaja rollile ja õpetajakoolitusele, õppekavale, õpetamismeetodile, õppematerjalidele jne. See uuendamisprotsess on teoksil, aga nende muutuste koolijõudmine on kindlasti pikaajaline protsess."

Plää, plää, plää - nagu ütleb vana-Juhan:(