Raske veerandilõpp.

Üle hulga aja võtsime ette vahakriitidega maalimise ja tulemused olid nii rõõmsad. See on midagi sellist, mis lihtsalt ei saa ebaõnnestuda. Nagu kõik muu, mida waldorfpedagoogika pakub. Aamen.

Jätkasime inglise lainel. Leidsin lihtsa ja armsa luuletuse sügise teemadel, mille Musja üles kirjutas, tõlkis ja mida koos lugedes pähe õppisime. Rida "sad sweet songs of sunshine" keeras keele krussi, aga mis sa teed. English nõuab ohvreid:)

Ma olen rääkinud artiklitest "a" ja "the", aga üldise keelealgamise juures pole need Musjale ilmselt eriti meelde jäänud, nii et ta täna küsis uuesti, et mida see "a" seal sõna ees tähendas. Püüdsin siis siit ja sealtotsast seletada ja asjaga edasi minna, aga sain aru, et asi jäi segaseks. Et mis umbmäärane ja mis artikkel ja mis nimisõna värk. Lõpuks võtsin aja maha ja kolisime mõnusalt diivanile ja hakkasin otsast. Ja eesti keeles. Et on nimisõnad, tegusõnad, omadussõnad. Mina ütlen sõna, tema pakub, mis see on. Lõpuks saime isegi küsimuste esitamisega hakkama. Alati on raske lapsele selgeks teha, et mis küsimusele vastab sõna "koer", tema ütleb "missugune koer?", mitte "kes". Seega tuleb öelda - millise küsimuse saame lauses panna sõna "koer" asemele? Näit. koer on õues - kes on õues. 

Edasi liikus töökas algrakuke klaveri taha lemmikhitti esitama. Emme klahvpillidel, Musja viiulil, Mart vokaal ja Hella tants ja sealt ta tuli - "Põdral maja"! Kusjuures jumala lahedalt tuli:)

Siis võtsime ette ühe uue inglisekeelse laulu "We must go a shopping", kus salmides erinevad variandid shoppamisest - shoeshop, toyshop, grocer ja lõpuks "we´l all go home to tea." Igati aktuaalne ja arendav lauluke.

Siis raugesime ja Musja tegi pingelanguse saavutamiseks pisut etteütlust. Pärast nõudis hindeid. Ikkagi veerandilõpp ja puha. Panin talle paar kolme ja paar niru nelja - pole siin midagi hellitada, las harjub karmi eluga. Musja oli nendega igati päri, aga lunis ikka, et mis ta viiulimängu eest saab. Andsin siis mõned viisplussid ka.

Enne õueminekut tegime väikese memory ringi. Uskumatu mälu on 5-aastasel. Mart noppis kaarte lõdva randmega ja kui ma kindlalt ei teaks, et see on võimatu, siis arvaksin, et ta nägi neid läbi. Lõppskoor oli Mardil 24 paari, Musjal 15 paari ja mul 7 paari kaarte. Häbiväärne. Peab letsitiinile rohkem rõhku panema...