Hommik algas suures ühises voodis, kuhu kogu kamp puges sooja. Mart teadagi, mitmendat tundi üleval, ei suutnud kuigi kaua põõnutada. Ajas jala alla ja tantsis meile mingit jenka ja džaivi vahepealset tantsu. Hästi naljakas oli. Ja äratas hästi.
Siis mängisid väikesed oakoti viskamist kaussi ja Musja harjutas viiulimängu.
Mõtlesin, et vaatan, kuhu kurss keerab, ei hakka mina midagi Musjale ette pakkuma, et mida õppida või teha. Ja ei mingit eriüllatust - ikka ükskordühte. Otsis ise töövihikust ülesandeid ja tegi. Tekstülesandeid, mingid geomeetriaül-d, siis mingi murdjooned. Esimene osa töövihikust saab kohe tehtud. Õnneks on mul häid vanu matemaatikaõpikuid, kus on ikka tõeliselt mõnusaid harjutusi. Midagi mõtlemisele ka, vahelduseks sellele tilu-lilule, mis praegu töövihikutest leiab.
Ma vaatan kodus oma lapsi ja ei kujuta neid ette lasteaias. No kuda see ikka on ja mis elu see on, kui pead iga jumala päev kodust kuhgile kõndima. Läbi öö ja pimeduse, sööma võõrast toitu, oma emme ei kallista ja pole kedagi, kellega mõtteid jagada ja tagasisidet saada. Ma saan aru, et tegelikult on sellest tundest ülehüppamine kerge. Et hops ja valmis. Et kui on vaja, siis on vaja. Aga mul tõmbub süda kokku, kui vaatan oma väikest Marti ja Hellat ja seda, kui rõõmsad ja õnnelikud nad on ja mõtlen kõigi teiste laste peale, kes kodus ei kasva.
Märksõnad "lapsed hoitud ja emad tööl" või "kõht täis ja soe tuba" või "kvaliteetaeg lastega olemiseks" ajavad mind hulluks.
Musja oli reedel Ülle juures lasteaias. Lõunauinaku ajal, kui kasvataja läks toast välja, ütles üks poiss teisele "tead, mu hobuse nimi on putsi-munnu".
Ülle on rääkinud, kuidas kasvatajate hääletoon ja suhtumine muutuvad, kui emad-isad hakkavad tulema. Siis tuleb kontroll peale ja rutiinist suhtlemises saab pingutatud positivism. Tegelikult on enamus kasvatajaid ja muid tädisid muidugi head ja hoolivad, aga kuidas anda oma laps päevadeks võõrastesse kätesse nagu auto hooldusesse?
Ma ei saa aru, kust paganast on mul sellised piirid peal, aga mina enam ei suuda. Kunagi olid mu poisid ju ka lasteaias ja see tundus oi, kui tore variant. Ja sain aega endale...see oli muidugi kõige toredam. Nad polnud kaua, ikka poole päeva kaupa ja pererühmas, aga ikkagi. Enam ei raatsiks. Ei saaks.
See hetk, mis nad on just sellised pisikesed, siirad ja vahetud, on nii lühike. Juba nad ongi läinud. Nagu need suured mul.
Täna mõtlesin, et ei tahaks kohe kuidagi Musjat kooli saata. Täitsa hulluks läinud?
2 kommentaari:
Mitte et ma suurt kristlusest hooliks, aga kristlik erakond oli ainuke, kellelt ma eelmiste valimiste ajal kuulsin, et toetama peaks ka neid peresid, kes tahaksid ise lapsi kodus kasvatada.
Praegu aga vaatan Jossut ja mõtlen, et elaksin ma Lääne-Euroopas, läheksin paari kuu pärast tööle ja Joss lasteaeda-hoidja juurde... Poiss varsti ju pooleaastane!
New Yorgis otsis üks eesti-ameerika pere oma 6-kuusele lapsele hoidjat, kelle tööpäev oleks olnud hommikul 8-st õhtul 8-ni. Ju siis ema (ameeriklane) pidi hakkama tööl käima. Siin ju töökohti ei hoita ja lapsepuhkust pole.
Päris tavaline on siin see ka, et lapsehoidjal on kõhukotis ühekuune tita, keda ta toidab lapse emalt saadud piimaga ja korra päevas käib selle lapsega ema töö juures toitu saamas.
Mul ei ole lapsi, aga kui oleks, siis valiks Merje viisi lastega olemiseks :)
Postita kommentaar