Oh heldeke ja saabki läbi see koolivaheaeg. Tore.
Ma tean, kes on kangelased. Need, kes suudavad elada ühe katuse all pre- ja postpubekatega ja jääda iseendaks. See tähendab rahulikuks, viisakakas, intelligentseks, leplikuks, ilusaks ja toimekaks:) Õnneks mina seda kõike pole. 5 päeva olen lahutanud kaklevaid noori kukki, vab. oma poegi ikka, kuulnud roppu sõimu (see on ÕUDNE, kuidas tänapäeva noorus ropendab), jooksnud ühe juurest teise juurde ja püüdnud olla lepitajaks vaenutsevate poolte vahel. Ajanud neid arvuti ja teleka tagant ära, teinud neile tohututes kogustes süüa (ja pidanud ikkagi kuulma, et midagi head hamba alla võtta pole), mõelnud paaniliselt välja uusi ja uusi pisikesi ja suuremaid kodutöid, et nende pulbitsevale energiale ja eneseteostuse soovile toitu anda. Täna õnnestus mul poisid ratastega saata poodi, kust nad naasid alles tunni pärast. Õhtul, kui Mart lobises välja, mida kõike kahjulikku nad peale hapukoore (mida nad ametlikult ostma pidid) ostsid, küsis Rein, et miks ma nad ometigi sinna saatsin. Ma karjatasin "Issand, ma sain TUND aega rahu ja vaikust!".
Jah, rahu ja vaikus on see, mida hing ihkab ja mistõttu on õigustatud ka laste koolisaatmine teatud vanuses. Mitte selleks, et kool annaks neile midagi paremat kui kodu, vaid sellepärast, et inimlikul kannatusel on piir. Ja minu piiriks näib olevat 3 last korraga kodus.
Ükskord rääkisime Jaagupiga sellest, et mis oleks, kui oleks koduõppel veel edasi. Jaagup judistas õlgu ega suutnud kohe sõnu seada. Siis ütles, et "oi, küll oleks siis ikka raske kooli minna". Eks ta ole. Ta ju võrdleb kõike seda, mida ta praegu koolis peab õppima, sellega, mida me kodus tegime ja kooli maht on ikka kordades suurem. Iseasi, et kas seda kõike ka tõeliselt vaja on. Kindlasti mitte. Eks niimoodi ongi raske ette kujutada. Aga...ta möönis, et see aeg, mis koduõppel sai oldud, oli hästi oldud:))
Täna hakkasid poisid uuest koolinädalast rääkima. Et Aksil on teisipäeval üks suur töö ja Reksil neljapäeval. Ei armu, ei halastust.
Ma tegin ettepaneku "jääge koduõppele", millele nad õnneks ei reageerinud:)
2 kommentaari:
Näed, ma just tahtsin uurida, et kuidas sa otsustad, millises vanuses lapsed kooli saata, ja mis on selle otsuse tagamaad. Et kas sa mingil hetkel tunned, et sa ei suuda neile kõike vajalikke teadmisi pakkuda, või arvad, et mingist hetkest on neil vaja omavanustega rohkem suhelda kui see kodus võimalik on?
Vastuseks küsimusele - õieti ei üht ega teist.
Kuna meie lähikonnas on vaid üks kool, kus tahan, et mu lapsed õpiks ja sinna saab katsetega alates 5ndast klassist, siis see määrabki koolimineku. Hiljem saab uuesti proovida gümnaasiumisse. Selles suhtes ma pole nii kindel, et nad minu "metsaääre erakoolist" tulles sisse saaksid. A viiendasse on saanud.
Ja eks nad ole seda ette teadnud ja ise minekuks hästi valmis olnud. Need vanemad poisid. Noorematega vaatan, kuidas kujuneb.
Ega hästi ei raatsi...
Postita kommentaar