Mardi une ja ärkamise rütm on nihkes umbes miinus 2-3 tundi. Ta ärkab kukega ja siis õhtul hakkab 7-8 paiku unejuttu lunima. Ja nii tasapisi jäävad hommikud ja õhtud aina varasemaks. Plikad põõnutaks poole päevani ja mina muidugi koos nendega (huvitav, et unearmastus pärandub naisliini mööda). Aga kohusetunne sunnib takka ja nii me ajasime täna ka jala alla juba enne 9. Mart kargas juba ringi, mängis suupilli ja nõudis memoryt. Suupillimäng tuleb tal päev-päevalt aina paremini välja, lool on rütm ja viis täitsa olemas.
Teisipäev on õudne päev. Pakkida asjad, maksta võlg relvameistrile, rautada hobune. Sööta kits, kütta ahi, harida lapsed. Kitse on soovitav ka lüpsta, lisaks toita kanu, pliit tahaks ka kütmist ja lapsed putru. Ikka Musja tatart ja Mart kaerahelvest. Hella sööb algul üht, siis teist. Täna oli mees käskinud ka liha praadida, mida Kiur meile nädalavahetusel saatis. Seda kõike ikka oli. Ühes teadmisega, et kell 12 löövad kellad ja peame linna poole startima.
Siis lisandus suupillile viiul. Pealik sundis suupilli vaikima.
Siis süvenes Musja tehete järjekorra maailma. Korrutustabel tahtis meenutamist, aga tuli küll. Isegi jagamine, mis on tunduvalt raskem kui korrutamine. Aga lohutasin teda, et jagada ongi raskem kui kokku krabada. Olgu elus eneses või matemaatikas.
Aeg-ajalt ma lähen närvi, kui ta mulle tõelise blondiininäoga otsa vaatab ja mõtiskleb, et kas 8*7 on 94 või pole. "Mõtle, inimene, mõtle!" A siis tuleb jälle sellise ülesande õige vastus, mida oodatagi ei oska.
Siis avastas Musja, et käes jõulusalmide õppimise aeg. Ta leidis lasteluule antoloogiast hulga ilusaid salme, millest kaks vihikusse jäädvustas ja pähe õppis. Üks oli dialoog "Täheke". Musja tegi ettepaneku, et nad võiks seda Mardiga koos jõuluvanale esitada, aga Mart otsustas olla häbelik ja ei tahtnud õppida (ilmselt kujutas end elavalt ette jõuluvana põlvel). Pärast hüppasid Hellaga voodis ja karjusid mõlemad "täheke, täheke, kas sa magad?". Ja veel hiljem avaldas Mart soovi see luuletus siiski selgeks õppida.
Kell 11.45 avastasin, et pea pesemata. Siis avastasin, et hommikusöök söömata. Ja siis, et ma lähen kohe paanikasse. Käed krabasid juustuleiba, suu lonksas külma teed, märjad juuksed tilkusid teesse ja Hella ruigas, et teda tohib ainult emme riidesse panna.
Vihkan kiirustamist ja püüan seda aja hoolika planeerimisega vältida. Aga ikkagi ja alati sekkub faktor x lapsukeste kakahäda või kadunud salli või muu anomaalse nähtuse näol.
Ja jälle olime autos ja kihutasime linna. Arenema ja sotsialiseeruma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar