Tänasele hommikule seadis piirid hiline ärkamine ja varane telekavaatamine. Aga mul pole südant Musjale tantsusaadet keelata. Seadsin tingimuseks, et võib, kui koob samal ajal:)
Natuke siiski jõudsime. Musja harjutas viiulimängu, Mart pani mõnuga suupilli.
Kuna päike oli nii sulnis, siis edasi tundus matemaatika olema just see ÕIGE. Võtsime ette tehete järjekorra. Ma andsin ikka põhjani, st segiläbi kõik tehted, sulud-värgid. Musja sattus pisut segadusse, aga siis näris läbi. Vahepeal üritas väita, et vahet pole, mis järjekorras teha. kas jagada 300 300ga või 5ga. Ma tõestasin, et on vahe. Kui sul on 300 kommi, siis on vahe, kas jagad need 300 või 5 lapse vahel.
Eks homme jälle.
Hella luges lootusrikkalt "golden, golden", aga inglise keelt eriti täna ei puudutanud.
Hiljem saatsime Musja linna tantsima. Autos arenes vestlus Mardiga. Ta tahtis, et me läheks poest läbi. Mina ei tahtnud ja ütlesin, et üks Tõeliselt Peen Daam ei käi poes kummikute, dressipükste ja vana mütsiga, nagu mina sel hetkel olin. Ja siis ta küsis "Kas sina oled peen daam?" ja mu maailm varises kokku. Sain aru, et just seda ma pole ja seega võiksin poodi minna küll. Aga ma ei läinud ja taaskord pidin lapsele valetama. "No muidugi, et olen. Kui ära pesta ja kammida."Ja siis asusid Mart ja Hella pannkooke tegema. Püüdsin küll seletada, et mul on lõunaga hoopis teised plaanid, aga Marti minu plaanid eriti ei huvitanud. Ta tegi taigna, Hella andis lihvi ja mul ei jäänud muud üle, kui küpsetada.
Kui kõht on pannkooke täis, siis võib teadagi asuda lõunasöögi valmistamise kallale. Tööjaotus oli õiglane. Mart kooris kartuleid (maailma parima Tupperware koorijaga, mis isegi 5aastase käes koorib ise), Hella sõi kartuleid (E: "Mina sõin ka toorest kartulit, kui ma väike olin.", H: "Mina olen suur!"). Mina muudkui jälle keetsin ja küpsetasin, nagu mingi täiesti mõttetu kodumasin:(
Kui kõht on pannkooke täis, siis võib teadagi asuda lõunasöögi valmistamise kallale. Tööjaotus oli õiglane. Mart kooris kartuleid (maailma parima Tupperware koorijaga, mis isegi 5aastase käes koorib ise), Hella sõi kartuleid (E: "Mina sõin ka toorest kartulit, kui ma väike olin.", H: "Mina olen suur!"). Mina muudkui jälle keetsin ja küpsetasin, nagu mingi täiesti mõttetu kodumasin:(
Väike pärastlõunane suupill voodis hüppamise ja kardina taha pugemisega. Pugemine on meil üldse auasi. Kes rohkem ja nutikamalt poeb, see paremaid hindeid saab. Lisaks laulis Mart laulu "Mu armas isamaa", mis läks edasi (suht monotoonsel viisil) "mu armas emamaa, mu armas hellamaa, mu armas musjamaa, mu armas reksimaa, mu armas aksimaa...mu armas onumatimaa".
Siis jäi Hella magama ja Mart sai taas võimaluse mulle memorys pähe teha. Muudkui vaatas oma röntgensilmadega kaarte ja noppis. Ja lõppskoor oli 12-24 minu hävinguks. Kusjuures, ma lugesin oma kaardipaarid üle ja jäin vaatama, et palju siis Mardil õnnestus kokku kühveldada. Ja selleks hetkeks, kui tema oma 24 oli ära lugenud, oli mul oma hulk meelest läinud ja pidin uuesti üle lugema. Lihtsalt piinlik.
Sellega saigi tänane koduõppepäev läbi. Kuidas me aru saame, et läbi? Lihtne vastus - need, kes pole koduõppel, tulevad koju.
Ja peale seda on hoopis teised lood ja laulud.
1 kommentaar:
Mul on kuri kahtlus, et see edu memorys on kuidagi väiksese inimese aju arenguga võib pigem arenematusega seotud, sest nad kõik on ses mängus väga pädevad. :D Koletu, aga ma saan kolmeaastaselt Ukult selles mängus pähe, kui ma süveneda ei viitsi.
Postita kommentaar