Tegus neljapäev.

Kuidas see oligi - "meie rühma Minni, ei saa nööpe kinni, lahti jääks ta kleidike, kui Ats ei aitaks veidike (...) Mart aga ongi pai laps, aitab Hellat krips ja kraps". Tegelikult ongi Mart just selline pai laps, kes alati aitab ja kelle poole võib alati pöörduda, kui midagi on vaja tassida või otsida või toimetada. Ütlesin Mardile, et kas ta ka teab, et ta on ehtne surjukas. Surjus sündinud ja kasvanud. Mart oli selle teadmisega väga rahul.

Suviti on Mart meie õue kunn. Teab, kus asub käru ja kus oksakäärid ja kus põõsa all on munad peidus.

Aga talvel võtab Mart asjast, mis võtta annab. Täna vedas Hella garaažimäele kelgutama. Lund oli kõva 2 mm, aga kelk libises sellegipoolest.

Ja meie saime rahus oma toaasju ajada. Esimest korda sel nädalal inglist. Kablutasime korraga terve uniti läbi, aga siis oli süda rahul, et miskit tehtud. Lisaks töövihikut. 

Ja siis mängis Musja viiulit ja laulis kolmkõlasid.

Tegelikult seisab meie perel lähiajal ees kohutav muusikaalane katsumus. Muusikakoolis on mingi kontsert, kus esinevad pered. Ja keegi kuri inime (??) on andnud meid üles koosseisus vana-Juhan tšello, Jaagup fagott, emme klaver. Sõnulseletamatult jube mõeldagi. Aga õnneks on selle jubeduseni veel 5 päeva aega.
Sel ajal, kui Musja laua ääres sehkendas, sain mina viimastest astelpajudest jagu. Jee.