Aus vastus - ei kontrolli meid keegi. Ehk teistpidi - mina kontrollin lapsi ja nemad mind. Ehk kolmandatpidi - meil on vastastikune koduõppeline mõistmine
Tartu Waldorfgümnaasiumiga. See algas juba aastal 2003, kui koduõppel oli meie pere teine poeg. Peale üsna jaburat koostöötust kohaliku kooliga pöördusime tagasi Tartu kooli poole, kus seesama teine poeg oli paar aastat varem oma kooliteed alustanud ning selle elukohamuutuse tõttu pooleli pidanud jätma. Hetkel olen sellest koolist kolme erineva õpetajaga kolme erinevat last koduõppel pidanud ja kõik õpetajad on võrdselt tolerantselt, sõbralikult, abivalmilt ja mittesekkumise-põhiselt meisse suhtunud. Külastame koolis 2-3(-4) korda aastas, tassime kaasa hetkel käsil olevad vihikud, tööd, projektid ja näitame need ette. Ja vaatame, mida "meie" klass teeb ja oskab. Musja on korra ka niimoodi koolis käinud, et saatsin ta eelmisel õhtul liinibussiga Tartusse ja siis ta tegi järgmisel päeval klassiga päeva kaasa. Ja siis läksin ise järgi. Musjale meeldib see variant vägagi ja me ikka võtame hoogu, et seda korrata. Paraku on kogu logistika ja ajagraafiku sättimine paras pähkel. A lootus jääb ikka:)
Ma ei saa öelda, et õpetaja "kontrollib" seda, mida laps (või ema) on teinud. Õpetaja on pigem nagu partner ja kolleeg. Ta küll huvitub lapse arengust ja sellest, mida mul öelda on, aga ei sea end kõrgemale positsioonile ega arva, et tal oleks midagi enamat nõuda, kui mina olen lapsele õpetanud.
Kirjutasin kunagi Õpetajate Lehes on esimeste aastate kogemusest
lookese. See on loetav tänagi:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar