Kodumaa sünnipäev.

Blogiaeg tiksub teisiti kui pärisaeg. Selle pärisaja jooksul jõuab kõike nii palju toimuda, et minu nõder sulg seda jäädvustada ei suuda mitte. Ja mis kõigest toimuvast siis on ja mis pole koduõpe, vaat see on küsimus.

Igal juhul oli nädalavahetusel Pärnus suur paraad ja pühapäeval veel kodumaa sünnipäev sinna otsa.

Käisime paraadil ja nägime palju rahvast ja jõledaid sõjamasinaid ja pisikesi sõduripoisse nende otsas istumas. Pärast lendasid veel mingid (NATO) lennukid üle meie peade, suure mürinaga. Mulle, õndsal nõukaajal sündinud ja sõjafilmide taustal kasvanud ja kogu oma teadliku elu pauku ja lendamist kartnud õrnale naesterahvale oli see liig mis liig. Ainus ilus asi paraadil olid Rüütli tänaval marssiv sõdurikolonn, kes umbes üle ühe rühma laulsid armsaid isamaalisi laule. Musjale avaldas see sügavat muljet. 

Mõtlesime, et ilmselt on Eesti Kaitsevägi praegusel hetkel siin maal küll kõige patriootlikum asutus.

Uskumatu, et meie lapsed kasvavad ajal, mil sõnad koondus ja lipuvalve ei tähenda muud kui et sõnumit minevikust. Samal platsil, kus avati Eesti Vabariigi väljakuulutamise monument, võeti mind pioneeriks vastu...