Head uut aastat meile kõigile!

Nuputamisest masu ajal.

Mardi hetkekirg on nuputamine. Meil on Ripsik käima jäänud. Nüüd Mart avastas, et ristsõnade lahendamise eest on välja pandud auhinnad. Igasugused erinevad, aga rahalised ikka ka. Ja kellel siis kallil masuajal raha vaja poleks? Igal juhul Mardil on palju raha vaja ja nüüd ta lahendab ristsõnu ja sudokusid nagu hull. Hommikul ärkab ja juba kribab kirjutada vastuseid, mis eelmisel õhtul väsind meelde ei tulnud. Või närib pliiatsit ja ootab minu ärkamist, et vastust küsida. See va minu ärkamine, muuseas, on viimasel ajal üha raskem ja hilisem. Ja Hellake ei saa üldse enne 11 jalga alla. Mis teha, kui taevas on nii masendavalt madal ja tarekesse valgus ei jõua.

Täna hommikul leidis linnast tulev issi meid igal juhul sudokusid lahendamas ja tema kainesse mõistusse ei mahu üldse see, et üks täiskasvand inime kallil südapäeval hasartselt lapsega numbreid kirjutab. Võiks ju ikka kanalat puhastada või pesu lapata.

Aga meil on koduõpe ja koduõppes on kõik lubatud, mille puhul on vähegi lootust, et see last arendab.

Tšelloõpetaja ütles täna, et Mart on lootustandev noor pillinäpp ja ta tahaks temaga kevadel konkursile minna. Ja lisas, et mul on väga ilusad lapsed. Ma uhke:)

Ajakirjanduses.

Kirjutasin ajakirja "Meie pere" toimetaja palvel loo koduõppest. Sissejuhatus on netiversioonis kuhugile kadunud, las ta olla.

Tore oli honorari saada. Kui suureks saan, hakkan võib-olla kirjutajaks:)

Taimetoitlusest.

Hellake teab meil igasuguseid asju. Eile rääkis, et ühe tema (väljamõeldud) sõbra pere on taimetoitlased. Kui ma palusin täpsustada, et mida nad siis söövad, ütles Hella, et nad söövad taimerasva.

Siis ma küsisin, et mis toitlane ta ise on. Hella ütles, et tema on lilletoitlane ja sööb lillerasva.

Siuke lugu.

Kadriõhtu.

Musja, Mart ja Laura käisid katris ja mina tegin külavahel kadritaksot. Nalja oli nabani. Koduõppeline moment tekkis siis, kui üks mutike küsis Kadri-Mardi käest, et "Kas sina käid juba koolis?"

"Ei" vastas Mart.

"Siis lasteaias?"

"Eei" vastas Mart.

"Aa, sa oled siis kodune laps" sai tädi asjast aru.

Aga muidu saime targemaks selle koha pealt, et inimesed jagunevad suhtumises kadrisantidesse kaheks. Need, kes elavad taludes/eramajades ja kes lasevad kadrisid üle ukse ning need, kes elavad korteris ja kadrisid sisse ei lase. Need esimesed on julged, lahked ja toredad. Teiste kohta ei tea täpsemalt, aga julged nad pole.

Meie kadride kontosse võib arvata ka sellise tulemuse, nagu laulmine kahe vallavanema kodus. Küsimus, kuidas elab ühes külas kaks vallavanemat, jääb nutikaile nuputamiseks:)

Luugipere laululinnud.

Suured ja vanad perepojad on oma bändidega nii kaugele jõudnud, et mõned laulud on salvestet. Fännid saavad Jussi kuulata siit, seal ülal paremal on laul "Don".

Jaagupi kidrasoolod + natuke häält laulu lõpus on siin , laulu pealkiri on "Retry".

Loobi ja Orumetsa austajail tasub sügavalt sisse hingata ja lõdvestuda enne kõrvaklappide pähepanekut.

A mulle meeldivad:)

Aaduke aastane!

Aadu-nupsuke oma emme ja ilusate täditütardega sünnipäevapeol.

Tegin endale lapse sünnipäeva puhul kingituse ja kirjutasin sünniloo valmis.

Perede kontserdil.

Pärnu Raekojas oli jälle muusikakooli poolt korraldatud perede kontsert, kus astus üles ka meie väike keelpillibänd koosseisus Mart, Marie ja vana-Juhan.

Mart teeb tööd ja näeb vaeva:)

Sõbrapaelad.

Meil on viimase aja pop vaba aja veetmise moodus sõbrapaelte punumine. Või õieti oli vaheajal. Aga kogu maja on siiani lõngu ja niite täis. Igal juhul soovitame soojalt kõigile. Meil on selline raamat, kust ideid ammutada, aga ka netist leiab mõned lihtsamad õpetused (siit ka), siis saab ise edasi kombineerida. Netist otsides märksõnadeks siis "Friendship bracelets".

Punusid isegi vanad vennad, mis oli ütlemata tore vaatepilt.

Ilma õppimiseta päev.

Ei, me ikka teeme oma koduõpet ja elame. See, et blogisse eriti sissekandeid ei jõua teha, tuleneb kurvastavast tõsiasjast, et kahte asja koos teha ikka ei saa - elada ja seda elu kroonikasse kanda. Tuleb valida, kas teha koduõpet koos imiku ja talueluga või end blogis välja elada.

Aga üritamast ei keela ju keegi:)

Igal juhul oli täna selline päev, mil Mart ütles hommikul, et "teeme täna õppimisvaba päeva" ja et tema võib seda pidulikku päeva tähistada "Naksitrallide" lugemisega. Ma olin nõus, sest toimetamist ja siblimist oli palju nagu ikka. Aga siiski saabus hetk, mil istusime laua taga ja sõime pannkooke ja mulle tundus, et olemine on kuidagi jõude. Küsisin, et kas Mart ei tahaks pisut vormijoonistust teha. Tahtis.

Siis mõtlesime, et kuidas siis ikkagi päev ilma kirjutamiseta. Ja alustasime oma metsataadi luuletuse kirjutamisega vihikusse.

Ja siis tegime veel natuke matemaatikat. Kuna see 2. klassi töövihik on ikkagi masendavalt lihtne, keerasime lõpuotsa ette ja Mart hakkas ühte tekstülesannet lahendama. See rääkis sellest, et kui jõuluvana saab esmaspäeval 20 kirja ja teisipäeval 30 kirja rohkem, et vaat mis siis saab. Mart oli väga elevil, kutsus kohe Hella ja nii nad siis koos uurisid sõnumeid jõuluvanamaalt. Ja ülesanne sai ka õigesti lahendet.

Selline tore õppimisvaba päev!

Siis aga sai kell 1 ja kuna meie üks auto oli paranduses ja teine issiga linnas tööl, siis pidime nagu mehed muiste jalgsi bussipeatusesse kõndima, et Mart muusikakooli saaks. Pakkisime end külma- ja tuulekindlalt ja asusime teele.

Mõne aja pärast väsis kõige väiksem rännumees ära ja magas kogu tee magusasti.

Puhus tuul vinge, vinge, täitis maru hinge, hinge - nagu kirjutab luuletaja. Tõmbasime kapuutsid pähe ja jätkasime teekonda. Mart leidis tee kõrvalt pisut heina ja andis lahkelt Hellalegi. Mina imestasin, et mul sellised rohusööjad lapsed on.

Ja kõige õnnelikum oli Mart muidugi iga leitud jääkribu või liulaskmise koha peale. Kaldus vahepeal suisa põllule ära.
Ja Hellake leidis ühe külmunud õuntega puu teeservalt.

Ja vahepeal puhkas Mart ka jalga ratta seljas ja Hella sirutas jalga.
Ja ära käisime! Kokku umbes kuus kilomeetrit vankri ja rattaga, mis on meie senistest jalutusrekorditest küll suurim.

Nii mõnus oli näha kodu paistmas. Eriti tore on näha lisandunud saunasiluetti:)

Sammhaaval sauna.

Spordihalli avamine.

Laupäeval avati Pärnus uus Spordihall, kus tantsisid Pärnu Revalia lapsed, meie Marieke sealhulgas.

Ei või iial teada.

Tänane päev oli jälle selline eba- või just tüüpiline koduõppepäev, et hommikul ärgates ei teadnud mina küll, et see päev just selliseks kujuneb. See tähendab, et mul oli kindel ettekujutus selle suhtes, et mis peaks olema ja tulema. A ei tuld miskit sellist.

Musjal eile kõht natuke valutas ja igaks juhuks jätsin ta koju. Kõht hommikul enam eriti ei valutanud, aga laps sai une täis magada. Siis helistas meile Juss, kes ütles, et tooksime talle Uulu kooli esinemisrõivad, sest tal seal kontsert. Startisimegi kell pool 11 (väga varajane sooritus koduõppeema ja 4 lapse kohta) ja 10 minuti pärast olime Uulu vallamajas, kus sealsel koolil oli muusikanädal. Juhan ja tema kaks lauluvenda Martti ja Oliver laulsid imeilusti, isegi Aadu plaksutas käsi ja jorises kaasa:)

Siis sõitsin koju tagasi juba 5 lapsega ja arvasin, et meil on aega poolteist tundi, kuni suuremad muusikakooli peavad minema, aga korraga teatas Musjake, et talle meenus, et ta peab ikkagi varem linnas olema ja kirjanduse töö ära tegema. Kuna bussiga oleks ta liiga hiljaks jäänud, siis panime uuesti kiirelt riidesse, lapsed haarasid pillid ja mina Aadu ja kimasime linna, kuhu ma täna üldse ei plaaninud minna. Jätsin lapsed muusikakooli ja koju tagasi jõudsingi alles enne kolme, millega võis koduõppepäeva pidulikult lõpetatuks kuulutada.

Ühesõnaga ma tahan öelda, et koduõpe pole inimeste jaoks, kes hindavad kindlat päevakava ja leiavad turvatunde rutiinist.

Sellega seoses hakkangi tundma, et tegelikult mina vist armastaksin päevakava ja rutiine. Kui neid natukegi saaks:)

Sügise lood ja laulud.

Kuidagi on kujunenud nii, et üks kuu ongi meie jaoks paras tsükkel ühte asja ajada. September oli rohkem nagu arvutamise asi. Nüüd on keel ja kirjandus.

Kirjutame tähti ja tähemuinasjuttu, teeme siukseid väikseid sõbralikke etteütlusi, mis Mardile väga meeldivad, sest nende eest on Musja nõus talle hindeid panema.

Siis püüan lugeda iga päev ühe Grimmide muinasjutu, peale mida lapsed joonistavad sellest ühe pildi. Mardi pildiraamid lähevad igal juhul iga korraga aina ilusamaks. Pildid ikka ka!

Ja muidugi loeb Mart ise pidevalt mõnd raamatut. Ja peab päevikut. See viimane on meil traditsioon juba suuremate laste ajast. Ega palju sinna ei tule, paar olulisemat lauset päevast. Näiteks 11.10.09 "TÄNA TULI TORU MEES KOOS KAHE VÄIKSE LAPSEGA JA SIIS LUGSIN LÕVI LÕRI JA JÄNES JASI."

12. 10.09 "TÄNA TULI ESIMENE LUMI MAHA. LÄKSIN ISSIGA LINNA MUUSIKAKOOLI JA LUGESIN KARU MAJA."

Hellake leidis kusagilt meie "Taevase pulma" cd ja nüüd kuulab sealt lugusid. Nii et muudkui üks muinasjutustamine teise otsa.

Siis oleme pähe õppinud mõned väikesed luuletused sügisest, mis meeldivad nii Mardile kui Hellale ja mulle ja loeme neid siis koos massdeklamatsioonis. Ja see on imetlusväärne, kui ilmekalt oskavad lapsed lugeda

"Suvi läks ja sügis tuli

vahtra ladvas süttis tuli

haavad aias punasid

kastan täis on munasid"

jne.

Mardi tšello kõlab aina paremini ja solfedžos oskab ta juba noodivõtmeid joonistada:)

Meie kümnekuune Aadupõnn.

Majal on seinad, katus, aknad (nüüd ka uks) ja sees on saunaahi, mis annab sooja! Nipet-näpet jäänud veel...:)

Oktoobri alguses.

Koduõppega on nii nagu Puhhil mesilinnukestega - ei või iial teada. Mina olen loobunud igasuguseid lühiajalisi plaane tegemast. Pikemaajaliselt on meil Mardiga muidugi ühine ilus eesmärk, see on kasvada ja targaks saada:) Aga igapäev on nagu on. Meie tegemised kujunevad päeva jooksul ja ei oska keegi neid ette ennustada. Vahel on mul küll ettekujutus millestki, mida võiks teha või peaks jõudma, aga siis ütleb Mart, et ta tahaks nüüd õue minna ja läheb. Ja tuleb tagasi mõne uue idee või asjaga ja leian end ülepea tegelemas millegagi, mida üldse ei plaaninud. Nii ongi kõige toredam. Ja vabam. Anna vabaks, anna vabaks, nagu ütleb Õnne tänava Mare, keda lapsed tsiteerida armastavad:)

Et lõpuni ausaks jääda, siis pean tunnistama ühe patu üles. Hommikud ei alga meil õppimisega, vaid "Südameasjaga". Suvel olin mina ja nüüd on Mart selle seriaali kirglik vaataja ja nüüd me siis istume hommikuti ja krõmpsutame ämbrist pirne ja elame kaasa Nicki ja Co seiklustele. Peale seda paneb südametunnistuspiinades koduõpetaja teleka HÄSTI KIIRESTI kinni ja kamandab lapsed ERITI KIIRESTI midagi kasulikku tegema. Ja jookseb ise SUURTE SAMMUDEGA kööki putru keetma.

Õppimisjärg on umbes selline - palju matemaatikat 2. klassi töövihikust, peast ja sekka vihikusse. Õpime 6 rida, see tähendab arvud 6-12-18-24-30-36jne edaspidi ja tagurpidi. Kuni 6ni on read selged. Liidame ja lahutame tekstülesannetes ja vaikselt harjutame korrutamist-jagamist. See viimane on muidugi veel kõige raskem mõista.

Üldiselt on Mart matemaatikas ikka väga nutikas. Mõte käib kiiresti ja ta leiab kiirelt lahendused päris keerulistele ülesannetele. Täna tegime midagi sellist: 1000+100+20000

100 piires surfab ta täiskümnete ja ühelistega suht vabalt, natuke pikema mõtlemisega teeb ka üleminekuga arvutused ära.

Emakeeles peab Mart päevikut. Iga päev paar lauset päeva jooksul toimunust. Tähed on selged ja häälikute pikkust kuuleb ka ilusti. Vahel õpime väiksemaid luuletusi pähe. Tähestikku õppisime (lauluga) ja täishäälikuid (joonistades).

Loodusõpetuses õppisime ilmakaari. Minu isiklik autorooli-metoodika:) No et sõidad lapsega linna poole ja siis loete koos rooli peal põhi-lõuna-ida-lääs jne. Väga hästi jääb meelde.

Inglise keeles on Mardil värvid koos nende juurde kuuluvate nimisõnadega selged. Alustame numbritega.

Käsitöös alustasime kudumisega.
Muusika käib meil siin kogu aeg, söögi alla ja peale, hommikul ja õhtul. Kodus nüüd ju kaks tšellopoissi:) Ja kui hästi läheb, jagab suurem poiss väiksemale õpetustki. Jussile sobib õpetajaamet, aga eks me näe...

Lugemisoskus.

Ühel pühapäevasel pärastlõunal hakkasid lapsed lugema. Oskavad küll:)

Õhtud.

Õhtud on meil metsikud. Linnast saabuvad koolilapsed. Kui hästi läheb, siis ühekorraga, kui ei lähe, siis mitme korraga. Siis käime neil vastas, siis nad söövad lõputult, siis nad musutavad Aadut ja müravad Hella ja Mardiga. Ja on kohutav lärm. Eile õhtul üritasin jälile saada lärmi algallikale. Ajuti tundus see olevat Hella, kellele vahelduvalt meenus, et tal on kõht tühi (sest ta ei söönud ühepajatoitu, mistõttu ma ei lubanud ka müslit vm süüa), siis jälle, et Mart, keda Reks raudse järjekindlusega hernekotile pikali keeras. Või olid nad kokku+Aadu+kõik teised, kes karjusid, et kas saab siin majas vaikust ka! Igal juhul mingil hetkel väikesed vaikisid ja põhikooli omad hakkasid õppima ja gümnaasiumi omad sukeldusid oma läpakatesse.

Nagu mulle ei piisaks päevasest koduõppest, nõnda õpin ja kontrollin ja abistan mina terve see õhtupoolik koolilapsi. Reksiga teeme põhiliselt vene keelt. Ja kerge see pole.

Musjake püüab kooli nõudmistele pihta saada. Ühel päeval kutsuti ta klassi ette katkendit Kalle Blomkvistist jutustama. Ta oli kirjanduse ja emakeele tunnid segi ajanud ja seega polnud ette valmistanud. Nüüd ta siis õppis mitu õhtut järjest seda jutustamist, mille tagajärjel oli tal lõpuks see 4 leheküljeline katkendike peas. Paraku teda enam ei küsitud.

Ja loodusõpetuses sama lugu jutustamisega - ta õpib nii südamest, et lõpuks on asi peas. Ma ütlen küll, et võta vabamalt, aga ta ei oska veel. Loodusõpetuses läks meil isegi riigieksami ära teinud Jussi abi vaja, sest mina ei saanud enam ühel hetkel aru, mis vahe on aatomil ja molekulil ja milleks on neil seal need plussid ja miinused. Juss seletas ja nüüd oleme mõlemad Musjaga targad:)

Aga õpikus oli küsimus, et kui molekul ja aatom on nii väikesed, et neid isegi mikroskoobiga ei näe, siis kust inimesed teavad, et nad on olemas.

Ja sellele ei osanud isegi Juss vastata, minust rääkimata. Issi ka nagu päris ei osanud, ehkki oli hiline aeg ja võib-olla ta lihtsalt ei viitsinud mõelda. Ta tuvastas ainult selle, et Mendelejev tegi oma tabeli ju enne kaasaegseid mikroskoope. Ja õpikus pold ka vihjet vastusele.

Nii et suure ringi küsimus.

Jah, ja veel see asi, et õhtuti mina koduõppelapsi vastu ei võta. Mart peab oma jumaldatud matemaatikaga ise toime saama:)

Maalimine.

Peale seda, kui olime täna rääkinud numbritest ja arvudest ja arvutanud nii palju, et isegi Mart tüdines lõpuks matemaatikast, mõtlesin teha kannapöörde ja pakkusin välja maalimise. Ja oi kuidas see Mardile meeldis. Planeeritud ühe töö asemel maalis ta suisa kolm paberit täis - tegi sinise, punase ja kollase pildi.
Kui mulle miski tõeliselt meeldib, siis on see waldorfmaalimine. Mõned stiilinäited siit ja siit.

Selline märja vesivärvi tehnika tahab saada kõige paremat akvarellipaberit, vett, švammi, väga kvaliteetset pehmet laia pintslit ja muidugi Stockmari vedelaid vesivärve. Ja siis anna ainult minna!

Kasvavad.

Meie uus põlvkond muudkui areneb:)

Mardi esimesed õppimised.

Ega kodus õppimine enne mihklipäeva ikka õiget hoogu sisse saa. Aga natuke ikka üritame. Põhiline on leida mõni impulss, mis lapselt tuleb ja seda kasulikult tarbida. Näiteks tahtis Mart mängida ühel hommikul seda mängu, mida me tavaliselt autos mängime. Noh, et keegi ütleb (kas temaatilise või lihtsalt) sõna ja teine ütleb sõna, mis algab eelmise sõna lõputähega jne.

Mul oli kiire ja nagu ei viitsinud mängida. Aga ta ikka muudkui käis peale. Lõpuks ütlesin, et ok, mängime, aga ühel tingimusel. Sa kirjutad kõik oma sõnad paberile, mina ei vaata, kuidas just. Ja ta kirjutasiki! Terve paberi kribas täis. Ikka üks sõna korraga, siis ütlesin mina uue sõna jne.

Siis leppisime kokku, et pidevalt on lugemisel mõni raamat. Mart loeb praegu "Vahtramäe Emilit".

Ja matemaatikat teeme ikka ka kogu aeg tasapisi. Küll peast, küll vihikus. Samal ajal arvutame, aga harjutame veel ka numbreid ilusasti kirjutama.

Mart arvutab juba suhteliselt suures arvuruumis. Seepärast ostsin talle "Koolibri" matemaatika tööraamatu 2. klassile. Täna hakkasime tegema ja ta oli üsna pettunud, et sellised lihtsad üleasanded on. Samas on see algklassi matemaatika keerulisemaks aetud igasuguse pudi-padi ja vormistamisnõuetega. Neid me ignoreerime. Meie ainult arvutame.

Vormistamine on vanemas vanuses lihtsalt ärafikseerimine ja pole mingit mõtet lapse pead praegu sellega kuumutada.

Arvuridasid oskab Mart vabalt 2,3 ,5 ja 10ga. Võtame nüüd 4 ette.

Inglise keelega alustasime. Värvidega sõnapaarid: black night-white snow, red blood-green grass, yellow sun-blue sky, pink pig-grey mouse jne. Iga päev kordame, vahepeal tema üksi, siis ma ütlen ette ja ta lihtsalt kordab järgi. Mälu töö.

Mart õpib nüüd ka muusikakoolis tšellot. Esialgu meeldib väga:)

Esimene nädal koolis.

Musjale meeldib koolis. Õpetajad on lahked ja tüdrukud on head ja söögid söödavad. See on põhiline.

Musja jälgub koolielu nagu tulnukas Veenuselt jälgib elu Maal ja seni tundub meie tulnukale, et asi on täitsa ok. Mis puutub õppimisse, siis on kooli tulnud koduõppelaps iga õpetaja unistus. Kasin, usin, õpihimuline ja puhta põllekesega. Kodus on terve voodi täis õpikuid, vihikuid ja Musja surfab nende seas. Mina ei tea, mis värk on, aga meie lapsed õpivad kõik voodis. Koolilaud on rohkem nagu riiuli ülesannet täitmas.

Seda ütleb ta küll, et mina õpetasin paremini. Ehk - ta sai asja kiiremini ja lihtsamini selgeks. Aga ilmselt ei tulene see minu pedagoogilis-didaktilisest virtuooslikkusest, vaid lihtsalt selles, et räägime ühes keeles. Küll ta saab koolikeele ka selgeks.

Mart muutis staatust...

... ja on nüüd ametlikult arvatud haridust omandavate inimeste sekka. Tartu kool võttis ta lahkelt oma kirja ja meie vastastikku soe ja südamlik suhe tundub kestvat.

Ainus asi, mis teeb meele mõruks (et mitte öelda enamat), on see, et riik otsustas vanema soovil koduõppel oleva lapse eest pearaha koolile enam mitte maksta. Täiesti absurdne. Sama riik võiks meid siis rahule jätta ja üldse mitte mingit seotust kooliga eeldada. Praegu eeldab riik, et kool "kontrollib ja vastutab", aga ise seda ei tunnusta. Ja teine variant oleks (khm, khm) maksta raha lapsevanemale. Kas just samapalju, kui "tavalapse" pea pealt, aga siiski midagi. Pearaha käib ju lapsega kaasas, kuidas nii, et osad lapsed sellest lihtsalt ilma jäetakse?

Eesti riigi rahakott on muidugi õhuke, kujutan ette, kui suurt kokkuhoidu annab teha umbes 70 koduõppelapse pearaha arvelt. Äkki saab isegi mõne suurtüki osta!

Musja koolitüdrik:)

Sütevaka kool alustab alati piduliku koosviibimisega kooli ees pargis. ALATI (juba 8 aastat) on paistnud päike ja lapsed on kõik väga ilusad. Õpetajad ja armsad emad-isad-vanaemad jne muidugi ka. Uus algus ju.

Meil on sedakorda ühes koolis 4 last. See tähendab üüratut õppemaksu, lisaks kõikidele muudele väljaminekutele, mida lastekasvatamine kaasa toob. Aga mis sa hing parata saad.

Aadu läks käima!

Kui ma vaatan oma väikest Aadut, siis tunnen, et harjutamine on meist teinud meistrid. Noh, ikka lapsevanemluses:) Aadu on meile algusest peale olnud suure rõõmu ja uhkuse allikaks ja on seda jätkuvalt. Haiguse- ja pisikutevaba, tugev, tark ja ilus. Minu jaoks müstika, et vanadel vanematel (noh, teada see keskea värk oma hädadega) võib sündida sama kena ja rõõsa imik nagu noortel. Gaasivalude ja allergiateta.

Ja magab ilusti.

Ja pissib potti.

Ja teda on võimalik pidada lutita.

Ja käima pole kah ükski laps meil nii vara hakanud. 8. kuu lõpus seisis ja tegi esimesi sooritusi ja nädal peale üheksakuuseks saamist läks lahti.

Ühesõnaga - eks tuleb see enesekiituse raske töö ikka endal ära teha. Ja kus sa hing seda mujal ikka teed, kui mitte enda blogis:)

Hella pildistab.

Tahtsin Hellakesest natuke rahu saada ja andsin talle kätte fotoka. Siin on see, mida ta märkas.

Suvetöö.

Kui mees on kodus, siis mees ei tegele tühja-tähjaga. Mees ehitab maja. Tõele au andes pandi palkseinad kokku töökate palkseinapäkkapikkude poolt, aga kõik MUU, mis kuulub sauna juurde, tuleb meie issi käte alt. Neile, kes ei karda kõrgust, (ja kelle hulka pereema õnneks ei kuulu) avaneb vastvalmiva katuse otsast igasuguseid huvitavaid vaateid kauni kodumaa ja -õue pääle.

Aga saun saab ise selline.

Koduõppe suvepäevad.

15.-16. august 2009 toimuvad koduõppe suvepäevad Pärnumaal Tahkuranna vallas Uulu kämpingus.
Ööbida on võimalik telgis või üürida kämpingumajake.
Toitlustamisega tegelevad Pärnumaa naiskodukaitsjad.
Registreeruda saab aadressil ivooglaid ät hotmail.com. Registreerumisel kirjutage, kust ja mitmekesi tulete, laste vanused, kas teil on võimalik veel kedagi oma auto peale võtta või soovite leida kedagi, kelle autole mahuksite.
Osalustasu 200 - 1000 krooni (vastavalt võimalusele) täiskasvanu kohta kahe päeva eest palume kanda hiljemalt 9. augustiks MTÜ Eesti Koduõppe Keskus arvele Hansapangas221035885493 . Lastele on osalemine tasuta. Osalustasu sisaldab toitlustuskulusid. Tasuda on võimalik ka alternatiivselt, kui soovite pakkuda tegevusi lastele või tuua toiduaineid. Selleks andke oma soovist varakult teada, et teaksime arvestada.
Kohtumiseni suvepäevadel!

Päevakava:
I päev 15. august

11.00- 12.00 saabumine, kohalolekukontroll:)
12.00 avasõnad
12.15- 13.00 temperamendiõpetusest - Sulev Ojap Viljandi Vabast Waldorfkoolist

13.00- 13.15 paus
13.15-14.00 loeng jätkub
14.00-14.30 arutelu/küsimused loengu teemal
14.30- 15.15 lõunapaus
15.15- 16.00 matemaatika õpetamisest algklassides – õpetaja Vaike Perlin Tartu Waldorfkoolist
16.00-16.15 paus
16.15-17.00 loeng jätkub
17.00- 17.30 arutelu/küsimused loengu teemal
18.00-...üldine arutelu koduõppe teemal, õhtusöök ja muidu vabam olemine. See osa algab väikese tutvustusringiga

II päev 16. august
9.00-10.00 hommikusöök
10.15-11.45 maalimine - õpetaja Anne Roosvald Tartu Waldorfkoolist

12-13.30 herbaariumi koostamise alused - botaanik Eva-Liina Pruler

13.30 lõunasöök (hommikusöögist kaua möödas ja osadel vaja kaugele minna)