Põnnikese sünnipäev.

Keset kibekiiret saime siiski oma pisipõnni kolmanda sünnipäeva peetud. Eelmisel nädalal tuli meie postkasti muu hulgas üks lastekataloog igasuguse värvilise träniga. Aadu valis sealt kohe esimesel lehitsemisel välja ühe "tarri ja prillid" ehk siis kitarri prillidega ja rääkis aina, et tema saab need nüüd kohe endale ja miks me neile pole veel järgi läinud. Ma ikka seletasin, et ei tea, kust poest üldse saabki sellist "tarri" ja ehk jõuluvana toob jne. Aga tühjagi, laps ärkas hommikul jälle tarri-jutuga. Siis ütles Hella, et tema vist teab, kuskohas sellise märgiga pood on, nagu kataloogi peal on. Olin väga imestunud lapse tähelepanelikkuse üle arvestades seda, kui vähe me linnas ja poes oleme käinud. Aga õhtul enne sünnipäeva õnnestus mul siiski peale eesti keele tundi sealt poest läbi lipsata ja pill ära osta.

Nii saigi meie Aadust Bändimees. Kui sul on 4 suurt venda, kes kõik mängivad pilli, laulavad ja/või teevad bändi, siis on su saatus otsustatud. Viimasel Eestiskäigul näitas Aadu Jaagupile uuemaid põlvenõkse, mida bändimehed teevad, siis kui nad bändis on, ja Jaagup kuulutas need kõik täiesti kõlbulikuks.

Lisaks kitarrile oli komplektis paar ulmelisi prille, mida saab juhetpidi pilli külge kinnitada ja siis hakkavad pilli mängimise ajal prillidel tulukesed edasi-tagasi jooksma. Prillide küljes on mikrofon, kuhu Aadu joriseb erinevatel kõrgustel bändimehe laulu "Oooooo!"

Kadunud poja tagasitulek.

Täna on olnud selline rahulik päev. Palusin hommikul Jussi, et see viiks lapsed kooli ja pakkusin präänikuks uue autoga sõitmist. Juss oligi nõus ja mina sain Aadu kõrvale tagasi voodisse pugeda. Magasime poole 11-ni, täitsa piinlik kohe...

Siis, kui ärkasin, oli hetkeks väljas isegi valge. Ma ei tea, mis värk siin nüüd siis on, kas päevad peavadki minema nii kiiresti (kiiremini kui Eestis) pimedaks või on tegu lihtsalt madalrõhkkonnaga? Näiteks kell 4 on praktiliselt pime, ma ei mäleta sellist asja kunagi kogenud olevat. Ja jõulud ja pööripäev on ju veel nii kaugel.

Jussiga õpime soome keelt praegu. Enamasti õpib ta muidugi ise, kuulab keeleõpiku plaate või loeb tekste, aga koos teeme grammatikat. Saan ise ka targemaks. Minu soome keel on selline, et kui inimene teab, millest ma temaga rääkida tahan, siis ma saan hakkama. Lisaküsimuste toel. Aga kõige hullem on minna mingis uues olukorras võõra inimese juurde ja talle selgeks teha, mis mu soov on.

Ülidses plaanis on meie vanimale pojale Soometulek igati hästi mõjunud. Ta sai vist ise ka aru, et vaba mehe elu on hea ainult teatud piirini. Tallinnas olid kiusatused igal sammul ja nüüd siis mingis mõttes võimalus restardiks. Ja seda kasutab ta praegu küll igal võimalusel ära.

Koolinädal.

Koolijuttu kah. Käin lastele eesti keelt õpetamas teisi-, kolma- ja neljapäeval.

Teisipäeval on mul kaks tublit ja eesti keeles hästi arenenud:) 13-aastast tüdrukut, kellest üks on Musja. Enamasti tilbendavad selles tunnis mööd suurt klassiruumi ka Hella ja Aadu, sest mul lihtsalt pole neid kuhugile ära paigutada. Aaduga on diil, et "koolis tissi ei saa". Hellaga diili pole ja seepärast läheb ta vahel ülemeelikuks, ajab mööda laudu Aadut taga ja sodib tahvlit ja siis ma panen nad riidesse ja saadan mänguväljakule.

Aga minu 13-aastased õpilased on iga (emakeele)õpetaja unistus. Nad on kohusetundlikud, nutikad, palju lugenud, loovad ja sõbralikult meelestatud eesti keele õppimise suhtes. Igaks uueks tunniks kirjutavad nad ühe jutukese, mille teema annan mina, näiteks järgmiseks nädalaks on "Kuidas mina saan loodust hoida ja kaitsta." Olen lasknud neil vastastikku intervjuud teha, võidu võõrsõnu kirjutada ja muistendeid-muinasjutte ette lugeda ja loomulikult tegeleme palju õigekirjaga. Kuna nad mõlemad loevad eesti keeles palju, siis ei ole soome keel veel eriti nende eesti keele sõnu segama hakanud. Ja eriti meeldib neil tahvli peale kirjutada. Viimati näiteks üks istus ühes, teine teises tahvli otsas ja kirjutasid aja peale võidu võõrsõnu. Puhas omaalgatus:)

Nendega saab kõigest rääkida, nad mõtlevad kaasa ja teevad igasuguseid üllatavaid avaldusi. Viimati seoses kõigi pühakute päevaga rääkisime keskajast, pühakutest ja nõidade põletamisest ja mina jäin päris hätta keskaja tundmisega. Õnneks oli mu teine õpilane näinud Umberto Eco filmi "Roosi nimi" ja oskas mind selle koha pealt aidata. Nagu ta ütles "raamat oli pisut raske":))

Musjat huvitas väga, miks neid nõidu ikka põletati ja mille eest inimesi pühakuks kuulutati. Uurin asja. Kui keegi oskab mulle sellekohast materjali soovitada või interneti lühikurssi teha, siis olen tänulik.

Kolmapäev on pühendatud grammatikale ja veel kord grammatikale. Mul on kaks 16-aastast poissi, kellel eesti keeles kirjutamine on elukeeristes pisut keeruliseks muutunud. Soome keele mõjud nagunii. Ja nii me siis kordame ikka rohkem kaashäälikuühendi reeglit koos eranditega. Vähemalt mulle endale hakkab asi süsteemseks muutuma:)

Aga jah, soome keelt on lihtsam kirjutada kui eesti keelt. Iga normaalne inimene kirjutaks kuulmise järgi "palkka" ja " saattis". Ja õpeta siis lastele, miks eesti keeles kirjutatakse nii, nagu ei hääldata. Lihtsalt targad mehed panid pea kokku ja otsustasid nii.

Kuid sellest tunnis tõstatus küsimus, kumb oli varem - kas Eesti või Soome hümn? Kahjuks pidin küsija pettumuseks ütlema, et Soome...

Ja neljapäeviti on tibud. Tegelikult kahes vanuses tibusid, mis on tekitanud minus dilemma, kas on ikka õige hoida ühes grupis pisikesi, kellest mõni veel kirjutada ei oska ja Mardi-sugust turbo-diisel-õpilast. Täna mõtlesime pika OO-ga sõnu. Mina kirjutan ilusti tahvlile trükitähtedega SOOL, MOOS, TOOL, SOOME, KOOL, ROOL ja küsin laste käest, et noh, kas keegi pakub veel mõne ilusa pika oo-ga sõna ja samal ajal surun alla Mardi kätt, kes tahaks mulle vihikusse kirjutatud umbes 30 sõna ette vuristada.

Õnneks on asju, mida saab selline seltskond ka koos teha - lugeda luuletusi, kuulata juttu, teha näpumänge, mängida sõnamänge jne.

Selle grupi puhul on mul kõige rohkem dilemmasid. Kui palju, kui rasket materjali? Mõni laps on juba üsna soomekeelne, aga käib tublisti tunnis, sel juhul ongi kõige olulisem keelt kuulata ja ise julgemalt rääkida. Õigekiri võib oodata. Samas on tublid esimese klassi tüdrukud, kes räägivad head keelt (koduse keelena) ja nendega võiks hakata rohkem kirjutama. Olen praegu seisukohal, et ei jookse põhikooli soome keele õpetusest ette, nad seal õpivad tähti nagunii ja üldse ei kiirusta sellega.

Soome kooli tulles ei pea laps oskama lugeda. Võib laps olla.

Nii et väikeste mööndustega võin öelda, et meil käib koolis laiendatud koduõpe:) Siinne kool ongi nagu koduõpe. Ainult nii head toitu ei saa kui kodus. Või vähemalt minu lastele on see kooli nõrgim lüli. Aga on siis vaja nii palju süüa?:)

Siinkohal soovitan soojalt vaadata filmi "The Finland Phenomenon: Inside The World"

Linn on nagu mets.

Kõndisin mööda linna (kedagi kusagilt oodates) ja mõtlesin, et linn on nagu mets. Võõras linn muidugi, kus sa kedagi ei tunne. Oled selline nagu oled, ei pea mõtlema, et kohtud kellegagi, kellega pead suhtlema või kena näima, kui selleks tuju pole. Lihtsalt oled sina ise. Kõigil ümberringi on oma asi ajada ja keegi ei hinda ega arvusta. Et kas oled maitsekalt või moodsalt riides ja pole kellegi asi, kui kõnnid käed taskus.

Mulle meeldib see tunne.

Ilmselt olen loomult erak:)

Logistika.

Täna oli jälle üks tihe logistamise (sõnast: logistika) päev. Kui siiani oli soe ja Rein ehitas kooliskäimise plaanid jalgratastele üles, siis minu tungival pealekäimisel oli ta nüüd nõus mõtlema ka sellele, et külmade ja talve saabumisel Mardil ja Musjal, Hellast rääkimata ei pruugi see rattasõit nii libedalt enam minna. Ja ostsime teise auto, millega Rein võiks lapsi hommikuti laiali tassida. Nüüd aga juhtus nii, et teine veerand koolis algab mõlemal koolilapsel enamasti kell 9 ja vaid mõnel üksikul päeval nädalas kell 8, kui nad issiga saaks koos minna. Ja Hella läheks eelkooli nagunii nii hilja kui võimalik ja tuleks eelkoolist nii vara kui võimalik. Ehk siis - Rein sõidab endiselt rattaga kella 8ks tööle ja mina vean enamikel hommikutest lapsed kella 9ks kooli.

Nii tänagi. Siis tulin koju, kus usin Juss oli juba hommikuse tervisejooksu ära teinud ja hakkasime koos soome keelt õppima. Mina küll õpetaja rollis, aga saladuskatte all võin öelda, et ma ise õpin sealt materjalidest sama palju kui Juss.

Pool 12 läksin ajasin jälle auto välja ja läksin Hellale eelkooli vastu, sealt korraks linna ja siis tiiruga koju. Kella kaheks läks Juss autoga kooli, kust ta naases poole 4ks ja meie startisime kohe Mardiga kodust (jälle autoga) kella 4ks muusikakooli, kus Mart oli kella 7ni õhtul.

Kokkolas tuleb varsti laste-ja noorte kultuurinädala Loistavaa-viikko. Mart esineb seal tšello ansambliga ja Hellake balletiga. Kui esineb, sest minu ees seisab kaelamurdev ülesanne osta mingist kindlast kangapoest riie, hankida kusagilt laste Burda, võtta lõiked ja valmis õmmelda esinemiskleit. Ausalt öelda hakkasin juba Hellale vaikselt auku pähe rääkima, et ega see esinemine nüüd niii oluline ka ei ole. No kuidas ma selle kleidiõmblemisega hakkama saan, mul pole õmblusmasinatki enam aastaid...

Õhtul läks Mardile muusikakooli vastu vähemalt Rein, nii et sain väiksematega rahus kodus olla.

Ja Juss saabus rattaga muusikakooli õhtustest tundidest alles peale üheksat.

Sininen maanantai.

Hokilainel.

Täna koitis Mardil päevake kauaoodatu - esimene hokivõistlus. Minu järjekordne bürokraatlik suursaavutus oli maksta pangaautomaadis tema litsentsimaks ja nii oligi Mart igati täieõiguslik hokimees oma Hermes Spartaku võistkonnas. Algul arvasin, et lähevad Mart ja Rein kahekesi, aga siis ahvatles mind võimalus näha kohalikku kanti. Startisime hommikul Kokkolast Uusikarlepyysse. Ma ei teagi, kas seda nime peaks tõlkima või mitte, natuke nagu naljakas, kui pool nime on soome-, pool rootsikeelne ja lisaks on see asetatud eesti keele sisseütlevasse vormi. Kokkola rootsikeelne vaste on ju Karleby, nii et keeleliselt korrektne oleks vist ikkagi Nykarleby öelda.

Igal juhul asub see Uuskokkola:) linnake päris-Kokkolast oma 50 km kaugusel ja on üks ütlemata armas koht. Meenutas Põltsamaad, seal on samamoodi jõgi ja sillake keset linna. Ja silla ühes otsas imeilus kirik! Nii nagu paljudele lääneranniku linnakestele ja küladele omane, räägitakse sealgi peamiselt rootsi keelt. Linna serval asus jäähall, kuhu me siis tund varem e pool 12 kohale jõudsime. Mart läks soojendust tegema ja Rein teiste isadega suhtlema, meie Aaduga tegime autos aega parajaks koos Justin Petrone "Minu Eestiga". Ütlemata sõltuvusttekitav raamat, peab mainima.

Ja pool 1 läks lahti! Väljak tehti pooleks, sest väikestele hokipoistele pole rohkem vaja. Võistkondi oli 4 tükki, korraga mängisid kaks ühe ja kaks teisel pool. Ja siis võitjad ja kaotajad omavahel. Täheldasime Reinuga perede massilist kokkuvoolu sellele väga tähelepanuväärsele sprordiüritusele. Kõigepealt muidugi isad, siis veel isasid, siis emad koos lastega, keskmiselt ikka 2-3 tükki kaasas ja üks platsil. Esialgu tiirutasid kõik ümber jäähalli, sest õues oli võrreldes "siseruumiga" soe ja mõne aja pärast suunduti siis tribüünidele kaasa elama. Mina ei saanud kohe aru, mida nad seal vahepeal karjusid, sest käisin Aadule kooki, vorstikest ja mahlakest ostmas, aga Rein tegi siis selgeks, et vanemad protesteerivad kohtuniku tegevuse vastu, kes mõned vead jättis tähelepanuta.

Mina olin ju ka esimest korda hokimängu jälgimas ja madistamist oli tõesti palju. Sain aru, miks neil nii palju turvavarustust vaja on. Mardil oleks ilmselt hambad välja löödud, kui tal poleks kiivrit koos näokaitsmega olnud. Vahepeal põrgati omavahel kokku, nii et ühel poisil jäi vist hing kinni ja siis kukkus talle veel üks paks poiss otsa...

Igal juhul lõppes mingil hetkel kogu see võistlus Mardi võistkonnale igati võidukalt, kuna pähe tehti mõlemale vastasmeeskonnale, esimesele ülekaaluka 13:5 ja teisele pisut võrdsema 7:4 seisuga.

Õnnelikud Hermes Spartaku lapsevanemad hõiskasid laulu "We are the champions!" esimest rida ja kõik olid väga ülevas tujus.

Ja tundub, et meie tulevik hakkabki pühapäeviti niimoodi välja nägema. Sõidame mööda Kokkola ümbrust, kus igas vähegi endast lugu pidavas külakeses on olemas jäähall ja elame kaasa oma pojakese "LUUK nr. 37" elule.

Tulevane maailmameister?

Vaheajast tagasi.

Ees ootab peaaegu 500 km maitsi ja 70 veitsi ja siis veel 140 maitsi.

Käisimegi Eestis. Soomes on koolivaheaeg 1 nädal enne kui Eestis.

Laupäeva hommikul ärkasime kell 3 ja lapsed oli kõik kripsti üleval. Nii kaua oodatud hommik oli lõpuks ometi koitnud. Ja uskuge või mitte, aga tagasitee Eestisse läks palju kiiremini kui siiatee. Kimasime läbi pimeda Soome, kuni peale Tamperet nägime päikest tõusmas ja Helsingisse jõudsime kell pool 10. Alles pikas autojärjekorras seistes tuli meile Reinuga uni peale, lapsed olid vägagi reipad ja tegid kõrvalseisva tädikese arvel nalja. Tädike nimelt vaatas neid ja naeratas ja siis nad rääkisid, et see on üks lapseröövel, kes meelitab lapsi oma autosse ja siis tõmbab koti pähe ja sõidab nendega koju ja teeb vorsti. Igal juhul oli see üks jube jutt, aga kuna olime ärganud varavalges, siis olime kõik üsna jaburad ja see tegi meile kohutavalt nalja. Lapsed olid muidugi tee peal maganud.

Kodu oli ikka sama koha peal:) Ootas. Esimesed paar päeva kohanesime, mina näiteks ei leidnud köögis soola üles ja ei teadnud, kus sokid asuvad. Lapsed käisid mööda sõpru. Musjat polnud üldse esimesed kolm päeva näha, ta oli sõbrannade pool Tallinnas ja Uulus külas. Hella ja Mart väisasid samuti oma tuttavaid. Ja Aadu käis Ülle pool Luiset, Johannest ja kanu-kitsesid vaatamas. Üldiselt on Aadu Eesti-nostalgia kõige enam seotud loomadega, ta meenutab siiani kurbusega, kuidas me suvel oma kitsetalle ära lasime viia. Ja siis olen ka mina kurb.

Aga meile olid need päevad väsitavad. Kuna mul oli pikk nimekiri, mis tahtis täitmist, ja Reinul oli samasugune, siis oligi nönda, et jooksime aina ringi ja alles õhtu eel maandusime koju, kus õnnestus paaril õhtul veel armsate sõpradega laua taga istuda ja juttu puhuda.

Viimasel õhtul mõtlesin küll, et lihtsam oleks koju jääda ja kodus olla. Kõik oli omaseks saanud ja ämma käe järgi ära pandud asjad lagedale otsitud ja kõik rääkisid külapoes eesti keeles ja puha...

Aga kuna me nüüd tulime Eestist ära kahe autoga, siis önneks mahtus päris palju kodu seekord peale - kartulid, porgandid, porrud, õunad, mahlad, moosid, "Juubeli" tordipulbrid, hapukoored, Eesti kanaleid näitav taldrik, hunnik raamatuid, hunnik cd-sid jm.

Ja minu siiraks üllatuseks ei olnud tagasijõudmine üldse mitte valulik. Väga lihtsalt läks uuesti Soome-ellu sisseelamine, välja arvata tõsiasi, et maja oli nii külm, et meie nõudepesuvahend oli tahkunud. Aga usinad töömehed panid meie maja ette uut asfalti, lisaks tehakse siia ka puuduv jupike rattateed. Ja esimesed ilmad Kokkolas on samuti olnud sügispäikselised.

Nii et kõik on okidoki. Jätkame valitud kursil:)

ps. Sain ka vastuse küsimusele "millest Soomes kõige rohkem puudust tunnen?". Eesti keelest. Oo, milline nauding on, kui võhivõõrad, näiteks poemüüjad, räägivad eesti keeles. Ja sina saad vastata eesti keeles "aitäh", mitte "kiidoos".

Jussi tulemine:)

Näadalavahetus pildis.

Meie isake vöttis täna fotoaparaadi kätte ja söitis sellega mööda Kokkolat, et saaksime vanematele ja söpradele Eestis näidata meie kohti siin.

Alloleval pildil on kiirrong Pendolino, millega tunni aja pärast tuleb meie juurde elama meie suur poeg:))


See on meie veekeskus yles pildistatuna sygises.

Jäähall.

Pereisa töökoht.

Meri.

Väikesed puust majad, Kokkola ilu.

Jalakäijate ja ratturite (kauba)tänav, kus lillepotides on maitsetaimed.

Kokkola kirik, päris meie kodu lähedal.

Hella iluuisutamas (kollase jope ja sinise kiivriga).

No comments:))

Mardi tööd ja tegemised.

Eile öhtul oli Mardil esimene tshelloga esinemine siin Soomes. Seda nimetati öpilasöhtuks ja vanemad olid palutud kuulama. Pille oli erinevaid - körvuti tshelloga veel klaver, klarnet ja saksofon. Pärnu muusikakoolis oli meil tavaliselt yhe vöi paari öpetaja klassikontsert, kus esinesid yht pilli mängivad erinevate klasside öpilased.

Mart oli köige viimane ja ilmselt ka köige edasijöudnum. Ma ei olegi täpselt aru saanud, et mis klassis ta siin on. Öpetaja ytles, et Mart teeb ruttu mingid yleminekukatsed (?) ära, see tähendab, et mängib mingid lihtsad lood, et siis saaks teda "edutada". Ega mul pole kurta, sest Mart ise kyll ei nuta suurema koormuse ja raskemate lugude järele. Pigem olen teinekord mina see, kes meenutab, et jäähoki ja lauatennise vahele vöiks ka pisut pillimängu mahtuda. Ja kevadel mängis Mart nönda:)

Mina jälgisin huviga kuulajaid-lapsevanemaid. Ikka tahaks ju aru saada, et mis inimeste keskel elad ja kuidas nemad oma lapsi kasvatavad. Köigepealt, et kontserdil oli nii emasid kui isasid peaaegu yhepalju. Isad on yldse haaratud igasugustesse aktsioonidesse, näiteks tulevad laupäeval balletiringi ka väikesed tydrukud isade käekörval. Eestis ma sellist nähtust vähemalt balletis ei mäleta.

Ja laps-pealtvaatajaid oli ka palju. Minu körval istus yks naine, kellel oli kaasas 5 last vanuses umbes 1,5 kuni 8(9). Ja köige vanem ehk see, kes esines, oli siis kuues. Tundsin töelist hingesugulust selle naisega. Kusjuures need lapsed olid väga rahumeelsed. Väike jahmerdas ringi kyll, aga ei karjunud, ei tömmelnud. Lisaks oli nende ema yhe mu Eesti söbranna täpne koopia, nii et ma vaatasin neid vist täiesti kohatu uudishimuga.

Oli ka yks selline ema, kes köndis oma pojukesega sisse poole pilliloo pealt. Paugutas uksega ja sammus yle saali ronides toolirea keskele istuma. Ma algul mötlesin, et no on ikka kombed siin! Aga pärast sain aru, et see oli erand. See pojake andis töelise etenduse. Töstis oma crocsides jalad eesoleva rea tooli seljatoe peale, aeles kahel toolil korraga ja ema pidi teda korduvalt korrale kutsuma, kuni löpuks sai ema kannatus otsa ja ta vedas lapse kättpidi kontserdilt minema. Me pärast Mardiga mötlesime, et sellel emal endal olid ka probleemid käitumisega, nii et poeg täitsa sobis talle.

Neljapäeva öhtul nuias Mart, et tema tahaks koju jääda. Ma ei saanud algul arugi, et milles kyssa, aga löpuks selgus, et reedel on inglise keel ja Mardi jaoks on raske see, kui ta peab öppima inglisekeelseid sönu ja neid siis soome keeles teadma. Et tegelikult kaks keelt korraga. Lubasin seekord jääda tingimusel, et ta siiski sönad ära öpib. Ja teine tingimus on, et teeme eesti keele etteytlust.

Oi, me siis kirjutasime. Öppisime helilisi ja helituid häälikuid ja sulghäälikuid ja kaashäälikuyhendi erandeid nii ja naa. Siis tegime öpitu peale etteytlust. Kokku vist mingi 2 tundi. Ja Mardile meeldis:) Ytles, et ta vöib teinekordki minuga eesti keelt kodus öppida.

Ja minu meelest sai talle pöhikooli täheortograafia selgeks tehtud:)

Mängudest, öpetamisest ja linnapeast.

Hella ja Aadu on nyyd jöudnud sellesse ikka, mida ikka ootavad lapsevanemad, kellel lapsed järjest syndinud "yksteisele mängukaaslaseks". Ma vaatan ja naudin. Nad räägivad ja laulavad ja teevad nalja KOOS. Köike teevad koos ja kui yks on eemal, siis teine igatseb. Nii on olnud köigi mu lastepaaridega - algul Juss ja Jaagup, siis Jaagup ja Reks, siis Reks ja Musja, Musja ja Mart, Mart ja Hella ja nyyd noorimad. Kusjuures väga lahe on vaadata sugudevahelisi erinevusi. Poiste mängud oli ikka sellised poiste omad. Siis kui tulid tydrukud, teisenesid ka mängud. Ma ytleks isegi, et "erinevus rikastab". Ja söltuvalt sellest, kas mängukaaslastest vanem on poiss vöi tydruk, on siis ka mängude spetsiifika. Näiteks Aadul värvivad tema kaks suurt öde halastamatult varbakyysi, vahel sörmi ka, aga see on tema isiklik initsiatiiv. Yhtki mänguautot meil siin pole...vist. Ja poes kysis Aadu ykskord, et kas ta vöiks endale poiste seeliku osta. Nii et feminism ruulib. Ja kui Mart oli suur vend ja Hella see totu 2-3aastane, siis oldi rohkem poistemängu lainel.

Muidugi sogab karm pubekaiga suhteid, aga peale seda tuleb jälle helgem aeg. Ja mina kogu aeg köige selle keskel:)

Siin teevad minu lapsukesed öhupallidele nägusid pähe. Nad mängisid terve päeva nende pallidega nagu nukkudega. Olid miskid printsessid, siis oli mitu emmet jne. Nalja kui palju!

Ja muidugi - meie igapäevased toa- ja autokaaslased on ports CD-plaate, mida siis tydimuseni käiatakse. Köige popimad on ilma igasuguse kahtluseta "Taevase pulma" jutud, siis järgneb kohe VAT-teatri muinasjuttude plaat, siis on Crease´i laulud (mida Hella yritab aeg-ajalt filmiga synkrooni viia, video ostsin kohalikust kirbukast ja see on soomekeelne), siis on Grimmi muinasjutud Tönu Aava esituses jne. Igal juhul kui me nyyd vaheajal Eestisse läheme, siis ma panustan uute CD-de ostmisse, sest ausalt öelda hakkab ikka kyll juba saama päevast päeva samadest (ehkki toredatest) lugudest. Uskumatu, kuidas lapsed ei tydine!

Igal juhul olen väga avatud igasugustele uutele ideedele selles osas, kui keegi oskaks miskit head soovitada.

Aga jah. Mina sain eile tervituse Kokkola linnapealt. Siin käib ju köik posti teel, nagu meil oma 15 aastat tagasi:) Köik tuleb postkasti - olgu arved vöi muud tähtsad saadetised. Ka meie uued pangakaardid saadeti posti teel. Ja järgmisel päeval tulid pin-koodid...

Ja siis eile saabus pontsakas ymbrik, mille sees oli ylaltoodud tervitus linnapealt ja igasugust pudi-padi nagu linnakaart, tutvustavad broshyyrid ja pastakas linna logoga. Igal juhul tundsin end väga tähtsalt, kuna minu körgepalgaline abikaas pole siukest kirja saand mitte. Aga tal pole ka töölepingut linnaga. Mul on. Ehh.

Tööst ka natuke. Siin pildil on Hellake kodutööd tegemas. Mina olen ikka selline karm öpetaja, annan tööd koju ja panen hindeid...nali, tegelikult ei pane hindeid. Mu noorimate öpilaste grupp koosneb 7st väga armsast lapsukesest pluss yhest armsast Aadust, kellel kogu aeg keset tundi tuleb kakahäda ja kes siis iseseisvalt mööda koolimaja endale sobivat vetsu otsib. Tegelikult on see muidugi körvalise tähtsusega, peamine on see, et lapsed öpivad tublisti tähti, loeme luuletusi, teeme näpumängu, räägime juttu, mina öpetan neile eesti keelt, nemad mulle soomekeelseid sönu. Mulle meeldivad lapsed ja tore on öpetada. Olen seda vist juba maininud:)

Eesti keele öppimisega seoses veel, et olen ikka suurematele lastele soovitanud raamatuid ja möne ise andnud lugeda ja öelnud, et kui miskit muud eestikeelset enam lugeda pole, no lugege uudiseid. Yhel öhtul sai Mart arvutisse ja luges yhest mörvast ja teisest verisest önnetusest ja veel yhest tapmisest ja siis kysis, et miks ainult sellised uudised on? Sellised pahad ja kurjad. Ja me seletasime, et need, kes neid uudiseid toodavad ja yles riputavad, arvavad, et inimesed tahavad neid lugeda. Vahepeal oli Mart jöudnud uue jubeda uudiseni ja luges meile, kuida yhes Inglismaa vanglas tapsid kaasvangid yhe lapsepilastaja ära. Hambaharjaga. Ja selle koha peal hakkas Mart totakalt itsitama. Täiesti kindlalt ei tea Mart, kes vöi mis on lapsepilastaja, aga möte sellest, et keegi tapetakse hambaharjaga tundus talle absurdselt naljakas.

Ja siis ma mötlesin, et enam ei mingeid uudiseid.

Vöi et Marti nende kallale mina ei lase, kuni jöud vähegi yle käib. Tegelikult peaks neist isegi eemale hoidma...

Ja toidunurgake:) Viimane lambakints läks eile tervitustega Hiiumaale ahju.

Siit nurgast ja sealt.

Öhtul nagu praegu on mul arvutiekraani ees jälle pea tyhi mis tyhi. Mäletan, et päeval käisid sealt läbi head mötted, mida tahaks rahvaga jagada, aga need on nyyd kaotsis. Lännu.

Ja seepärast toetun fotokale ja kirjutan, mis pildil on.

Siin meie igapäevane yhendus suurte poegadega. Tänud taevale ja skype loojaile, et saame oma lastel silma peal hoida ja nende eluga kogu aeg kursis olla.

Kui Mart Soome tuli, siis oli teda käivitavaks faktoriks lootus, et Soomes on palju jögesid ja järvi ja miks mitte ka merd, mis on köik täis kala, kes ootavad pyydmist. Ehk siis kalamees Marti. Ja nyyd on Mart järjepanu poolteist kuud meid piinanud igal nädalavahetusel sooviga "lähme kalale". Ja täpselt nagu seda on kirjeldanud klassikud (ehk Kivirähk oma Sirli ja Siimu raamatus) ei suuda meie issi öelda talle ei ega jaa. See tähendab ta yritab öelda jaa ja nad on isegi käinud kaardi järgi siin ja seal jöe kaldal passimas, paraku pole kalad näkanud. Mönda aega tagasi, kui veel soojem oli ja me nädalavahetuse plaane pidasime ja arutasime, et kas minna seenele vöi kuhugile mere äärde, kaagutas Mart alati vahele "jaa, jaa, teie saate seenele minna, aga mina kalale ei saa!". Ja siis ta vahib poes igasuguseid lante ja spinninguid ja lendöngi...yhesönaga see köik jöudis välja möödunud nädalavahetuseni, kui Rein ytles taaskord "ok, lähme kalale!

Ja siin Mart pyyab kala.

Ärge kysige, kas näkkas.

Aadu on hundi-lainel. Meil on suur raamat loomadest, Aadu lehitseb seda vahetpidamata ja talle läheb väga sydamesse see, et kiskjad väiksemaid loomi söövad. Sealt sai kuidagiviisi alguse tema hunditeema. Algul rääkis, et ta läheb hunte jahtima ja kitsesid päästma, siis rääkis, et tema tahaks hundi liha syya ja nyyd löpuks ta on hakanud huntide söbraks. Leidsime yhest kirbukast armsa hundikutsika ja Aadu tassib teda igale poole kaasa. Ja nyyd on vaenlased hyäänid ja kotkad.

Kord, kui olime koju jälle suurema noosi värsket kraami tassinud, leidis Mart, et yhe nektariini seeme tuli iseäranis kenasti vilja seest välja ja siis ta hakkas mötlema, et mida seda leiuga teha. Soovitasin kasvama panna. Leotasime vees. Siis panime vetsupaberi vahele ja niisutasime seda pidevalt. Ja idu tuligi välja! Mart pani idu potti ja nyyd on selline ilus nektariinitaim.

Mötleme, et kui ta suureks saab, siis peame hakkama oksi toestama, et need raskete viljade all katki ei läheks:)


Ja löpuks vastuseks Meeli yleskutsele kirja panna see, mida emad lastele syya teevad. Meie tegime eile suppi (täna tegime ungaripärast guljashi, aga seda ei jöudnud pildistada, enne pisteti nahka). Mulle meeldib suppi teha ja lastele meeldib syya. Ja me teema suppi alati yhtemoodi, sest nii on köige parem. Mulle meeldib, kui supp on värviline nagu selles lasteluuletuses, milles ema keetis värvilist suppi. Peangi selle yles otsima ja lastele ette lugema. Aga selle supiga on veel see lugu, et mina olen ikka poest harjunud frikadelle ostma. Puhas laiskuse viga. Önneks Soomes kylmutatud tooreid frikadelle ei myyda. On mingid kummastuslikud öhku täis lihapallid, mida mina keeldusin supi sisse panemast. Siis vaatasime nami-namist järgi, kuidas ise frikadelle teha ja tegimegi. Tulid ytlemata toredad.

Seekord pani Musja spagette. Tema meelest on supp seda parem, mida rohkem on spagette.

Maitseasi.

Aga supp söödi ära viimseni.

Mardi ja Hella kool.

Iga päev ajame nyyd autole kell 11.45 hääled sisse ja söidame Hellale eelkooli vastu. Täna oli ka Musja ratas peal, selle viisime talle kooli, et ta saaks koju söita. Hommikud on juba kylmad, aga päeval läheb soojaks ja ilusaks ja tahaks, et rattasöitu jätkuks ikka veel kaua.

Aga pilt, mis meid koolihoovis praegu ees ootab, ongi selline:)

Jalgratastega on siin kyll miski imeline lugu. Et töepoolest KÖIK söidavad enesestmöistetavalt. Nagu Rein ykspäev märkis "isegi poiste hulgas on köige in-imad suurte ratastega naisterattad". Musja meenutas, et neil Pärnu koolis oli umbes 2-3 last, kes rattaga kooli tulid ja kui yks tydruk söitis sellise rattaga, nagu siin enamus söidab - et suurte ratastega naisterattaga, mis oli pealegi uus ja ilus - siis teda natuke nagu naeruvääristati vöi nii. Vähemalt peeti seda tagaselga imelikuks.

Kunstilainel.

Olen selle paari nädala jooksul, mil fotokas taas meie käes, nii palju pilte klöpsinud, et ei oska kyll valida, et mida siia blogisse panna ja mida jätta. Enda jaoks nagunii tore, et saab jälle elu jäädvustada:)

Kuna lapsed sattusid joonistamise lainele, siis möned pildid sellest. Juba mönda aega on suuremad lapsed hakanud jälle rohkem joonistamise vastu huvi tundma. See aeg, kui ma ise vaimustusin värvipliiatsitega joonistamisest (ja maalimisest) jääb mul muidugi Tartu seminari aega. Siis oli Musja väike ja öpetasin tedagi joonistama nii nagu mulle öige tundus, et ilma hariliku pliiatsi joonteta ja nii, et kogu pilt on värvitud. Ja Musja joonistas ja maalis mis hullu.

Mardiga jäi asi pisut soiku. Me kyll tegelesime, aga temapoolset indu, sellist nagu Musjal oli, polnud. Ja Hellake hakkas joonistamise vastu yldse suhteliselt hilja huvi yles näitama.

Ja nyyd on Mart ja Musja tänu kooli kunstitundidele jälle hakanud kunstiliste tegevuste vastu huvi yles näitama. Mart vöttis yhel öhtul ise pliiatsid ette ja näitas, mis ta oli koolis öppinud.

Hellaga juhtus aga nönda, et ta ykskord poes öhkas niiväga igatsevalt vildikate poole, et ahh, kui sellised pliiatsid saaks! Ja ma siis ostsin köige suurema paki. Jälle täitsa risti vastu mu endisaegsetele pöhimötetele:) Mötlesin, et peaasi, et laps joonistab. Ja ta hakkakski suure innuga joonistama ja värvima ja kirjutama nende vildikatega.

Laupäeva pealelöunal ytlesin lastele, et tulge, nyyd joonistame sygist. Lihtsalt ise tahtsin proovida. Teritasin köik meie värvipliiatsid ära ja selle teritamise käigus tulid lapsed ka ligi.

Ja siis hakkasime joonistama. Kohe terve nädalavahetuse joonistasime. Ja nii tore oli.

Ja nii ilusad pildid tulid!

Mardi pildid sygisest.

Merje surematu teos "Mutt ja puu"

Ja siin Hella seinatäis pilte.