Nyyd olen oma esimeste tundidega maha saanud. Ja mu köige karmimad kriitikud ehk oma lapsed ei olnudki väga kriitilised. Vastupidi. Marie, kes leiutas igasuguseid ettekäändeid, et eesti keele tundi mitte tulla ("ah, ma esimene kord ei tule, mis ma ikka ennast tutvustan" vöi "ma lähen parem sellesse teise gruppi" (mis eelmisel päeval oli ära olnud)), ytles peale tundi, et oli täitsa ok ja ta polegi mind öpetajana näinud. No see viimane oli nagu kompliment vöi nii. Naljakas avaldus muidugi arvestades, et ma teda 4 aastat kodus öpetasin, nii et higi otsaees:)
Aga ju siis lapse teadvuses kodu on kodu ka siis, kui seal öpitakse (ja mitte kool kodus) ja ema on ema isegi siis, kui ta öpetab (mitte koduöpetaja).
Ja Hellake kysis peale tundi, et millal jälle saab eesti keele tundi tulla. Mart oli ka päris rahulolev.
See logistika, et kuidas lapsed erinevatest linnaosadest kohale saavad ja tunniaegade klapitamine ja Aadu hoidmine on ikka jätkuv peavaluke. Mönele väiksemale saan järgi minna, aga suuremad tulevad ratastega ja ausalt öelda - ilmad ju paremaks ei lähe, nii et minu ylesanne hoida laste motivatsiooni on päris keeruline. Iseenesest pole emakeeletundide valik kohustuslik. Aga nagu ma ka lastele ytlesin, on nad kohustuslikud alates hetkest, kui nad otsustavad selle valiku teha. Nii ei saa, et yhel hetkel saab lihtsalt isu otsa ja lähen koju.
Aadukese saime sel nädalal ilusti ära hoitud. Kuna lubasin lastele selle töö eest palka (5 euri), siis oli lapstööjöul ehk Mardil ja Musjal suisa konkurents, et kumb saab hoida. Önneks lahenese see iseenesest, sest päeval, kui yhel oli tund, pidi teine lihtsalt kodus olema. Ehk siis kaks päeva hoidis Musja ja yhel päeval Mart Aadut. Ja Aadu oli päris häpi, kui koju jöudsin.
Lapsed oli köik ytlemata armsad ja ehkki ma köigiga veel ei kohtunud, on mul edasise suhtes hea tunne. Esimene tund läks köigiga tutvumise ja soome elu yle arutlemise peale. Pisikestega tegime ka natuke mängu ja rääkisime kodust ja perest.
Suuremad lapsed olid soome kooli suhtes kyll väga kriitilised. Et öpetajad on liiga leebed, öppida on vähe ja peab vahetundides iga ilmaga öues olema. Sedasama olen ka oma lastelt kuulnud, va muidugi Mardi kooli vahetunnid, mis mööduvad koolimaja ees tohutu suurel mänguväljakul, kus on köikvöimalikud atraktsioonid nagu löbustuspargis.
Aga jah, ega mina ka aru ei saa, et millal nad siin "päriselt" öppima hakkavad. Kodutöid pole, hindeid pole, edasi vöetakse materjali tibusammudega. Samas vaatan ymberringi, et kuidaviisi see elu siin ikkagi toimib:) Inimesed söidavad autodega ja tunnevad liikluseeskirju. Öpetajad kirjutavad koju infokirju. Myyjad oskavad arvutada. Ehitajad ehitavad. Järelikult mingil hetkel peab see kirja-ja muu koolitarkus ikkagi pähe jöudma.
6 kommentaari:
Mina olin ka omal ajal hämmingus- meil oli põhikoolist alates üks soome sõprusklass ja sai aasta aastalt võrreldud, mida õpitakse. No me olime kogu aeg mitu sammu teaduseteel ees, ülikoolis alles õppisid nemad seda, mida meie keskkoolis, ja doktorantuuris seda, mis meil ülikooli põhiosas. Aga mingil hetkel jõudsid nad ikkagi samale tasemele ja vähemasti minu endine kirjasõber rebis minust kõvasti ette- sai bioloogia ja keemiadoktoriks mis mürtsus ja teeb teadust sellal kui mina koduperenaisena moosi vaaritan :)))
Mysteerium:)
Ma olen ise ka Soomes kõrgkoolis õppinud ja see meenutab mulle midagi, mida ma Eestis olen ainult waldorfõpetajate juures näinud. Nad räägivad nii endastlähtuvalt, kujundlikult ja pildiliselt, et see omandub kuulajas tervenisti. Nagu läbiseeditud toitu sööks. Eestis seevastu antakse faktinimekiri ette ja kes viitsib, jätab midagi meelde, aga kes ei, eks see siis spikerdab või leiab mingi muu nipi, kuidas paber kätte saada. Teadmiste saamiseks peab siin minu meelest oluliselt rohkem ise pingutama ja keskmikud seda ju ei tee, individuaalset juhendamist ka ei pruugi saada (mina nt pole kooliteadmiste huviline, aga hindeid oskasin ikka häid saada).
Küsimus on õpetamise viisis.
Samas ei tohiks lapsel tekkida ka tunnet, et ta käib koolis ja aju jookseb tyhikäigul...
Igal juhul jälgin huviga, kuidas asjad toimivad:)
Kas teie lastel on tunne, et neil pole koolis midagi teha? Kõik on liiga kerge ja tunnis ei ole midagi, mis pakuks ajule tegevust?
Aga võibla see on võimalus hakata asju vaatama läbi südame? Õppida asju arutlemise asemel tunnetama?
Mulle meeldib soomlaste juures palju asju ja minul on ainult hea meel, et ma olen nende käest ja südamest saanud seda õppida (ja ebameeldivaid kogemusi mul nendega eriti pole). Võibla siis pöörata tähelepanu mitte enda (laste) ajule, vaid südamele? Kasvõi nt terviklikkusetundele, mida mina olen soomlaste juures imetlenud.
Mina rõõmustaks Soomes emana selle üle, et mu lapsed saavad nii rõõmsas keskkonnas ja harmoonilisel viisil õppida. Eks ma siin püüa tänada selle eest, mis on. Aga vahel on valus. Noh, eks valus ole igal pool, see on inimeseks olemise osa.
Kaunist aega!
AItäh! Ega ma eriti veel oskagi yldistada, sest lapsed on liiga vähe koolis käinud.
Postita kommentaar