Igal juhul on praegu Kokkolas ilm imeilus ja meie saime jälle rattasöitu teha. Kui poole 12 paiku startisime, siis oli meie kodune Kroonikyla tee (ok, tegelikult muidugi Kruunupyyntie) täiesti inim-, ratta-, käru- ja autotyhi. Me olime oma ratastega nagu mingis linnaks dekoreeritud stuudios ainsate tegelastena. Naljakas tunne oli. Ja rahulik.
Muide yks asi, mis mulle siin veel hästi meeldib ja millega hakkan harjuma, on see, et politseid pole näha. No kohe yldse pole näha. Kogu selle kuu aja jooksul olen vast alla 10 korra politseiautot näinud. Tösi, ykskord nad pidasid mu vilkuritega kinni ka:) Kysisid, et kes ja mis ja kust ja siis vabandasid kenasti, et neil selline rutiinne kontroll ja sel nädalal vaadati köik välismaa autosid. Kui kuulsid, et me Pärnust, siis olid väga röömsad ja meenutasid, et on ise ka Pärnus olnud. Olid sellised armsad poisid.
Aga pöhiline tänase päeva juures oli see, et sain kaks tähtsat käiku tehtud. Esimene siis KELAsse, mis on (vist) kohalik pensioniamet ja mille jaoks oli vaja igasuguseid töestusi ja dokumente. See asutus peaks siis meile sotsiaalse turvatunde tagama. Ja ei läinud sugugi pool päeva, nagu mind oli hoiatatud. Saime alla tunniga hakkama ja köik oli ok. Lapsed mängisid eesruumis klotside ja mänguloomadega ja joonistasid.
Siis lahkusime KELAst ja leidsime kohe körvaltmajast yhe toreda looduspoe, kus myyakse ökujuurikaid, puuvilju, kuivatet kraami jne. Olin seda poodi autoga möödasöidul kord näinud, kuid siis ära kaotanud. Nyyd siis leidsin.
Ja teine ametlik käik oli kohalikku haridusametisse ehk sivistyskeskusesse. See asus yhe suur maja 5 korrusel ja siis, kui treppidest yles ronisime, oli Hellal tösine kultuurishokk, kui meile tuli trepi peal vastu yks pikkade ja paksu värviga kaetud kunstripsmetaga naine. Hella siiani räägib, kui öudne see oli.
Aga seal viiendal korrusel sölmis siis Kokkola linn minuga töölepingu. Nii et nyyd olen ametlikult ja palgalevöetult eesti keele öpetaja linna seitsmes koolis.
Reaalselt need koolid koonduvad kyll kahe kooli ruumidesse ja nagu me nyyd peale pikki piinarikkaid arvestusi oleme paika pannud, toimuvad tunnid teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval - igal päeval yks vanusegrupp.
Laste tasemed on suhteliselt erinevad, aga loodetavasti leian kompromissi.
Eriline motivatsioon selle tööga alustada on muidugi selles, et saan oma lastele jätkuvalt eesti keelt öpetada. Ka Hellake on lylitatud öpilaste hulka.
Oi jah. Täna nägin juba öudusunenägu sellest, kuidas ma läksin yle suure silla ja yhel pool seda silda polnud käsitugesid. Ei tea, mida mu alateadvus sellega mötles, aga mönes möttes see symbol töötab kyll. Et mul on selline piirideta olek, pean ise otsustama, mida lastele öpetada, tegema häid ja paremaid valikuid nii teemade kui materjalide osas.
Nädalavahetusel keskendun siis sellele.
Aga natuke nalja kah. Aadu ja tema suurte vendade vaheline side on tugev. Jaagup ja Reks tahavad alati Aadut skypis näha ja kuulda ja Aadu omakorda meenutab vendi sellega, et ta yrgmehelikult sylitab läbi hammaste ("sest Reks tegi nii") ja vägagi sageli löpetab lauseid sönaga "fakkk!" ("sest Jaagup tegi nii"). Ja kui meie siis räägime köik, et nii on rumal öelda ja keegi ei taha temaga mängida, kui ta niimoodi ropendab, siis Aadu vastab "tahavad kyll, fakk!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar