Mart ja kool.

Eile öhtul kysisin rutiinse kysimuse, et lapsed kas teil on öpitud? Lootamata, et keegi reageerib, sest enamasti koduseid ylesandeid pole. Kuid Mart reageeris! Töi jooksuga teisest toast matemaatika tööihikud ja hakkas kribama. Tal on muidugi mingi oma huvitav systeem, kuidas ta vihikut täidab. Et teeb köigepealt ära selle, mis on yles antud ja siis veel natuke seda, mis eestpoolt huvitav paistab. Aga ma tahtsin siis ka löpuks vaadata, et mida nad seal matemaatikas teevad. Oi, mulle meeldis see vihik:)

Seal oli geomeetria-sugemetega ja peegeldusylesandeid ja nuputamist ja ruumilist mötlemist eeldavaid ja muidugi - keerulisemaid tehteid kui 20+7, mis on meie matemaatika pöhisisu kolmandas klassis...

Peale järgmist koolipäeva lausus Mart, et see oli tema Soome-kooli parim päev. Mis seal siis head oli? Nad ömblesid! Nagu Mart ytles, tegid nad köike, mida ömblusmasinaga teha saab - panid niiti taha, ömblesid edasi-tagasi ja see köik meeldis Mardile yliväga. Nii et nyyd on mul surve juba kahe lapse poolt, et tuleks ömblusmasin osta. Kujutan ette, kuidas meil siis öhtuti masin muudkui linu ja tekikotte ja pykse ja trakse vuristab ömmelda:)

Ja teine asi, mis Mardi meele röömsaks tegi, oli kehalise kasvatuse tund, kus ta on koos selle nö pöhiklassiga, kuhu ta loodetavasti varsti, kui keel selge, suundub. Nad olid mänginud korvpalli ja visanud midagi (palli, oda, kuuli??) ja tema oli igal pool ikka parimate seas. Ja neljapäeval läheb ta sellesama klassiga mingile spordivöistlusele peale tunde.

Nii et Mardi meel on röömus ja ka tema trennid pakuvad talle palju.

Ainus, mille yle ta kurdab, on koolisöök. Iga päev raporteerivad lapsed mulle, kas täna oli "hea" vöi "halb" söök. Minu lapsed on kohe siuksed toiduga pirtsutajad, nagu vanatädid ytlevad. Aga ma olin/olen ise samasugune, nii et ega pirtsutamise geenide vastu ei saa:)