Mardi esimesed õppimised.

Ega kodus õppimine enne mihklipäeva ikka õiget hoogu sisse saa. Aga natuke ikka üritame. Põhiline on leida mõni impulss, mis lapselt tuleb ja seda kasulikult tarbida. Näiteks tahtis Mart mängida ühel hommikul seda mängu, mida me tavaliselt autos mängime. Noh, et keegi ütleb (kas temaatilise või lihtsalt) sõna ja teine ütleb sõna, mis algab eelmise sõna lõputähega jne.

Mul oli kiire ja nagu ei viitsinud mängida. Aga ta ikka muudkui käis peale. Lõpuks ütlesin, et ok, mängime, aga ühel tingimusel. Sa kirjutad kõik oma sõnad paberile, mina ei vaata, kuidas just. Ja ta kirjutasiki! Terve paberi kribas täis. Ikka üks sõna korraga, siis ütlesin mina uue sõna jne.

Siis leppisime kokku, et pidevalt on lugemisel mõni raamat. Mart loeb praegu "Vahtramäe Emilit".

Ja matemaatikat teeme ikka ka kogu aeg tasapisi. Küll peast, küll vihikus. Samal ajal arvutame, aga harjutame veel ka numbreid ilusasti kirjutama.

Mart arvutab juba suhteliselt suures arvuruumis. Seepärast ostsin talle "Koolibri" matemaatika tööraamatu 2. klassile. Täna hakkasime tegema ja ta oli üsna pettunud, et sellised lihtsad üleasanded on. Samas on see algklassi matemaatika keerulisemaks aetud igasuguse pudi-padi ja vormistamisnõuetega. Neid me ignoreerime. Meie ainult arvutame.

Vormistamine on vanemas vanuses lihtsalt ärafikseerimine ja pole mingit mõtet lapse pead praegu sellega kuumutada.

Arvuridasid oskab Mart vabalt 2,3 ,5 ja 10ga. Võtame nüüd 4 ette.

Inglise keelega alustasime. Värvidega sõnapaarid: black night-white snow, red blood-green grass, yellow sun-blue sky, pink pig-grey mouse jne. Iga päev kordame, vahepeal tema üksi, siis ma ütlen ette ja ta lihtsalt kordab järgi. Mälu töö.

Mart õpib nüüd ka muusikakoolis tšellot. Esialgu meeldib väga:)

Esimene nädal koolis.

Musjale meeldib koolis. Õpetajad on lahked ja tüdrukud on head ja söögid söödavad. See on põhiline.

Musja jälgub koolielu nagu tulnukas Veenuselt jälgib elu Maal ja seni tundub meie tulnukale, et asi on täitsa ok. Mis puutub õppimisse, siis on kooli tulnud koduõppelaps iga õpetaja unistus. Kasin, usin, õpihimuline ja puhta põllekesega. Kodus on terve voodi täis õpikuid, vihikuid ja Musja surfab nende seas. Mina ei tea, mis värk on, aga meie lapsed õpivad kõik voodis. Koolilaud on rohkem nagu riiuli ülesannet täitmas.

Seda ütleb ta küll, et mina õpetasin paremini. Ehk - ta sai asja kiiremini ja lihtsamini selgeks. Aga ilmselt ei tulene see minu pedagoogilis-didaktilisest virtuooslikkusest, vaid lihtsalt selles, et räägime ühes keeles. Küll ta saab koolikeele ka selgeks.

Mart muutis staatust...

... ja on nüüd ametlikult arvatud haridust omandavate inimeste sekka. Tartu kool võttis ta lahkelt oma kirja ja meie vastastikku soe ja südamlik suhe tundub kestvat.

Ainus asi, mis teeb meele mõruks (et mitte öelda enamat), on see, et riik otsustas vanema soovil koduõppel oleva lapse eest pearaha koolile enam mitte maksta. Täiesti absurdne. Sama riik võiks meid siis rahule jätta ja üldse mitte mingit seotust kooliga eeldada. Praegu eeldab riik, et kool "kontrollib ja vastutab", aga ise seda ei tunnusta. Ja teine variant oleks (khm, khm) maksta raha lapsevanemale. Kas just samapalju, kui "tavalapse" pea pealt, aga siiski midagi. Pearaha käib ju lapsega kaasas, kuidas nii, et osad lapsed sellest lihtsalt ilma jäetakse?

Eesti riigi rahakott on muidugi õhuke, kujutan ette, kui suurt kokkuhoidu annab teha umbes 70 koduõppelapse pearaha arvelt. Äkki saab isegi mõne suurtüki osta!

Musja koolitüdrik:)

Sütevaka kool alustab alati piduliku koosviibimisega kooli ees pargis. ALATI (juba 8 aastat) on paistnud päike ja lapsed on kõik väga ilusad. Õpetajad ja armsad emad-isad-vanaemad jne muidugi ka. Uus algus ju.

Meil on sedakorda ühes koolis 4 last. See tähendab üüratut õppemaksu, lisaks kõikidele muudele väljaminekutele, mida lastekasvatamine kaasa toob. Aga mis sa hing parata saad.

Aadu läks käima!

Kui ma vaatan oma väikest Aadut, siis tunnen, et harjutamine on meist teinud meistrid. Noh, ikka lapsevanemluses:) Aadu on meile algusest peale olnud suure rõõmu ja uhkuse allikaks ja on seda jätkuvalt. Haiguse- ja pisikutevaba, tugev, tark ja ilus. Minu jaoks müstika, et vanadel vanematel (noh, teada see keskea värk oma hädadega) võib sündida sama kena ja rõõsa imik nagu noortel. Gaasivalude ja allergiateta.

Ja magab ilusti.

Ja pissib potti.

Ja teda on võimalik pidada lutita.

Ja käima pole kah ükski laps meil nii vara hakanud. 8. kuu lõpus seisis ja tegi esimesi sooritusi ja nädal peale üheksakuuseks saamist läks lahti.

Ühesõnaga - eks tuleb see enesekiituse raske töö ikka endal ära teha. Ja kus sa hing seda mujal ikka teed, kui mitte enda blogis:)

Hella pildistab.

Tahtsin Hellakesest natuke rahu saada ja andsin talle kätte fotoka. Siin on see, mida ta märkas.

Suvetöö.

Kui mees on kodus, siis mees ei tegele tühja-tähjaga. Mees ehitab maja. Tõele au andes pandi palkseinad kokku töökate palkseinapäkkapikkude poolt, aga kõik MUU, mis kuulub sauna juurde, tuleb meie issi käte alt. Neile, kes ei karda kõrgust, (ja kelle hulka pereema õnneks ei kuulu) avaneb vastvalmiva katuse otsast igasuguseid huvitavaid vaateid kauni kodumaa ja -õue pääle.

Aga saun saab ise selline.

Koduõppe suvepäevad.

15.-16. august 2009 toimuvad koduõppe suvepäevad Pärnumaal Tahkuranna vallas Uulu kämpingus.
Ööbida on võimalik telgis või üürida kämpingumajake.
Toitlustamisega tegelevad Pärnumaa naiskodukaitsjad.
Registreeruda saab aadressil ivooglaid ät hotmail.com. Registreerumisel kirjutage, kust ja mitmekesi tulete, laste vanused, kas teil on võimalik veel kedagi oma auto peale võtta või soovite leida kedagi, kelle autole mahuksite.
Osalustasu 200 - 1000 krooni (vastavalt võimalusele) täiskasvanu kohta kahe päeva eest palume kanda hiljemalt 9. augustiks MTÜ Eesti Koduõppe Keskus arvele Hansapangas221035885493 . Lastele on osalemine tasuta. Osalustasu sisaldab toitlustuskulusid. Tasuda on võimalik ka alternatiivselt, kui soovite pakkuda tegevusi lastele või tuua toiduaineid. Selleks andke oma soovist varakult teada, et teaksime arvestada.
Kohtumiseni suvepäevadel!

Päevakava:
I päev 15. august

11.00- 12.00 saabumine, kohalolekukontroll:)
12.00 avasõnad
12.15- 13.00 temperamendiõpetusest - Sulev Ojap Viljandi Vabast Waldorfkoolist

13.00- 13.15 paus
13.15-14.00 loeng jätkub
14.00-14.30 arutelu/küsimused loengu teemal
14.30- 15.15 lõunapaus
15.15- 16.00 matemaatika õpetamisest algklassides – õpetaja Vaike Perlin Tartu Waldorfkoolist
16.00-16.15 paus
16.15-17.00 loeng jätkub
17.00- 17.30 arutelu/küsimused loengu teemal
18.00-...üldine arutelu koduõppe teemal, õhtusöök ja muidu vabam olemine. See osa algab väikese tutvustusringiga

II päev 16. august
9.00-10.00 hommikusöök
10.15-11.45 maalimine - õpetaja Anne Roosvald Tartu Waldorfkoolist

12-13.30 herbaariumi koostamise alused - botaanik Eva-Liina Pruler

13.30 lõunasöök (hommikusöögist kaua möödas ja osadel vaja kaugele minna)

Kevadine Suzuki mälestus.

Aasta lõppend, kaugel see teinegi.

Hellake Tartu kooli õuel.

Oleme nüüd kõik otsad kokku tõmmanud.
Muusikakoolist sai Musja jälle kiituskirja ja on nüüd noorema astme täieõiguslik õpilane.
Tantsimises jõudsid nad E-klassi, mis tähendab uhkeid kleite ja suuri võistlusi. Aga parem mitte ette muretseda.
Waldorfkoolis tegi Musja kaks päeva kooli kaasa. Hüppas kaugust ja elas muidu rõõmsat koolielu. Tõttöelda oli mul suisa kahju meie toredast õpetaja Annest lahkuda. Annaks jumal sellist koolipoolset tuge kõigile koduõppeperedele, nagu meile on osaks saanud.
Ja nüüd pole muud kui sügist oodata ehk siis suvelt viimast võtta. Musjat tabavad muidugi iga päev ärevussööstud a´la "issake, aga kui ma ei saa aru, et tuleb sööma minna" või "mul pole üldse kõik need sõnad peas, mis inglise keeles õppinud oleme, äkki õpetaja teeb koolis kohe nende peale töö".
Ja muidugi tema lemmik-koolifoobia, et mis saab siis, kui tal kästakse võimlemistunnis kitse hüpata, aga tema ei oska? Nii nad siin kargavad üle taburettide, Musja ikka puhtast õpihimust, et kuidas hoogu võtta ja hüpata ja maanduda, väiksemad lustist ja lõbust. Täna oli meie "kitse" taga suisa järjekord.
Lõpuks Hella ütles, et ta läheb toob õuest õige kitse ja hakkab sellest üle hüppama.
Ühesõnaga - kooliks ettevalmistus on alanud.

Kodulugu vol.2 Mehedmasinad

Kodulugu vol.1 Naisedlapsed

Jüripäevast edasi.

Vanal ajal olla kool alanud mihklipäeval ja lõppenud jüripäeval. Ma saan vanarahvast aru küll. Kui ikka linnukesed vidistavad ja päike käib nii paljulubavalt kõrgel, kellel peaks siis veel olema huvi ükskordühe ja õigekirja vastu.
Nii õitsebki meie vabaõpe täiega. Kui vahel keset muid vältimatuid toimetusi kellelegi meenub kooliharidus, siis muidugi püüame parimat. Mõned õppetükid inglise keelt on veel ära teha. Hetkel ongi selline intensiivõpe, et paar päeva ja unit. Ja siis paar päeva puhkust ja jälle edasi.
Musja on palunud ka vene keelt nuusutada, nii harjutame hääldama numbreid ja lihtsamaid väljendeid.

Tšellopoiss.

Meie Juss mängis nädalavahetusel rock-kontserdil tšellot siin, siin ja siin.
Raske öeldagi, kuidas see mulle meeldib:)

Katsed.

Marie sai kooli sisse. 5.ndasse klassi. Konkurss oli pisut üle 2 õpilase kohale. Klassi võetakse 26 last, neist seekord vaid 10 tüdrukut ja 16 poissi. Ma ei mäleta, et selle aja jooksul, mis mu lapsed on Sütevaka-kooli läinud, oleks sellist poiste ülekaalu olnud. Ikka on tüdrukud see aktiivne ja tubli ja verbaalselt tugevam pool. Viis aastat tagasi, kui Jaagup astus 5. klassi, oli nende klassis vaid 6 poissi ja kogunisti 20 tüdrukut. Aga nüüd siis sedamoodi.
Ja Jaagup sai ilusti sinnasamma oma kooli gümnaasiumisse. Eks katsed olid kõigile tulijaile võrdsed, aga neil on väga tubli klass ja sisse said kõik, kes proovisid. Mõned ei proovinudki.
Eks ta oli selline emotsionaalselt päris ärev aeg. Ehkki mõlemad enda meelest tegid nii testid kui muu üsna tublisti. Mariel olid siis etteütlus, ainetest, võimetetest ja vestlus. Jaagupil etteütluse asemel kirjand. Tagasisidet seni veel palju pole, aga juba natuke kuulsime, et vestlusel jäi Mariest väga hea mulje ja et vastas loogiliselt:) Jaagupit juba tuntakse, ta vana kala:))
Muidugi see, mida nad ise teavad, on need asjad, mida nad ei teadnud. Nii et tegelikult tahaksin ikka väga näha, et mis nad seal siis kokku kirjutasid.
Kõige toredam on asja juures see, et Marie parim sõbranna Laura sai samuti kooli sisse. Nii et täitus tema suurim unistus - õppida Lauraga koos ühes klassis. Ta oli selle nimel valmis kasvõi Uulu kooli minema:)
Ainult minul kripeldab. Ma lootsin, et ta on tubli ja saab sisse. Ja samas pinises mingi hääl kusagil peas, mis ütles, et kui sisse ei saa, siis pole kõhklust-kahtlust, saame veel rahus kodus olla ja oma tantsu-laulu-viiulit teha. Ja und täis magada. Jne. Õnneks on veel seda aastat ja saame seda kõike teha sügiseni.
Siis läheb Musjake kooli. Ja kodus on uus usin õpilane Mardi näol. Mis põnev aeg!

Võit!

Nädalavahetusel olid Nõos võistlustantsuvõistlused ja Marieke sai seal oma vanuseklassis koos oma partneri Randoga 1. koha ja kuldse medali koos Rootsi-reisi piletitega! 24 paari hulgas esimeseks tulla, see oli suur ilus üllatus, sest tegelikult hakkasid nad alles kuu aega tagasi koos tantsima, peale seda, kui eelmine partner järsku keset hooaega tantsimisest loobus. Musja heietas peale seda ka juba loobumisemõtteid, sest nagunii tahavad viiulimäng ja laulmine oma aega ja pühendumist. Nüüd on jälle rohkem motivatsiooni ja tõttöelda tuleb neil tants imeliselt hästi välja.
Osvald ja Lisanna võitsid ka oma klassis. Ja meie Pärnu Revaliast veel üks paar. Nii et täismäng:)

Koolis.

Musja käis jälle "oma" koolis. Sel aastal esimest ja õppeaastal teist korda siis. Oli sõbra Madli kaitsva tiiva all, läksid hommikul koos kooli ja peale kooli rändasid läbi Tartu linna, lõpetades hilisõhtul ujulas. Musjakese muljed oli positiivsed NAGU IKKA:) Ja mina nukker meie olemasolevate valikute üle, mis pole ju sugugi halvad, aga inimene tahab ikka rohkem ja paremat. Teadagi.
Põhitunnis õppisid waldorfkoolikad loomaõpetust ja Musja vastas mu küsimusele, et "noh, mis te seal siis tegite?" häbelikult "joonistasime kilpkonna". Ühes teises tunnis kuulati lugu kuningas Salomonist ja tema sõrmusest, Musja jutustas selle ümber pisimate detailidega. Üldse oli kõik olnud huvitav ja hoopis-hoopis teistsugune kui see kammajjaa, mida meie siin igapäevaselt pähe ajame. Suur ja väike algustäht, otsene kõne, tekstülesannete vormistamine jne. Ristküliku pindala leidmisest rääkimata. Muidugi ma saan aru, et neid meie poolt õpitavaid asju läheb igal edasipürgival kodanikul elus vaja ja eks ma sellepärast neid õpetangi. Aga see on rohkem selline töö kui et rõõm. Ma ei teagi, kas õppimine peab ikka selline olema.
Igal juhul on sel nädalavahetusel Musjal koolikatsed ja siis saavad meie piinad lõpetet. Järgmisel veerandil tegeleme ainult rõõmuga:)

Intermezzo.

Naljakas tunne on vaadata Jussi ja näha temas Aadut. Nii elavalt, nagu olnuks ta alles eile neljakuune. Ja vaadata Aadut ja näha temas Jussi. Ehk siis seda potensiaali, mis paistab tema olekust, pilgust, kõigest. Ja kõik teised lapsed nende vahel. Tegelikult ongi see nagu üks laps, ainult ta on muutumises. Ja mina muudkui vaatan teda ja imestan. Et kuidas ta küll selline suurepärane on meil välja tulnud:)
Laulab palju paremini kui meie issiga. Nagu Juss.
Ja on palju targem kui meie. Nagu Jaagup.
Ja ujub ja mängib tennist palju paremini kui meie. Nagu Reks.
Ja tantsib ja mängib viiulit palju-palju paremini. Nagu Marie.
Mardist ja Hellast rääkimata, kes on kerged ja rõõmsad nagu päikesed.

Katre Ligi

PAKS JA KÕVER
lühike jalake,
rabeleb su süles
väike mehike,

vahel teeb hääli,
ei ütle sõnu,
kiirgab üleni
elumõnu.

LÕPUKS SAAB SU OLEMUSEKS
olla ema.
Õpetad nad kõndima
ja kõnelema.

Kasvavad. Ja sinu tarkus
jääb neile pähe.
Laia ilma lahkuvad, neil
sellest vähe.

Taimed peavad inimesi.

Täna kordas Musja looduse ringkäigu teemat. Arutles, kuidas kõik on kõigega seotud ja kõik söövad kõiki. Loomad söövad taimi ja inimesed loomi. Ja taimed annavad meile hapnikku, et me ikka energiat saaksime ja kasvaksime-areneksime ning kui me oleme surnud, siis tulevad bakterid ja lagundavad meid, et meist saaks muld ja meie peal saaks taimed jälle kasvada. SEEGA, nagu järeldas Musja, on taimed KAVALAD. Algul toidavad meid, aga pärast saavad tänu meile elada. SEEGA, nagu inimesed peavad sigu - algul toidavad neid, pärast toituvad neist - nii peavad taimed inimesi. Täiuslik tasakaal.

Kaubamajakast ja muust.

Väljavõte Musja täidetud emakeele töövihikust. Lõpetada rida sobivate liitsõnadega: Kauplused - toidupoed, riidepoed, saiapoed, kingapoed, kaubamajakad.
(...)
Loodusõpetuse töövihikus Musjal oli vaja täita lahter selle kohta, et mis taimed meie maal kõlbavad ravimtaimedeks. Musja näris oma pliiatsiotsa kõige blondiinilikuma pilguga ja nentis, et tema ei tea ühtki ravimtaime meie maal või maa all. Pole isegi kuulnud, nägemisest rääkimata. Vaatamata sellele, et me suvel iga vaba hetke olime käpuli murul kortslehte taga ajades mööda saatnud...
Mart, kes kooris parasjagu porgandimahla jaoks porgandeid, pobises omaette "No kuidas ei tea - nõges, kummel, nurmenukk."
Musja oli kuri mis kuri, aga kribas kõik üles.
Viimasel ajal on neid hetki, mil Mart kipub suurele õele ette ütlema, üha rohkem.

Titapilte kah!

Aadu.
Aadu, Luise Lee ja Aleks Rudolf ehk koduõpe 2015:)
Hella ja Luise Leeke:)

Emakeelest.

Lugupeetava õppejõu ja armsa sõbra artikleid ei saa kohe vahel jätta linkimata. Mati kirjutab sedasama, milleni minagi olen jõudunud, et õigekirja õpib laps läbi lugemise ja kirjutamise, mitte läbi ortograafia tuupimise. Minus tekitab sügavat kurbust see, kuidas algklasside emakeeleõpetus on korraldatud. Pudi-padi töövihikutes ja hunnik reegleid. Aastast aastasse korratakse üht ja sama, ainult spiraalimööda keerulisemalt, selmet õppida asja (teoorias) üks kord ja nii, et laps aru saab ja meelde suudab jätta.
Kodus oleme keskendunud etteütlustele ja alles viimasel ajal hakanud teooriaga mõningaid põhimõtteid kinnitama.

Aabitsa asemel.

Ühel õhtul kuulsin, et Mart ümistab diivanil lössutades miskit laulu laulda. Lähemal vaatlusel selgus, et ta hoiab käes The Suni plaadiümbrist ja veerib-laulab omaloodud viisijorina saatel:
"Sa kü-sid mi-nult a-lati,
miks kõik on läi-nud
täp-selt nii
na-gu e-lu hal-vim diil.
Kus puu-dub
ot-sus-tamis-jõud
On sõ-na-des-se pei-tu-nud au
ja ka-he-pal-ge-li-su-se taud" jne jne.
Ja niimoodi mitu laulu järjest. Kui järg jõudis "Saatanliku naise" kätte, läks lugu juba õige soravalt, aga seda laulu on Mart ka plaadimängijast korduvalt kuulanud.
Lõpuks pidin nentima, et nüüd on lapsel lugemine selge.

Kõik need töövihikud, mis ma olen Mardile ostnud, on peale mõningat pruukimist kaotanud uudsuse võlu ja Mart eelistab pigem lihtlabasel valgel paberil suurte ja korralike arvudega arvutada, kui et lõputult neid linnukesi ja lillekesi kokku liita. Ja veel kümne piiris:(
Rääkimata tähtede kirjutamisest etteantud formaadis, mis igale endast lugupidavale lapsele peaks vastu hakkama kui suuremat sorti ahistamine.
Oh, kuidas mulle tegelikult meeldivad waldorfkooli suured valged vihikud, mis mahutavad pisut vähem kui Pipi hobune, aga rohkem ikka kui tavakooli pisikesed nirud vihikud.

Igal juhul on mu süda rahul ses suhtes, et saagu Musja järgmisest kooliaastast mis saab, meil on kodus üks uus ja innukas õpilane ootamas:)

Aadupõnn naerab.

Issi kodus:)

Midagi paremat ei oska tahta, kui issi on igapäiselt kodus ja ajab koduasju. Õnnistet olgu vanemapuhkus ja Eesti riik, kes seda meile võimaldab. Täiesti selgelt oleme me kontingent, kellele vanemahüvitise leiutajad leiutades ei mõelnud, sest meie issi pole see "haritud kõrgepalgaline naine, keda tuleb sünnitama motiveerida ja hüvitada tema kannatused seoses lapsesaamisega", aga nuvot. Läbi lipsasime ja saame nüüd rõõmust elu nautida. Ja issi saab osa oma väikese poja ja pisut suuremate laste igapäevasest elust-olemisest. Õppimisest sealhulgas.

Hommikuti ärkan selle peale, et Mart jutustab issiga köögis. Neil on oma meestejutud puude langetamisest, sauna ehitamisest, lindudest ja muidugi kalastamisest. Mardi kinnisidee on kalale minna, olgu aastaaeg milline tahes. Kui me Pärnus sõidame üle jõe, siis ta õhkab "ohh, ma tahaks ka linnas elada, siis saaksin iga päev kalal käia!". Täna näitasin talle igaks juhuks AK lõiku, kus piirivalve ja kopterid päästsid merejääl ulpivaid kalamehi ära. Ikka lootusega tema indu jahutada. Aga tundub, et nagu Siimu isal Kivirähu raamatus pole ka meie issil lõpuks pääsu ja tuleb üks retk kalavetele ette võtta.

Mart 7!

Meie Mart sai seitse aastat vanaks. Sellega seoses toimusid pidustused, mis vältasid terve nädalalõpu.
Mardi lemmiktort on teadagi maletort:)
Ja lemmikmängud on "Monopol" ja "Tibu-tibu, ära näita".
Mõned kallid külalised.
Ja veel mõned - koos emmedega.
Onu Mati ja Mardi sugulus paistab kaugele silma. Ja kõrgele:))

Viktoriini käigus pühendati Mardile mõned luuletused, näiteks selline:
"Mardil täna sünnipäev,
7. aastapäev on käes,
kinkidel ei otsa äärt,
sest ta on ka seda väärt.
Maitses salat, maitses tort,
täitsa õnnelik on Mart.
Sõbrad kõik on mänguhoos,
tore kõigil olla koos."

Ja selline:
"Möödas seitse pikka aastat,
need on teinud Mardist mehe.
Andnud eluteele kaasa
töökust, toimekust, mis ehe.
Nüüd on kätte jõudnud aeg,
et veendud - koolitarkus pole vaev."

Ja selline:
"Mart on seitsme aastane,
ilus, priske poiss.
Lugeda ta mõistab ammu,
varsti seab ta kooli sammud.
Uiskudel ta tuiskab vingelt,
savist voolib keedukringleid.
Litri väravasse lööb,
kõik siis hüüavad: OHHOOO!"

Vai ojja.

Ega me pole tegelikult kindlalt otsustanud Musja koolimineku järgmisel aastal. Kord mõtlen ma, et jumaluke, minu pisitüdruk - ja kooli! Ütlemata pelutav idee. Siis jälle annan endale aru, et kõik (või peaaegu kõik) 11-aastased tibid käivad koolis ja elavad seal vahel päris lõbusat seltsielu ja õpivad ju ka ikka midagi...või ma ei tea ka. Ja Musja ise on ka nagu tuulelipuke. Mõnipäev tahab ja siis jälle ei taha. Viimasel ajal tundub isegi, et ta nagu tahab rohkem, aga pelgab tundmatut. Ja siis ma julgustan teda ja räägin, et koolis on tore ja sõbrad ja värk. Sõbrad Musjale meeldivad ja nende nimel ta läheks kuhuiganes. Õpetajaid ta natuke kardab, aga siis me ikka mõtleme, et õpetajad on on ju sellepärast tööle tulnud, et tahavad seda teha. Ja tegelikult kardab Musja kõige rohkem seda, et ta ise on rumal. Kusjuures ta pole. Aga sellele on kõige raskem vastu vaielda, kui inimene on selline, et tahab kogu aeg kõike hästi ja korralikult teha, sest midagi jääb ju vahel ikka tegemata või tuleb valesti välja. Siis ma räägin, et elu ongi üks õppetund ja mis mõtet oleks kooliski käia, kui kõike kohe oskad ja enam midagi poleks juurde õppida.

Igal juhul valmistume praegu hoolsalt koolikatseteks ja tuleb siis mis tuleb. Kui sisse ei saa, on hästi, sest siis saab veel aasta(+) kodus olla. Kui saab, siis on jälle kaks varianti - et läheb kooli või ei lähe.
Iga päev teeme hunniku matemaatikat, korrutame ja jagame ja teeme murdudega ülesandeid. Ja kappame loodusõpetust läbi. Mul on strateegia võtta läbi ühe veerandiga kogu 4. klassi programm, sest siis on lootust, et katseteks midagi meeles ka on. Ja etteütlused. Midagi sellist, et "Ebasoodsates tingimustes tulemuslikult ei töötata" või "Isa lõi raudse nuiaga jämeda vaia ojja". Kusjuures ta kirjutab need ära!

Täna oli loodusõpetuses pikemalt juttu ainuraksetest ja bakteritest (kingloomast rääkimata). Kusjuures me ei saanudki lõpuks enam aru, kas ainurakne = bakter või on ka teisi ainurakseid peale bakterite. Aga teema, mida õpetaja ema hästi valdab, on bakteriaalsed põletikud - antibiootikumravi-antibiootikumide resistentsus. Rääkisin ka seda, et sügisel oli koguni antibiootikumipäev. Musjale läks asi vägagi korda, ta küsis ahastades, et MIKS siis antakse lastele antibiootikume, kui need siuksed ullud on. Ja pidin kurvastusega vastama, et sellepärast, et ei emmed ega arstid ei oska lihtsalt teisiti lapsi ravida. Siis küsis Musja, et kes vastutab? Ja sai kiita õieti esitet küsimuse eest:)

Südant lõhestav.

http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=15552

Meid sai veelgi juurde:)

Meie sünnituskallakuga koduõpe funkab rõõmsalt edasi. Ühel ilusal ööl jõulu ja vana-aasta vahel õnnestus Aadul koos ema ja isaga, Kristiinast-Arturist rääkimata, viibida kahe ime sünni juures. Küllyl sündis Juhan ja Üllel sündis Luise Lee. Pildil ongi hiigel-Aadu oma väikese täditütrega.