Kivid kooli aeda.

Vaheajal tahavad koduõppelapsed kodunt välja. Või vähemalt Musja tahab sõbrannadele külla,

plikade jutte rääkida, öösärkides mööda maja lennelda ja muidu lustielu elada. Selles mõttes on Raeküla tantsulaager üks tänuväärt ettevõtmine. Kogu Musja sõbrannade-gäng on koos ja

ta on nii õnnelik. Isegi kuri kõhutõbi möödus vaid ühe päevaga ja ta sai seltskonda naasta.

Mina loen ajalehti, mida ema ikka nädalakaupa saadab, et natukegi valgust talutarre paistaks. Eraku rõõmud:)

Linnalehes oli vastukaja ühele varasemale loole, kus kirjutati õpetajast, kes ei suutnud ainet lastele selgeks teha. 

Kirjutab koduõpetaja (?) Erli Umbsaar: "Olen juba viis aastat tegelenud järelaitamistundide andmisega matemaatikas. See pilt, mida ma abiõpetajana näen, on väga kurb. Minu õpilased on kõik korralikud lapsed, käivad kenasti tundides, aga ainet nad seal selgeks ei saa. Süsteem tundubki olevat selline, et tunnikontrolle tehakse enne, kui materjal on korralikult läbi võetud. Õpime siis nendega järeltöödeks ja siis saavad asjad ka ilusasti korda.

Kui näen lastele antavate kodutööde hulka, tekib tunne et süsteem ongi rajatud iseõppimisele. Aga milleks on siis kool ja koolitunnid?"

Just minu küsimus:)

Jõudsin ükspäev täpselt sama järelduseni, et tegelikult toimub koolis varjatud koduõpe. Koolil on kontrolliv ja adminstreeriv roll. Kodus lapse õpib kas ise (individuaalõpe) või õpetab lapsevanem (assisteeritud individuaalõpe) või kurvemal juhul ei toimu üht ega teist ja lapsukese haridustee jookseb ühel heal päeval lihtsalt kokku. Nii nagu juhtus ühe meie lähisugulasega. Kutt jäi esimest korda 6. klassis istuma, siis vedas 9.ni välja, aga lõpueksameid ära ei teinud. Ja mitte et oleks pätt ja kaabak. Ta lihtsalt ühel hetkel ei saanud enam ÜLDSE aru, mis koolis toimub ja ilmselt mitme õnnetu asjaolu kokkulangemisena ei suutnud teda keegi enam ka reele aidata, nii et nüüd ta siis on...17-aastane õhtukooliõpilane. Mis pole muidugi üldse paha variant.

Siis kirjutab veel gümnasist Kaisa Kangro sellest, kuidas ta vahetusõpilasena koges õpetamist USAs: "USA koolis on õpetajad täiesti teistsugused ja seda kahes mõttes. Esiteks nad on veendunud, et nende töö on ka väga heade ja usalduslike suhete loomine õpilastega. Teiseks on nad oma õpetamisoskuste poolest tõelised profid ja leidlikud.

Toon ühe näite. murdude kohta, mis teatavasti on matem-s üsna raske teema. USA õpetaja läheneb asjale nii. Kõigepealt ütleb ta õpilasele, et ta täiesti mõistab, et nüüd tuleb üks jube raske teema, kinnitades, et asi on väimalik siiski selgeks saada ja tema teab, kuidas. Siis ta kordab hästi lühidalt üle kõik vajalikud varem õpitud põhitõed, milleta uuest osast aru ei saa. Ta jagab kõigile välja paberid, millel on kirjas veel kord kogu see ABC. Siis hakatakse võtma uut osa, kusjuures õpetaja teeb selle nii näitlikuks, et saadki kõigest aru. Ta küsib kog aeg, kas me saame aru. Siis lahendatakse ülesandeid ja korratakse, korratakse, korratakse põhilist. Kuna õpetaja seob ülesanded väga leidlikult praktilise eluga, siis püsib tähelepanu asja juures. Kodutööks antakse veel paar samasugust ülesannet. 

Eesti õpetaja kontrollib kõigepealt koduste tööde vastuseid, siis asub uue teema kallale, seletades seda tahvli ees enamasti üsna kiirelt, teoreetiliselt ja keeruliselt. Seejärel annab uued ülesanded(...)"

See alguseosa oli ju nagu koduõpe!:))

Naljakas, et ajakirjanik oli selle loo pealkirjaks pannud "USAs olid õpetajad väga leidlikud", nagu oleks siin tõesti mingi eriline leidlikkus ja nupukus välja tulnud. Või et millisena neid meie õpetajaid siis õieti ette kujutatakse?

Ja lõpuks arvab Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Tiina Kivirand kogu teema kohta, et "Muutuv ühiskond seab uued ootused ka õpetaja rollile ja õpetajakoolitusele, õppekavale, õpetamismeetodile, õppematerjalidele jne. See uuendamisprotsess on teoksil, aga nende muutuste koolijõudmine on kindlasti pikaajaline protsess."

Plää, plää, plää - nagu ütleb vana-Juhan:(

Lapse kiri ei valeta.

Katkend Musja päevaraamatust (26.10.07):

Täna ärkasin kell pool 10. siis ma panin riidesse, ja läksin oma tupa, ja tõin õppimise asjad. Kui me olime Mattemaatiga ja luuletuse põhe õpinud, no jah, me õpisime veel, aga igatahes peale seda läksime õue piima järgi, matu tahtis rattaga minna ja mina, Emme läksime jalksi ja Hella tuli kärus. kui me olime koju jõudnud läks Martil piima purk kogemata katgi. Ja Emme sai vihaseks ja saadis meid uuesti piima järgi. Ja siis me läksimeki, aga õnneks oli üks tore kommi tädi, kes andis meile kommi. Peale seda läksime jälle koju. Kui me olime koju jõudnud, panime piima kappi, ja mina läksin asju pakkima. Kuna ma pidin tantsu võistlustele minema. Aga enne Ülle juurde minema. Varsti akkasimegi Ülle juurde minema. Me läksime koos Matuga juba autose oodama ja lootsime ett küll Emme varsti tuleb, aga emme ei tulnd, varsti tulime jälle tupa ja vaastasime miks emme ei tule. Ja siis andis emme opis Hellakasele süüa, ja nii me siis ootasime, kuni Hella ära sööb. Siis kui Hella lõpuks ära sõi, läksime kõik koos autose. Autos kuulasime Olav Ehala laule, tee peal nägime kitse. Ja siis varsti jõudsimeki Ülle juurde. Ülle suures sõime kommi ja mängisime peitust ja taga ajamist. Emme ja Ülle ajasid juttu. Aga vasti pidid emme ja Matu ja Hella ära minema. Siis lõksin magama sest vahe peal oli õhtu kätte jõudnud.

Kontrolltöödest ja seebitootjatest.

Mis on üks korralik veerandilõpp ilma kontrolltöödeta? Mitte midagi. Mõttetu. 

Unise hommiku lükkas käima Musja, kes tahtis, või mis tahtis - nõudis kontrolltöid eesti keeles. Ta oli riiulist välja kaevanud sellise toreda raamatukese nagu 4. klassi emakeele kontrolltööd, mis tundus just sobivat veerandilõpu karmi iseloomuga. Ja läks lahti! Ikka meie sõbrad omadus-, nimi- ja tegusõnad rühmadesse jagada ja siis näpuotsaga sulghäälikuid lünkadesse ja siis vastandsõnad leida. Musja kribas kirjutada. Sulghäälikud lähevad vahel ikka täitsa puusse. Aga küll ta tuleb, kus ta pääseb. Täiustasime ka oma sõnaliikide määramise süsteemi.

Kuidas tunda ära nimisõna - proovi panna sõna lausesse "Mul on kotis...", kui sobib, on nimisõna. Näit. mul on kotis põder, mul on kotis käru, mul on kotis  vaprus jne. Lisandused Mardilt hästi püüdliku koolipoisi häälega "Mina ajan põtra mööda metsa taga".

Kuidas tunda ära omadussõna - proovi panna sõna lausesse "Minu kampsun on...", kui sobib, on omadussõna. Näit. minu kampsun on nõtke, minu kampsun on väle, minu kampsun  on põdur jne. Nalja nabani:)

Tegusõnad on ülejäänud. Ja väljendavad tegevust.

Musja õhkab: "Mmm, kui toredad on kontrolltööd!" 

E: "Nu ma´i tea...mis nad nüüd niiväga toredad, nende eest saab hindeid ja..." (no ei saa alati lapsele sirgjoonelist tõtt rääkida, kuiväga seda ka ei tahaks).

M: "Aga miks on hindeid pahad?"

E: "Hindeid võib ju igasuguseid olla ja kesse ikka halba hinnet tahab saada?"

M: (murelikult) "Aga kontrolltööd ikka meeldivad neile lastele, kes koolis käivad?"

Õhtul uhkustas Musja suurte vendade ees sellega, et ta tegi täna kõvasti kontrolltööd. Vendadele ei paistnud see saavutus eriti korda minevat. Neil algas VAHEAEG ja pliis, ei mingeid jutte kontrolltöödest ja konnasilmadest ja kommunaalmaksetest:)

Tegelikult Musjat aeg-ajalt ja mõnevõrra vaevab see kõik, mida nad seal koolis teevad või ei tee ja kuipalju nad teevad ja kuidas jms. Kui ta käib oma sõbrannadel külas, siis jõuavad temani mõningad kooliuudised ja õpivõtted ja siis vahel ta üritab kodus kuuldut järgi teha. Nõuab, et ma hästi kiiresti dikteeriksin etteütlust (ja siis kirjutab koleda kriipsa-kraapsa käekirjaga) või joonib vihiku sisejoont vm.

Unschoolingu raamatus tõi üks 13-aastane tüdruk välja koduõppel olevale lapsele enam esitatud küsimused. Ausalt öelda tunduvad need olema rahvusvahelised:

"Kas sa õpid bidžaamas?" (mis seal salata, tuleb ette:))

"Kas sa tead, kui palju on 2 korda 2? (seda on Musjalt korduvalt küsitud, mis paneb teda siiralt imestama küsija terves mõistuses. MIKS nad SEDA küsivad?)

"Kas sa ei taha teiste lastega koos olla? (Aga ma ju olen nii palju!)

Siis nõudis Mart jääpurikaid e jääkuubikuid, mida me eile külmuma panime. Lugesin kusagilt, et külmunud ja sulanud vesi on üks väga kasulik ja tervistav ollus ja nii siis lastepere käiski ringi, jääkuubikud põses.

Musja mõtiskles, et kas vesi võib ka otsa lõppeda nagu nafta. Ma ütlesin, et ega ta nii lihtsalt otsa ei lõpe, aga saastub küll ja varsti on puhta veega kitsas käes. Musja ütles, et ta siis enam oma musti käsi ei pese, et vett mitte rohkem saastada. Ma arvasin, et võiks ikka pesta, peaasi, et mingit hullu keemiat pesemiseks ei kasuta. Näiteks seebis, dušigeelis ja šampoonis.

"Aga miks siis selliseid asju tehaks?"

Selgitasin suurtootmise varjukülgi ja korporatsioonide kasuahnust. 

Seepeale läksime välja naabrite lehma vaatama. 

Astelpajud

Käes on astelpajumarjade aeg! Et mitte öelda - see aeg on just mööda saamas. Igal juhul on meie pöösas kasvanud hiiglaslikuks ja kannab marju suurema kogukonna tarbeks. Kas keegi tuleks nopiks?

Meie viisime läbi tunni vabas õhus. Aine loodusõpetus ja tööõpetus integreerituna. Lisaks ka pisut kehalist kasvatust Hella poolt, kes kimas paljajalu mööda terassipõrandat ja kooris ükshaaval riideid seljast. Õues peab ju soe olema, kui sinna juba minnakse!

Tööõpetuse osa oli oksakääridega astelpajuokste lõikamine ja peenem näputöö oli lehtede mahalõikamine küünekääridega. Loodusõpetus oli rääkimine lindudest, kes marju võivad süüa, mille peale Mardil tekkis küsimus, et kas nad siis mitte kõik ära ei lenda. Vaat ei lenda jah. Mõned jäävad ja need võivad meie marju süüa.

Hella: "Kana! Kaa-naa! Tule võta noh!"

Emme: "Mis sa pakud kanale"

Hella: "Viinamalju. Hästi nämmad."

Raske veerandilõpp.

Üle hulga aja võtsime ette vahakriitidega maalimise ja tulemused olid nii rõõmsad. See on midagi sellist, mis lihtsalt ei saa ebaõnnestuda. Nagu kõik muu, mida waldorfpedagoogika pakub. Aamen.

Jätkasime inglise lainel. Leidsin lihtsa ja armsa luuletuse sügise teemadel, mille Musja üles kirjutas, tõlkis ja mida koos lugedes pähe õppisime. Rida "sad sweet songs of sunshine" keeras keele krussi, aga mis sa teed. English nõuab ohvreid:)

Ma olen rääkinud artiklitest "a" ja "the", aga üldise keelealgamise juures pole need Musjale ilmselt eriti meelde jäänud, nii et ta täna küsis uuesti, et mida see "a" seal sõna ees tähendas. Püüdsin siis siit ja sealtotsast seletada ja asjaga edasi minna, aga sain aru, et asi jäi segaseks. Et mis umbmäärane ja mis artikkel ja mis nimisõna värk. Lõpuks võtsin aja maha ja kolisime mõnusalt diivanile ja hakkasin otsast. Ja eesti keeles. Et on nimisõnad, tegusõnad, omadussõnad. Mina ütlen sõna, tema pakub, mis see on. Lõpuks saime isegi küsimuste esitamisega hakkama. Alati on raske lapsele selgeks teha, et mis küsimusele vastab sõna "koer", tema ütleb "missugune koer?", mitte "kes". Seega tuleb öelda - millise küsimuse saame lauses panna sõna "koer" asemele? Näit. koer on õues - kes on õues. 

Edasi liikus töökas algrakuke klaveri taha lemmikhitti esitama. Emme klahvpillidel, Musja viiulil, Mart vokaal ja Hella tants ja sealt ta tuli - "Põdral maja"! Kusjuures jumala lahedalt tuli:)

Siis võtsime ette ühe uue inglisekeelse laulu "We must go a shopping", kus salmides erinevad variandid shoppamisest - shoeshop, toyshop, grocer ja lõpuks "we´l all go home to tea." Igati aktuaalne ja arendav lauluke.

Siis raugesime ja Musja tegi pingelanguse saavutamiseks pisut etteütlust. Pärast nõudis hindeid. Ikkagi veerandilõpp ja puha. Panin talle paar kolme ja paar niru nelja - pole siin midagi hellitada, las harjub karmi eluga. Musja oli nendega igati päri, aga lunis ikka, et mis ta viiulimängu eest saab. Andsin siis mõned viisplussid ka.

Enne õueminekut tegime väikese memory ringi. Uskumatu mälu on 5-aastasel. Mart noppis kaarte lõdva randmega ja kui ma kindlalt ei teaks, et see on võimatu, siis arvaksin, et ta nägi neid läbi. Lõppskoor oli Mardil 24 paari, Musjal 15 paari ja mul 7 paari kaarte. Häbiväärne. Peab letsitiinile rohkem rõhku panema...

Inglise keele õppimisest.

Sooh, inglise keele esimese veerandi saime õnnelikult ühele poole. I love english on meie raamat, kust õpime. Ja jõudsime esimese round upini, mis on kokkuvõttev osa peale esimesi õppetükke. Ma olen alati imetlenud seda, kuidas lastele see hääldus nii kergelt suhu tuleb. Eks oma osa ole filmidel ja lauludel, aga ikkagi...arvestades minu self-made-englishit.

Küll õpiks millestki paremast-peenemast, aga see I love jne komplekt on kuidagi lollikindel ja universaalne. Esialgu, kui selle Jaagupiga ette võtsin, mõtlesin, et no kui selle ikka kaanest kaaneni selgeks saame, siis midagi ju on ka. Ja oligi. Poisid pole hiljem koolis hätta jäänud. Õpetaja tegi hiljuti koguni Aksile komplimendi hea häälduse kohta. Aks oli öelnud, et "I think, its from my mother" vms. Ah, mis te nüüd:)

Hiljuti kuulsin endise klassiõe käest, kellel samavana laps, et kolmanda klassi poiss õpib kodus pähe inglise keele sõnu, kirjapilti muidugi ka. Ja hullub. Meie pole kunagi eraldi tuupinud ja kirjutamine on ka ise tulnud. Ikka räägime ja kirjutame läbi, selline tampimine on ju õudne. Või äkki õige keeleõpe peabki niimoodi käima?

Kõrvale oleme õppinud ühest heast waldorfteemalisest kogumikust luuletusi. Seal on neid palju, vastavalt temaatikale, raskusastmele, lauluga ja ilma.

Sügise-teema: "Golden is the garden, golden is the glen. 

Golden, golden, golden, september here`s again"

(üles tähendet mälu järgi)

Mart ja Hella jooksevad ringi ja vahepeal maanduvad meie juures ja "golden, golden, golden" on heaste selge:)

Päeva refrään ikka rohkem etteütlust, ikka rohkem ükskordühte.

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

Blondiini unenägu.

Musja: Nägin unes, et ma olin Seppäläs ja sain kõik riideid selga proovida ja ma teadsin, et võin kõiki proovida, sest see on unenägu. Siis läksin Lindexisse ja tahtsin seal ka riideid vaadata, aga sealt olid kõik lasteriided ära kadunud ja siis läksid Apollosse ja ostsin sealt selle paksu tantsuraamatu, mis maksis ainult 200 krooni. Siis tahtsin veel korraks Lindexisse vaadata, aga Mart ajas mind üles.

Kallakuga koduõpe

Mart - laulupiduline.

Musja - alles alguses.

Jaagup - klarneti-, fagoti- ja bassimees.

Ma ei teagi täpselt enam, et mis hetkest see muusikakallakuga koduõpe meil alguse sai. Algul käisin lastega mingis tiluliluringis nagu ikka noored innukad emmed. Ei mäleta seal lastel mingeid erilisi musikaalsuseilminguid olevat välja paiskunud.

See oli vist lasteaia lõpupeol, kui vana-Juhan pandi ühe sõbraga laulma ja muusikaõpetaja ütles, et hästi laulavad (näe - ikka kasu ka lasteaiast:))

Siis vedasin mõned aastad kõiki poisse Külliki Levini laulustuudiosse ja seal see algas. Neiu vaikis, peiu salgas. Ei - tegelikult hakkasid poisid seal laulma. Ikka olid esiansambel Juhan ja teised tüdrukud:)

Vahepeal jäi laul soiku ja kui Pärnusse tulime, siis kuulasime ainult kodus palju muusikat. Issi oma Stingi ja Brucega. Mina Alendri ja Mäksiga. Siis läksid poisid muusikakooli. Juss 5ndas klassis, mis tundus lootusetult vanana alustada. Aks kolmandas. Ja siis selgus, et nad on andekad ja väga musikaalsed. Ja mina nii uhke.

Vahel põen, et äkki oleks poisid pidanud ikka trenni tegema, sest see valik sport vs muusika tuli paratamatult ühel hetkel langetada. A ma ise pole eriline spordilemb ja seepärast tunduvad pillimehed ka ahvatlevam valik kui kehamehed. Ok, tegelt on toredad mõlemad:))

Aga praegu on kõik järjest seda rada läinud. Muusikakool juba ootab uusi luuke:) Suviti - pärimusmuusika, meie arm!

Mida see kõ seisukohast tähendab? Rütmitunnetus, sisemine harmoonia, püsivustreening, kohusetunne, austus loomingu vastu, peenmotoorika, midaiganes veel.

Mart valmistub...trummi erialale astuma. Kusjuures ta ükspäev tagus tühjade plastikpudelitega andnunult rütmi vastu elektripliiti. See oli vägev, jäin kohe kuulama.

Ja siis kõik need laulud, mida ma olen ise elu jooksul kuulanud ja mida ma igapäevases õppimistegevuses kasutan: "Tee for two" inglise keele arvude õppimisel, ka jookide puhul. "Black and white" värvide õppimiseks, "Smile" - teadagi mis sõna:)

Meil on oma laulude süsteem, mis käivad läbi elu ja päevade. Muusika on nii loomulik ja mõnus. Näiteks õppisime kunagi Reksiga (vist esimeses klassis?) laulu, mille sõnad on a´a "Hei punane, papi punane, millest sina mõtled ja miks oled punane? Seisata ja vaata sa, ma sulle silma pilgutan, seisata ja vaata sa, mu juurde tulla sa ei saa" jne. Nüüd laulame seda väikestega, kui foori all seisame. Reks muidugi enam ei laula. Reks kuulab Suurte Meeste Laule.

Musjaga oleme viimastel päevadel kuulanud "Laulu surnud linnust" Tõnis Mäe esituses. Ma ei tea, miks see laul mulle endale nii südamesse läheb, aga talle läheb ka. Ja nii me seda autos muudkui kuulame. Algul pidin talle sisu ümber jutustama, et ta saaks paremini jälgida sõnu. Nüüd laulab kaasa. Ja mis puutub ainete integreerimisse, siis - võimalus rääkida loodusõpetusest (lindude ränd), geograafiast, vaprusest, igatsusest...õigus, need ei kuulu koolis õpetatavate distsipliinide hulka. Ja tegelikult mulle selline vägisi asjade seostamine üldse ei meeldi.

Umbes, et kui tulevad jõulud, siis on meil nurgas kuusk, jah. Aga nüüd, seltsimehed õpilased, rääkigem kuuse botaanilisest kuuluvusest ja analüüsigem okaste keemilist sisaldust ja miks ka mitte kuuse tarbimisväärtusest juttu teha.

Ok.

Meil on kodus klaver, kaks kannelt, kaks flööti, kitarr, basskitarr, klarnet, kaks akordioni, fagott, viiul, hulgaliselt löökriistu.

Ja kui ma oma viiuliga Musjakest saadan klaveril näit. "Põdral maja" vm maailmaklassikasse kuuluva loo puhul, siis saan aru küll, miks ma see 7 aastat ise muusikakoolis kulutasin.

Tädikesed küsivad

Aajaa. Pidi juba meelest minema. Täna hommikul oli vikerraadios väike intervjuu koduõppe teemadel. Rääkis Anneli ja toredasti rääkis:)

Siis anti raadiokuulajaile võimalus küsimusi esitada ja need oli küll naljakad. Üks tädi küsis, et kuidas siis ikka nii, et lapsed kodus õpivad ja nad ei saagi käia aktustel ja koorilaulus ja neil pole kollektiivi ümber? No et ei saagi öelda "minu klass ja minu klassikaaslased". 

Sellepeale meenus mulle, kuidas siis, kui Reks ja Aks veel meie vallakoolist kirjas koduõppel olid ja me käisime kooli jõulupeol, siis olid minu poisid ühed vähestest pidulistest, kes kõik tantsud ja mängud viimseni kaasa tegid. Samal ajal kui valdav enamus noorukeid aknalaudadel kiikus ja kommi lutsutas. 

Aga ega tädikesi saa sundida, kui tädikesed ei taha kõndida. Kui meeldib inimestele mõelda, et "No milleks vanajumal need koolid lõi? Ega ometi selleks, et keegi kodus õpiks?", siis ei saa keegi seda keelata:)

Sõltuvustest ja inimõpetusest

Täna oli meil külas ekskoduõppur Osvald, kes nüüd on ontlik koolipoiss, aga täna jäi koju, st tuli meile külla, sest õpetajad olid reisil. 

Alustasime nagu ikka etteütlusega, sest Musja jumaldab etteütlusi. Ma kohe mõtlen, et äkki peaks piiri pidama, muidu tekib etteütlus-sõltuvus ja selle ravimine pidi raske olema. Noh, see on nii, et inimene käib muudkui ringi ja lunib kõigi käest, et esitage mulle ette ütlusi ja ma panen need kirja. Ja kus siis jõuavad kõik Musja sugulased ja naabrid talle eluaeg neid etteütlusi teha? Peab jah, ikka mõistlikult doseerima.

Siis mõõtsime pisut kolmnurkade külgi. Siis haaras Osvald Musja teise töövihiku ja küsis, et kas tohib sealt natuke korrutada. No, mis saab meil olla ühe korrutava lapse vastu? Ehkki peab jälgima, et üle korrutaks. Nii nende koduõppijatega on. Muudkui teeks etteütlusi ja korrutaks.

Siis oli kell juba kolmveerand 1 ja tundsin, et nüüd on viimane aeg hommikueine kallale asuda. Teatasin, et nüüd tuleb loodusõpetus. Kuna loodusõpetus pole meil distsipliinina väga in, siis Musja üllatus tõsiselt ja küsis, et kas ta kuulis õieti, kas ikka tõesti loodusõpetus? Jah, vastasin mina ja andsin talle lugeda Mikk Sarve "Kõik on ju ime". See on üks imetabaselt tore raamat ja Musja luges meile ette loo puudest. Ja hommikusöök maitses hea:)

Samal ajal teatas Osvald, et tema hakkab nüüd kõigile tunnistusi välja kirjutama ja siis me mängisime, et mina olen lapsevanema ja direktori rollis (mis seisnes hoogsate allkirjade panekus tunnistustele) ja tema on õppealajuhataja. Õppealajuhataja otsene tööülesanne oli õpilastele hinded ette lugeda. Järgnes arutelu. Minu mäletamist mööda said Hella ja Mart peaaegu kõik viied, aga Musjal oli ikka madalamaid numbreid ka. Näiteks väänas kuri õppealajuss talle matemaatika 3-. Siis tuli inimõpetus. 

Mart: "Mis see inimõpetus on?"

Musja: "See on see, kui inimese osadest räägitakse". 

Direktor: "No räägi!". 

Musja: "Ma räägin Hella osadest. Kõigepealt tal on nina, seal on kollid, mis on noh nagu selline kivistunud tatt. Ja ta nokib neid."

Õhtupoole üritas Musja oma tantsuõpingutes omandatut jagada issi ja pisipõnnidega. Hellal ja Mardil on juba päris õige võte. Issil läheb ka üsna hästi, kui ainult muusikarütm ei segaks...

Tööst ja laisklemisest

Selle Musja pildi taga siin on peidus Hellakese pilt. Oh seda arvutit küll...

Hommikul ärgates oli Mardil selge pilt, et tuleb küpsetama hakata. Hakkaski. Kauss, munad, särk-värk. Mis Musjal samal ajal üle jäi muud, kui et pliiti kütta. Ja kook ahjus supsti! Ja mida tegi sellal emake? Eks korraldas kõike - tõi puid, lüpsis kitse, kaalus jahu ja vaigistas Hellat, kes tahtis kogu koogiks vajamineva kohupiima nahka panna. 

Läks aega mis läks, aga kook sai valmis ja köök sai soojaks.

Siis võtsime ette Liisi pulli esijala, mis tahtis hakklihamasinast läbiajamist. Tööjaotus oli selline, et mina lõikusin liha, Mart pistis tüki otsapidi Riinu uhkesse elektrimasinasse ja Musja, vana esteet, kes ei tahtnud toorest liha õieti vaadatagi, rääkimata katsumisest, vaatas, et hakkliha ikka õige nurga all kaussi langeks. Tegime seda reipas töömeeleolus, kuni ühel hetkel sain aru, et asi on kahtlane ja et tuba on liiga vaikne. Hellake oli pildilt läinud. Otsisime ja leidsime ta vannitoast väga pead pesemas. Ta oli kusagilt saanud kätte suure šampoonipudeli, nii et pea oli ühtlaselt libiseva ainega kaetud. See hakkas vahutama alles siis, kui ta peadpidi kraani alla pistsin. Mille vastu tal, muuseas polnud midagi. Hella jumaldab peapesu.

Igal juhul hakkasime lõpuks hakkliha külmkapi jaoks kilekotikestesse jagama ja Mardile sai tööks kirjutada erkoranžidele hinnasiltidele peale H-tähte, et pärast oleks selge, millega tegu. Mart kirjutas oma 20 haad ja siis oli see täht selge ka. Nagu Mõmmi ja aabitsas, et "haa-haa, haa-haa, mul selge on haa..."

Pärast arutlesime laiskuse teemadel. Nimelt oli Musjal mure, et alati, kui tema muusikakoolis 6ndalt korruselt tahab liftiga alla sõita, peab nii kaua ootama. Küsisin, et ka ta seda va trepist allatuleku nõksu teab. Ta ütles, et teab küll, aga ei viitsi tulla, jalad hakkavad valutama. Siis küsisin, et kas ta ikka lifti viitsib astuda ja seal seista. Äkki oleks parem, kui 6ndalt korruselt tuleks alla selline toru nagu on veekeskustes. Musja arvas, et see oleks ikka väga hea variant. Ainult, et kuhu siis maanduda? Basseini? Aga mis saaks sel juhul viiulist. Ma pakkusin, et viiul võiks väiksemat toru mööda tulla ja madratsile maanduda. Musja tahtis seepeale koos viiuliga väiksest torust tulla ja ka madratsil maanduda.

Siis ma ütlesin, et ohh neid tänapäeva lapsi/inimesi küll. Trepist käia ei viitsi, pliiatsiga kirju kirjutada ei viitsi, niimoodi võib laiskusesse surra (nagu metsatalu vanataat meie lemmikluuletusest:)) Seepeale kostis Musja, et talle väga meeldib kirjutada. Ja mul polnud sellele vastu enam miskit vaielda. Sest talle tõesti meeldib kirjutada.

Detsimeetritest ja varadest

                                                                 Kristiina ja Marta.

                                                                                 Sass.

&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&
 Täna pusisime edasi mõõtühikutega. Leidsin lisaharjutusi ühest teisest töövihikust. Üldiselt ongi hea, kui on ikka terve rida matemaatika raamatuid ja töövihikuid riiulist võtta, siis saad valida teema järgi, mis parajasti käsil, et mida sobib kasutada ja siis pole sõltuvust ühest autorist. Musja võttis appi sentimeetririhma ja teisendamine mm-cm-dm tuli ludinal. Jäin mõtlema selle üle, et mis mõte neil detsimeetreil siis ikkagi on? Kes ja kus kasutab igapäevases elus detsimeetreid? Ma pole vist oma elu jooksul ühtki asja detsimeetrites mõõtnud. Ikka on kas 10-15 cm või siis juba pool meetrit vm. Aga detsimeetrid...mõttetud:)

Inglise keelega jõudsime ühel hetkel omadussõnadeni. Mõtlesin, et enne kui neid inglise keeles teada, tasuks ehk emakeeles asjast pisut rääkida. Musja tabas kohe, et omadussõnad on need, mis väljendavad igasuguseid erinevaid omadusi. Siis pakkusin ma ühe sõna ja tema vastandsõna. Näiteks suur-väike, ilus-kole, pehme-kõva, valge-pime (ja ka must), magus-soolane (aga ka hapu), aga teistpidi on hoopis soolane vs mage, sile-kare, laisk-töökas jne jne. Musja vastandsõna sõnale "ahne" oli "vähesööja" ja "varane" - "vaene". Selle teise sõnapaari esimene sõna seostus ilmselt varandusega, nagu on kullaga koos ehk kuldne, nii ka varaga koos ehk varane:)

Õhtupoole tuli Kristiina lastega meile külla. Vabandust, ikka sotsialiseeruma. Koduõppel on iga kontakt inimestega teretulnud ja hädavajalik, eks? Nii me siis sotsialiseerusime. Sass Mardiga, Marta ja Johanna Hellaga ning Kristiina Merjega. Ja vahepeal läbisegi.

Nüüd on hea tunne, et sain kohe mitmeks nädalaks sotsialiseerutud. Nagu Pipi isa valitses oma kurrunurruvutte ette paar nädalat, enne kui tütrele külla läks.

Pildile ilmub ISA

Eile tegi vana-Juhan Hellakesega nalja. Jättis töökindad akna vahele ja siis näitas neid Hellale "vaata, üks koll tuleb aknast sisse". Ikka hästi naljakas nali, kui oled kohe-17 ja su õde on sust 5 korda väiksem. Algul Hella kartis, aga siis muutus kõigi lohutamise ja seletuste peale julgemaks. Ja päris ära hajutas hirmu täna isake ise, kes ühed kollikindad kätte tõmbas ja õues nendega tantsu tegi.

Matemaatika

Musja on seni üsna suvalt, kuid järjekindlalt oma mate töövihikut täitnud ja leidsin ükspäev, et eestpoolt paistavad pikkused ja nende teisendamine. Kuna ka waldorfkooli kolmas klass tegeleb mõõtudega, siis arvasin, et paras aeg neile rohkem keskenduda. 

On olemas selline tore raamat nagu "Küünrast kilogrammini". Seal alguses küsimused "Kui pikk sa oled? Kui palju sa kaalud? Mis on sinu kinga number? Kui kaugel koolis asub su kodu? (Meie variandis oli "kui kaugel kodust asub kauplus?") Kui soe või külm täna on?" Musja läks nende küsimuste ja neile vastamise peale kohe särama, et mis toredad küsimused! Ja siis nuputas ja mõõtis ja mõtiskles. Edasi arutasime, et milleks mõõta ja kes mõõdab ja mis on silmamõõt ja miks on vaja täpselt mõõta. Ja siis rääkisime vaksast, jalast, küünrast. Miilist ka. Rooma miil oli 1000 sammu, kusjuures samm võrdus Rooma sõduri kahe sammuga. Tänapäevane miil on pikk 1609 meetrit. Väggga huvitav. Kujutada ette, kuidas Rooma sõdur neid samme seal astus ja luges. Meie kõigi silmaringid laienesid, mis jube.

Siis jõudsime tänapäevaste pikkusühikuteni. Ja panime pildikeeles kirja.

• Kirp - millimeeter
• Lepatriinu - sentimeeter
• Hiir - detsimeeter
• Lammas - meeter
• Elevant - kilomeeter 
  

See viimane on endastmõista natuke ebaadekvaatne, aga väikesed kunstilised mööndused kuuluvad matemaatika juurde:)

Ja siis hakkasime teisendama.

Üks lepatriinu võrdub 10 kirpu,

Üks hiir võrdub 100 kirpu

jne

AGA - üks elevant võrdub MILJON kirpu. Vaat see on juba midagi!

Ja edasi suhtlesid omavahel hiir lambaga, lammas lepatriinuga, elevant kõigi teistega.

¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤

Täna vaatasime jälle töövihikut ja sääl oli mõõtudest ja teisendustest vaid 2 harjutust a´la 12cm + 39cm = ......cm = .......dm ......cm

BOOOOring:(

Mart: "Kes juustu on söönud? Kas kass?"

Hella: "Mina olen kass. Hella Malta Luuk on kass!"

****************************************************************

Kui vihma muudkui kallab ja pilved on nii madalad, et toas valgeks ei lähegi, siis on hommikul ärkamine nii raske. Ehk nagu selles Päevalehe artiklis, kus kirjutati laste koolist väljalangemise (ärakadumise) põhjustest ja toodi näiteks üks ema, kes peale öötööd magas koos lapsega päeval und välja. No vot mina olen samasugune magaja ema. Siis ärkame pool 10 ja tunne on, nagu oleks puuga pähe saanud. Aga tegelikult on see kõik ilma süü!

Ja siis hakkab südametunnistus tööle: "Nii, lapsed. Sööma, voodid teha, vaikselt, vaikselt, las Hella magab edasi. Aa, Hellake, sina ka ärkasid, kui tore!".

Ja aega kodunt lahkumiseni on vaid napp 2,5 tundi. Siis läheb sõit bussi peale, sest Mart ja Musja lähevad linna basseini ujuma ja Musja peale seda kohe tantsima. Õnneks teeb selle tiiru linnas nendega Ülle ja mina saan Hellaga koju tagasi. Ma ei käiks üldse linnas. Ei ole veel õnnestunud järele proovida, et kaua ma siin maal vastu peaks nii, et linna asja poleks. Aga seda aega lihtsalt kodus täitsa omas rütmis olemist võiks palju rohkem olla. Ehkki siis kasvaks habe võib-olla liiga pikaks ja lõpuks, kui rahva sekka läheksin, ei tunneks keegi ära - vaataks, et Robinson Crusoe. Heh, heh.

Sel aastal olen suutnud linnasõitude arvu minimaliseerida kahele korrale. Päris hea tulemus, aga siis need kaks päeva, kui linnas käime, on ikka paras pikk olemine ka.

Teisipäeval stardime kell 1, et Musja jõuaks pool 2 viiulitundi. Siis viin Mardi Sassile külla (sotsialiseeruma) ja siis kell 3 Musja ja Osvald kunstikooli. Siis saan 3.15 Aksi ja Reksi koolimajast peale ja viin nad basseini ja siis maandun ise rasedate keskele kella 4-ks. 

Kolmapäeviti panen Musja üksinda bussi peale kell 2 ja ta on 3 - pool 7 kunstikoolis. Juss või Jaagup korjab ta õhtul sealt kokku.

Neljapäev on jälle minu päev. Poole 2-ks viiulisse ja kolmeks kunstikooli. Ja peale 5 koju.

Ja reedel oleme kodus, nii kodus. 

Muusikast ja tööst ja rahast

Eile oli meie Jaagupil ehk Aksil üks tähtsamat sorti ülesastumine nende uue bändiga. Saime meiegi sest kontserdist osa. Mul Hella vasakul puusal rippumas ja paremas kaamera kõike jäädvustamas. No oli raske. Aga eks asi oli seda väärt. Kiljuvad teismelised, kes - tõsi küll - ootasid Aksi bändile järgnevat "Bedwttersit", ja meie Aksike laval tukka viskamas ja bassi plõnnimas. 

Ja mina mõtlesin õhtul, et kuidas siis ikka on nii, et selline hää ja leebe mees nagu Jaagup teeb sellist punk-rokk-metall-musa ja meie hirmus pealik vana-Juhan, kes on karm (kuid õiglane:)) ja suur ja kõva häälega, armastab Tõnis Mäe muusikat nõnda, et uinub õhtuti selle saatel ja lauludki ta suul on pigem Alender kui Graps. Noh, kui sellist vanainimese võrdlust sobib üldse kasutada. Siuke huvitav vastandus igal juhul minu jaoks. Ja näide tasakaalust inimeses.

Aga täna oli töö päev, vaatamata päeva laupäevalisusele. Pereisa käsutas kõik õuele objektidele, kusjuures naistele jäid lilled ja tomatid. Meestele majast üle jäänud värv kuurile ja saunale ja kuhuiganes kanda, peaasi, et see lõpuks otsa saaks:)

Riputasin pesu ja lapsed jäid hetkeks tuppa. Mõne minuti pärast Hella karjus, et Mart jookseb verd. Meie suurkõuts oli hiilinud tuppa ja veristanud Mardi näppu. Jagasin üle õue esmaabi nõu, et sõrm kraani alla ja vetsupaber peale. Igal juhul tuppa jõudes olid pisarad kuivanud ja Mart uhke plaastri omanik. Hella lohutas "Lähme hambaalsti juulde, hambaalst teeb näpu telveks". Hambaarstid on meie pere ühine hobi ja armastus. Ja Hella meelest ilmselt kõikide arstide võrdkuju.

Siis tõmbasime Musjaga peenrast need suured ilusad lilled välja, mille nimi ei meenu. No ilusad värvilised sellised. Lasime voolikuga risoomid puhtaks ja panime kasti kuivama. Siis vabastasime peenrad külmavõetud astritest ja kaevasin pisut peenart laiemaks, et tulbisibulad maha panna. Tekkis vajadus lisamulla järgi, aga mul pold enam jaksu seda kompostihunnikust kaevama ja tassima hakata. Mees kõõlus katuse ja maa vahel, tagus vihmaveetorusid katuse külge ja teatas, et tegelikult pole see mullatassimise töö üldse nii raske.  

Läksin suht lõpnuna tuppa (no pole see õues külmaga rassimine mulle kontimööda) ja haudusin välja kurikavala plaani. Küsisin poistelt, kas nad tahaks mind aidata. Ei tahtnud nad midagi. Arvuti tõmbas ja neelas. Siis mainisin, et olen valmis MAKSMA. Reksil läks nägu rõõmsaks - kui palju? Teatasin, et sadaviiskümmend krooni, kui neli kärutäit toob. Reks oli suurest rahahunnikust oimetu ja tegi kaupa "teeme sada kolme käru eest". Peale lühikest mõtlemist olin nõus. Reksike meil nimelt selline kokkuhoiukadluvustega ja ei ole siin midagi vaja emme rahakotti kurnata:)

Ja tegi ära. Ja homme saan tulbid maasse pista, nagu Thuni kalender soovitab. Tore!

Pärast Jaagup muidugi noomis mind ebapedagoogilisuse eest. Siis tegin talle selgeks, et vahel tuleb rahaga ratas käima panna, kui ikka miskit väga vaja. Ja Reksil nii palju rõõmu sajakast. 

Aga Hella korjas punaseid ja rohelisi tomateid ja aeg-ajalt nentis mõne (mulle arusaamatu tunnusega) tomati puhul "Näe, emane!"

No ei oska ma veel neid pilte siia sättida. A on, kuis on. Kodumadu on võimalik vaadata, kui talle peale klõpsata.

Pisut pereliikmeid seisuga 2007 sügis

Meie kalakesed, kes, ime ime, on elanud koos meiega juba mitu kuud. Algul näis akvaristika täppisteadusena, aga nüüd oleme kogend kalapidajad.

Too siin ülal vasakul on meie kassu (s palataliseeritud), peenema nimega Sofi. Sõbralik kaslane, kes ei armasta krõbuskeid, vaid värsket kurki ja õunakooki.

Paremale on sattunud meie majauss ehk KODUMADU, nagu ütleb Mart. Toob majale ainult õnne, mis ongi tema peamine mõte:)

Ja see siin on kits, lihtsalt kits. Seltskondlik loomake, kelle noor kaaslane hukkus õnnetuse tagajärjel möödunud aastal:( Nüüd jagab ta oma päevi kanadega, vahel ka koertega ja eriti headel päevadel inimlastega.

Hea piimaanniga. Noorim peretütar on udarast juba piima kättegi saanud. Noorim perepoeg samuti. Enamasti on see rõõm siiski emme käsis.

Täna hommikul ärkasin peas kumiseva Tõnis Mäe laulu peale "seitse surmapattu, vihm on lakkamatu, juba seitsmes päev sajab". Akna taga muudkui sadas. Sellest inspireerituna on meil Mardiga mitu päeva olnud teemaks Noa laev. Ostsime poest temaatilise pusle ja raamatukoi.ees-s leidus samanimeline memory-mäng. Lastepiiblist lugesime lisa ja kogu see lugu tundub väga tõene. Ainus, mis annab lootust on see, et paar päeva tagasi ilmutas end pilvede vahel ka kaks vikerkaart. Nii et ehk on ikka veel lootust:)
Teine teema, mis hetkel Mardi meeli erutab, on vulkaanid. Raamatukoil oli ka sel teemal hea teos välja pakkuda, nii et eks nüüd uurime, kuidas need mäed ikka täpselt purskavad.
Musjaga võtsime täna põhjalikumalt noodipikkusi. Ta käib muusikakoolis ja peab rinda pistma kõigi laste poolt palavalt vihatud solfiga. Tänu minu suurepärasele metoodikale saime süsteemi selgeks järgmise võrdluse abil:

• täisnoot = neljalöögiline noot = karp nelja õunaga.
• kolmveerandnoot = kolmelöögiline noot = karp kolme õunaga
• poolnoot = kahelöögiline noot = pooltühi karp e karp kahe õunaga
• veerandnoot = ühelöögiline noot = karp ühe õunaga
• kaheksandiknoot = poolelöögiline noot = karp pooliku õunaga

Kusjuures asja ilu on selles, et lõpuks ometi sain ka ise asjale pihta.
Vaesed lapsukesed, kellele solfiõpetajad õunu tahvlile ei joonista ja kelle emmed nendega kodus järeltunde ei tee. Musja rääkis, et neil tunnis üks pisike 6aastane tüdruk ei saanud ööd ega mütsi aru neist veeranditest ja kaheksandikest. Tegelikult on see ju 3.-4.kl matemaatika. Oi heldeke, oi heldeke.
Siis tahtis Musja etteütlust kirjutada. Teema jäi minu valida ja valisin nagu ikka sulghäälikud.
See kujunes äärmiselt lõbusaks. Tekst oli "Priit lubas Otile oma ratta ja Ott õppis sõidu ära. Hele auto kadus uttu. Ratta sadul logises ja kodarad olid kõverad. Poisid aitasid tädil puid riita laduda. Lapsed jooksid nõrgale jääle ja sattusid hätta. Tiit tõttas oma uue rattaga poodi. Kelle vanad saapad siin esikus on?". Me siis kujutasime seda kõike ette seotud tegevusena. Kuidas Priit sokutas oma vana logu ratta sõbrale ja ise tõmbas autoga uttu. Samal ajal ilmus kusagilt tige tädi, kellel oli poiste üle mingi imetabane võim, nii et poisid pidid tööd rabama, kuni nad sellest tüdisid ja minema jooksid. Lõpuks tuli platsi Tiit ja tema ratas oli juba klass omaette. Vanad saapad kuulusid loomulikult tigedale tädile.
Siis tegid lapsed pannkooke - Mart segas tainast, Musjake praadis.
Siis ronisid pisikesed esikukappi. Hella: "Emme, meie käisime PIME juures!"
Siis pani Musja stopperiga oma delfiinipuslet kokku (2 minutit kiiremini kui eile) ja lõpuks lahendas pisut matemaatikat. Päevakorras kirjalik liitmine-lahutamine.
Ja siis joonistas ta nii Mardile kui Hellale oma vihik-päevikud, kuhu need tähtsa näoga kriipse tõmbasid ja kirjutamisele sarnast tegevust aretasid. Hella seisis ühe jalaga toolil, teine laual vihiku peal ja rääkis "Issi lubab minul joostida selle pabeli peale". Ise sirgeldas ümber varvaste pastakaga jooni.

See on siin meie maja ja siin sees meie lapsed õpivad. Järelikult on see koolimaja? Mkm. See on hoopis meie laste kodumaja:)
Äsja sai ilusaks kollaseks võõbatud kogu pere ühiste jõupingutustega.
Emme ja issi keetsid ja segasid, lapsed tegid tuld ja vana-Juhan värvis. Teised tegelikult ka natuke.

merje

Täna proovin teha algust meie igapäevase õppimise töö kirjapanekuga. Hetkel on meid siin 4 tükki - emme, Musja ehk Marie, Mart ja Hella. Jeeh...aukartus valge lehe ees:)
Homme suudan ehk enamat.