Jüripäevast edasi.

Vanal ajal olla kool alanud mihklipäeval ja lõppenud jüripäeval. Ma saan vanarahvast aru küll. Kui ikka linnukesed vidistavad ja päike käib nii paljulubavalt kõrgel, kellel peaks siis veel olema huvi ükskordühe ja õigekirja vastu.
Nii õitsebki meie vabaõpe täiega. Kui vahel keset muid vältimatuid toimetusi kellelegi meenub kooliharidus, siis muidugi püüame parimat. Mõned õppetükid inglise keelt on veel ära teha. Hetkel ongi selline intensiivõpe, et paar päeva ja unit. Ja siis paar päeva puhkust ja jälle edasi.
Musja on palunud ka vene keelt nuusutada, nii harjutame hääldama numbreid ja lihtsamaid väljendeid.

Tšellopoiss.

Meie Juss mängis nädalavahetusel rock-kontserdil tšellot siin, siin ja siin.
Raske öeldagi, kuidas see mulle meeldib:)

Katsed.

Marie sai kooli sisse. 5.ndasse klassi. Konkurss oli pisut üle 2 õpilase kohale. Klassi võetakse 26 last, neist seekord vaid 10 tüdrukut ja 16 poissi. Ma ei mäleta, et selle aja jooksul, mis mu lapsed on Sütevaka-kooli läinud, oleks sellist poiste ülekaalu olnud. Ikka on tüdrukud see aktiivne ja tubli ja verbaalselt tugevam pool. Viis aastat tagasi, kui Jaagup astus 5. klassi, oli nende klassis vaid 6 poissi ja kogunisti 20 tüdrukut. Aga nüüd siis sedamoodi.
Ja Jaagup sai ilusti sinnasamma oma kooli gümnaasiumisse. Eks katsed olid kõigile tulijaile võrdsed, aga neil on väga tubli klass ja sisse said kõik, kes proovisid. Mõned ei proovinudki.
Eks ta oli selline emotsionaalselt päris ärev aeg. Ehkki mõlemad enda meelest tegid nii testid kui muu üsna tublisti. Mariel olid siis etteütlus, ainetest, võimetetest ja vestlus. Jaagupil etteütluse asemel kirjand. Tagasisidet seni veel palju pole, aga juba natuke kuulsime, et vestlusel jäi Mariest väga hea mulje ja et vastas loogiliselt:) Jaagupit juba tuntakse, ta vana kala:))
Muidugi see, mida nad ise teavad, on need asjad, mida nad ei teadnud. Nii et tegelikult tahaksin ikka väga näha, et mis nad seal siis kokku kirjutasid.
Kõige toredam on asja juures see, et Marie parim sõbranna Laura sai samuti kooli sisse. Nii et täitus tema suurim unistus - õppida Lauraga koos ühes klassis. Ta oli selle nimel valmis kasvõi Uulu kooli minema:)
Ainult minul kripeldab. Ma lootsin, et ta on tubli ja saab sisse. Ja samas pinises mingi hääl kusagil peas, mis ütles, et kui sisse ei saa, siis pole kõhklust-kahtlust, saame veel rahus kodus olla ja oma tantsu-laulu-viiulit teha. Ja und täis magada. Jne. Õnneks on veel seda aastat ja saame seda kõike teha sügiseni.
Siis läheb Musjake kooli. Ja kodus on uus usin õpilane Mardi näol. Mis põnev aeg!

Võit!

Nädalavahetusel olid Nõos võistlustantsuvõistlused ja Marieke sai seal oma vanuseklassis koos oma partneri Randoga 1. koha ja kuldse medali koos Rootsi-reisi piletitega! 24 paari hulgas esimeseks tulla, see oli suur ilus üllatus, sest tegelikult hakkasid nad alles kuu aega tagasi koos tantsima, peale seda, kui eelmine partner järsku keset hooaega tantsimisest loobus. Musja heietas peale seda ka juba loobumisemõtteid, sest nagunii tahavad viiulimäng ja laulmine oma aega ja pühendumist. Nüüd on jälle rohkem motivatsiooni ja tõttöelda tuleb neil tants imeliselt hästi välja.
Osvald ja Lisanna võitsid ka oma klassis. Ja meie Pärnu Revaliast veel üks paar. Nii et täismäng:)

Koolis.

Musja käis jälle "oma" koolis. Sel aastal esimest ja õppeaastal teist korda siis. Oli sõbra Madli kaitsva tiiva all, läksid hommikul koos kooli ja peale kooli rändasid läbi Tartu linna, lõpetades hilisõhtul ujulas. Musjakese muljed oli positiivsed NAGU IKKA:) Ja mina nukker meie olemasolevate valikute üle, mis pole ju sugugi halvad, aga inimene tahab ikka rohkem ja paremat. Teadagi.
Põhitunnis õppisid waldorfkoolikad loomaõpetust ja Musja vastas mu küsimusele, et "noh, mis te seal siis tegite?" häbelikult "joonistasime kilpkonna". Ühes teises tunnis kuulati lugu kuningas Salomonist ja tema sõrmusest, Musja jutustas selle ümber pisimate detailidega. Üldse oli kõik olnud huvitav ja hoopis-hoopis teistsugune kui see kammajjaa, mida meie siin igapäevaselt pähe ajame. Suur ja väike algustäht, otsene kõne, tekstülesannete vormistamine jne. Ristküliku pindala leidmisest rääkimata. Muidugi ma saan aru, et neid meie poolt õpitavaid asju läheb igal edasipürgival kodanikul elus vaja ja eks ma sellepärast neid õpetangi. Aga see on rohkem selline töö kui et rõõm. Ma ei teagi, kas õppimine peab ikka selline olema.
Igal juhul on sel nädalavahetusel Musjal koolikatsed ja siis saavad meie piinad lõpetet. Järgmisel veerandil tegeleme ainult rõõmuga:)

Intermezzo.

Naljakas tunne on vaadata Jussi ja näha temas Aadut. Nii elavalt, nagu olnuks ta alles eile neljakuune. Ja vaadata Aadut ja näha temas Jussi. Ehk siis seda potensiaali, mis paistab tema olekust, pilgust, kõigest. Ja kõik teised lapsed nende vahel. Tegelikult ongi see nagu üks laps, ainult ta on muutumises. Ja mina muudkui vaatan teda ja imestan. Et kuidas ta küll selline suurepärane on meil välja tulnud:)
Laulab palju paremini kui meie issiga. Nagu Juss.
Ja on palju targem kui meie. Nagu Jaagup.
Ja ujub ja mängib tennist palju paremini kui meie. Nagu Reks.
Ja tantsib ja mängib viiulit palju-palju paremini. Nagu Marie.
Mardist ja Hellast rääkimata, kes on kerged ja rõõmsad nagu päikesed.

Katre Ligi

PAKS JA KÕVER
lühike jalake,
rabeleb su süles
väike mehike,

vahel teeb hääli,
ei ütle sõnu,
kiirgab üleni
elumõnu.

LÕPUKS SAAB SU OLEMUSEKS
olla ema.
Õpetad nad kõndima
ja kõnelema.

Kasvavad. Ja sinu tarkus
jääb neile pähe.
Laia ilma lahkuvad, neil
sellest vähe.

Taimed peavad inimesi.

Täna kordas Musja looduse ringkäigu teemat. Arutles, kuidas kõik on kõigega seotud ja kõik söövad kõiki. Loomad söövad taimi ja inimesed loomi. Ja taimed annavad meile hapnikku, et me ikka energiat saaksime ja kasvaksime-areneksime ning kui me oleme surnud, siis tulevad bakterid ja lagundavad meid, et meist saaks muld ja meie peal saaks taimed jälle kasvada. SEEGA, nagu järeldas Musja, on taimed KAVALAD. Algul toidavad meid, aga pärast saavad tänu meile elada. SEEGA, nagu inimesed peavad sigu - algul toidavad neid, pärast toituvad neist - nii peavad taimed inimesi. Täiuslik tasakaal.

Kaubamajakast ja muust.

Väljavõte Musja täidetud emakeele töövihikust. Lõpetada rida sobivate liitsõnadega: Kauplused - toidupoed, riidepoed, saiapoed, kingapoed, kaubamajakad.
(...)
Loodusõpetuse töövihikus Musjal oli vaja täita lahter selle kohta, et mis taimed meie maal kõlbavad ravimtaimedeks. Musja näris oma pliiatsiotsa kõige blondiinilikuma pilguga ja nentis, et tema ei tea ühtki ravimtaime meie maal või maa all. Pole isegi kuulnud, nägemisest rääkimata. Vaatamata sellele, et me suvel iga vaba hetke olime käpuli murul kortslehte taga ajades mööda saatnud...
Mart, kes kooris parasjagu porgandimahla jaoks porgandeid, pobises omaette "No kuidas ei tea - nõges, kummel, nurmenukk."
Musja oli kuri mis kuri, aga kribas kõik üles.
Viimasel ajal on neid hetki, mil Mart kipub suurele õele ette ütlema, üha rohkem.

Titapilte kah!

Aadu.
Aadu, Luise Lee ja Aleks Rudolf ehk koduõpe 2015:)
Hella ja Luise Leeke:)

Emakeelest.

Lugupeetava õppejõu ja armsa sõbra artikleid ei saa kohe vahel jätta linkimata. Mati kirjutab sedasama, milleni minagi olen jõudunud, et õigekirja õpib laps läbi lugemise ja kirjutamise, mitte läbi ortograafia tuupimise. Minus tekitab sügavat kurbust see, kuidas algklasside emakeeleõpetus on korraldatud. Pudi-padi töövihikutes ja hunnik reegleid. Aastast aastasse korratakse üht ja sama, ainult spiraalimööda keerulisemalt, selmet õppida asja (teoorias) üks kord ja nii, et laps aru saab ja meelde suudab jätta.
Kodus oleme keskendunud etteütlustele ja alles viimasel ajal hakanud teooriaga mõningaid põhimõtteid kinnitama.

Aabitsa asemel.

Ühel õhtul kuulsin, et Mart ümistab diivanil lössutades miskit laulu laulda. Lähemal vaatlusel selgus, et ta hoiab käes The Suni plaadiümbrist ja veerib-laulab omaloodud viisijorina saatel:
"Sa kü-sid mi-nult a-lati,
miks kõik on läi-nud
täp-selt nii
na-gu e-lu hal-vim diil.
Kus puu-dub
ot-sus-tamis-jõud
On sõ-na-des-se pei-tu-nud au
ja ka-he-pal-ge-li-su-se taud" jne jne.
Ja niimoodi mitu laulu järjest. Kui järg jõudis "Saatanliku naise" kätte, läks lugu juba õige soravalt, aga seda laulu on Mart ka plaadimängijast korduvalt kuulanud.
Lõpuks pidin nentima, et nüüd on lapsel lugemine selge.

Kõik need töövihikud, mis ma olen Mardile ostnud, on peale mõningat pruukimist kaotanud uudsuse võlu ja Mart eelistab pigem lihtlabasel valgel paberil suurte ja korralike arvudega arvutada, kui et lõputult neid linnukesi ja lillekesi kokku liita. Ja veel kümne piiris:(
Rääkimata tähtede kirjutamisest etteantud formaadis, mis igale endast lugupidavale lapsele peaks vastu hakkama kui suuremat sorti ahistamine.
Oh, kuidas mulle tegelikult meeldivad waldorfkooli suured valged vihikud, mis mahutavad pisut vähem kui Pipi hobune, aga rohkem ikka kui tavakooli pisikesed nirud vihikud.

Igal juhul on mu süda rahul ses suhtes, et saagu Musja järgmisest kooliaastast mis saab, meil on kodus üks uus ja innukas õpilane ootamas:)

Aadupõnn naerab.

Issi kodus:)

Midagi paremat ei oska tahta, kui issi on igapäiselt kodus ja ajab koduasju. Õnnistet olgu vanemapuhkus ja Eesti riik, kes seda meile võimaldab. Täiesti selgelt oleme me kontingent, kellele vanemahüvitise leiutajad leiutades ei mõelnud, sest meie issi pole see "haritud kõrgepalgaline naine, keda tuleb sünnitama motiveerida ja hüvitada tema kannatused seoses lapsesaamisega", aga nuvot. Läbi lipsasime ja saame nüüd rõõmust elu nautida. Ja issi saab osa oma väikese poja ja pisut suuremate laste igapäevasest elust-olemisest. Õppimisest sealhulgas.

Hommikuti ärkan selle peale, et Mart jutustab issiga köögis. Neil on oma meestejutud puude langetamisest, sauna ehitamisest, lindudest ja muidugi kalastamisest. Mardi kinnisidee on kalale minna, olgu aastaaeg milline tahes. Kui me Pärnus sõidame üle jõe, siis ta õhkab "ohh, ma tahaks ka linnas elada, siis saaksin iga päev kalal käia!". Täna näitasin talle igaks juhuks AK lõiku, kus piirivalve ja kopterid päästsid merejääl ulpivaid kalamehi ära. Ikka lootusega tema indu jahutada. Aga tundub, et nagu Siimu isal Kivirähu raamatus pole ka meie issil lõpuks pääsu ja tuleb üks retk kalavetele ette võtta.

Mart 7!

Meie Mart sai seitse aastat vanaks. Sellega seoses toimusid pidustused, mis vältasid terve nädalalõpu.
Mardi lemmiktort on teadagi maletort:)
Ja lemmikmängud on "Monopol" ja "Tibu-tibu, ära näita".
Mõned kallid külalised.
Ja veel mõned - koos emmedega.
Onu Mati ja Mardi sugulus paistab kaugele silma. Ja kõrgele:))

Viktoriini käigus pühendati Mardile mõned luuletused, näiteks selline:
"Mardil täna sünnipäev,
7. aastapäev on käes,
kinkidel ei otsa äärt,
sest ta on ka seda väärt.
Maitses salat, maitses tort,
täitsa õnnelik on Mart.
Sõbrad kõik on mänguhoos,
tore kõigil olla koos."

Ja selline:
"Möödas seitse pikka aastat,
need on teinud Mardist mehe.
Andnud eluteele kaasa
töökust, toimekust, mis ehe.
Nüüd on kätte jõudnud aeg,
et veendud - koolitarkus pole vaev."

Ja selline:
"Mart on seitsme aastane,
ilus, priske poiss.
Lugeda ta mõistab ammu,
varsti seab ta kooli sammud.
Uiskudel ta tuiskab vingelt,
savist voolib keedukringleid.
Litri väravasse lööb,
kõik siis hüüavad: OHHOOO!"

Vai ojja.

Ega me pole tegelikult kindlalt otsustanud Musja koolimineku järgmisel aastal. Kord mõtlen ma, et jumaluke, minu pisitüdruk - ja kooli! Ütlemata pelutav idee. Siis jälle annan endale aru, et kõik (või peaaegu kõik) 11-aastased tibid käivad koolis ja elavad seal vahel päris lõbusat seltsielu ja õpivad ju ka ikka midagi...või ma ei tea ka. Ja Musja ise on ka nagu tuulelipuke. Mõnipäev tahab ja siis jälle ei taha. Viimasel ajal tundub isegi, et ta nagu tahab rohkem, aga pelgab tundmatut. Ja siis ma julgustan teda ja räägin, et koolis on tore ja sõbrad ja värk. Sõbrad Musjale meeldivad ja nende nimel ta läheks kuhuiganes. Õpetajaid ta natuke kardab, aga siis me ikka mõtleme, et õpetajad on on ju sellepärast tööle tulnud, et tahavad seda teha. Ja tegelikult kardab Musja kõige rohkem seda, et ta ise on rumal. Kusjuures ta pole. Aga sellele on kõige raskem vastu vaielda, kui inimene on selline, et tahab kogu aeg kõike hästi ja korralikult teha, sest midagi jääb ju vahel ikka tegemata või tuleb valesti välja. Siis ma räägin, et elu ongi üks õppetund ja mis mõtet oleks kooliski käia, kui kõike kohe oskad ja enam midagi poleks juurde õppida.

Igal juhul valmistume praegu hoolsalt koolikatseteks ja tuleb siis mis tuleb. Kui sisse ei saa, on hästi, sest siis saab veel aasta(+) kodus olla. Kui saab, siis on jälle kaks varianti - et läheb kooli või ei lähe.
Iga päev teeme hunniku matemaatikat, korrutame ja jagame ja teeme murdudega ülesandeid. Ja kappame loodusõpetust läbi. Mul on strateegia võtta läbi ühe veerandiga kogu 4. klassi programm, sest siis on lootust, et katseteks midagi meeles ka on. Ja etteütlused. Midagi sellist, et "Ebasoodsates tingimustes tulemuslikult ei töötata" või "Isa lõi raudse nuiaga jämeda vaia ojja". Kusjuures ta kirjutab need ära!

Täna oli loodusõpetuses pikemalt juttu ainuraksetest ja bakteritest (kingloomast rääkimata). Kusjuures me ei saanudki lõpuks enam aru, kas ainurakne = bakter või on ka teisi ainurakseid peale bakterite. Aga teema, mida õpetaja ema hästi valdab, on bakteriaalsed põletikud - antibiootikumravi-antibiootikumide resistentsus. Rääkisin ka seda, et sügisel oli koguni antibiootikumipäev. Musjale läks asi vägagi korda, ta küsis ahastades, et MIKS siis antakse lastele antibiootikume, kui need siuksed ullud on. Ja pidin kurvastusega vastama, et sellepärast, et ei emmed ega arstid ei oska lihtsalt teisiti lapsi ravida. Siis küsis Musja, et kes vastutab? Ja sai kiita õieti esitet küsimuse eest:)

Südant lõhestav.

http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=15552

Meid sai veelgi juurde:)

Meie sünnituskallakuga koduõpe funkab rõõmsalt edasi. Ühel ilusal ööl jõulu ja vana-aasta vahel õnnestus Aadul koos ema ja isaga, Kristiinast-Arturist rääkimata, viibida kahe ime sünni juures. Küllyl sündis Juhan ja Üllel sündis Luise Lee. Pildil ongi hiigel-Aadu oma väikese täditütrega.

Kooridest läbilaskmine.

Veike Aadu on oma lühikese elu jooksul viibinud oma 6-7 kontserdil või muidu muusikaüritusel, sealhulgas laulu- ja tantsukonkursil ja kirikus. Kui sellest poisist ei tule laulumeest, siis söön oma mütsi ära.



Poiste kooli talvine poolaasta lõppes traditsiooniliselt Pärnu Elisabeti kirikus, kus meie Jussike laulis ka nagu lõoke. Meie Aaduga istusime ja olime uhked. Vaatamata sellele, et "White Christmasi" sõnad meelest läksid ja Juss rahva ees naeru pugistas. Ega geenide vastu saa...Minu enda noorepõlve lavaesinemised olid alati samasugused, kunagi ei teadnud, kas läheb itsitamiseks või mitte. Ja põhikooli lõpuaktusel päästis mind saali ees naeru pärast püksi pissimisest ühe luuletuse sassimineku ajal vaid ema kuri pilk:)



Musja aastalõpp oli väga kiire nagu kogu meie pere tempo. Esinemised muusikakoolis ja lauluringiga, tantsimisest rääkimata. Muusikakooli tunnistusel olid ainult 9-d, mis on ütlemata kiiduväärt tulemus, seda enam, et sellesse valdkonda mina koduõpetajana end eriti ei sega.
Nii juhtuski, et osa asju, mida plaanisime aasta lõpuks oma õppimise töös veel ära teha, jäid tegemata. Ühel õhtul leidsin Musja kella poole 11 ajal matemaatika töövihiku kallal nukerdamas ja ta teatas, et teeb need viimased leheküljed ikka ära, siis on süda hea rahulik. Siuke kohusetunne lapsukesel, et ajab hirmu peale:)

Viimases Õpetajate Lehes on päris toredad mõtted Hardo Aasmäelt, ta ütleb: "Maailmas imestatakse sageli, kuidas saab väikeses Eestis tuua sellise hulga 15–16-aastaseid koolipingist min­gisse telesaatesse – ning vaata ja imesta, nad on täiesti valmis lauljad! Põhjus on meie haridustraditsioonis, mis laseb kõik lapsed mingil moel laulu­kooridest läbi. Kui inimene ei pea viisi, siis temast lauljat ei saa, aga ilmnenud musikaalsust on võimalik arendada.
Või teine näide: miks on üle ilma nii palju tšetšeenidest kindraleid – Jor­daanias, Iraagis ja mitmel pool mu­jal? Sellepärast, et iga tšetšeeni au ja uhkus on teenida armees. Sõjakas rahvas, kes kõik on läbinud algõppe."
Vahel ma mõtlen, et see, et meie lapsed kõik nii palju muudkui muusikat teevad ja laulavad jne on natuke nagu imelik. Aga Aasmäe valguses ei tundugi see nii kummaline. Ja mulle päris meeldib see Eesti haridustraditsiooniline "kooridest läbilaskmine":)

Retušeerimata.

Koduõpe paljulapselisuse/paljulapselisus koduõppe kontekstis tähendab seda, et oled multifunktsionaalne nagu Kenwoodi uusim kodumasin ja täidad umbes 7-10 funktsiooni. Selle vahega, et masinalt ei nõuta, et ta kõiki funktsioone täidaks üheaegselt. Sinult ikka:)
Ja niimoodi teedki KOGU AEG vähemalt 3 asja korraga ja enamasti on neid asju tunduvalt rohkem. Küpsetad pannkooke (mille taigna tegemise algatas laps ja mille tegemist sa juhendasid, et mitte öelda, tegid ise), tsiteerid etteütlust, imetad (vasak käsi titekese rinnal hoidmiseks on ometi vaba, samal ajal kui parem tõstab taigent ja keerab kooki) ja pead telefonis vältimatuid kõnesid kenade inimestega, kes küsivad "Kuidas läheb, ega sul väga kiire pole?". No pole ju kiire, kuhu need pannkoogid ikka jooksevad. Ja etteütlus.
Vaheküsimus nutikamatele - mitu pannkooki sellise elukorralduse juures läheb õuemurule koduloomade tarbeks?
Enamasti jõuab hommikusöök sinuni külma tee ja võileibade näol kindlasti mitte enne keskpäeva. Õnneks on olemas päevalilleseemned, mida ikka saab põske pista...
Nujaa. Tegelikult ei saa jutus jutustada ja kirjas kirjutada sellest, kuidas see asi TEGELIKULT välja näeb. Ja tõsi on see, et kui suudad säilitada optimistliku meeleolu ja kohe-jõuan-laua-taha-sind-õpetama näo, siis ongi kõik ok.

Kusjuures mingi ime läbi asi toimib. Lapsed tõepoolest muudkui saavad targemaks ja haaravad ka sealt, kust alati pakkuda pole, kinni iga kübeme ja salvestavad.
Näiteks on Mart viimase paari kuu jooksul kella perfektselt selgeks saanud ja informeerib meid pidevalt täpsest ajast. Ja sellest, kui kaua läheb veel selle ja tolle sündmuseni aega. Ehk teise klassi matemaatika. Mardi teine kirg hetkel on riikide lipud. Uurib neid atlasest ja teavitab kõiki oma avastustest.
Ja Musja teeb iseseisvalt vormijoonistuse põiminguid ja kirjutab inglise keeles lookesi ja arvutab matemaatikas ruutusid ja pindalasid. Ja täiesti omaalgatuslikult õpib Euroopa riikide nimetusi koos pealinnadega.
No mis sa hing veel tahad:)

Ühekuune vennake:)

Laulud ja pillimäng.

Eks me sünnitamise vahelduseks ikka õppime ka. Kui koduõppe emal sünnib kodus laps, siis ega see kerge variant saa olema. Ikka ajab emake jala alla ja püüab lastele pisut ükskordühte ja etteütlust teha selmet nurgvoodis turguda.
Õnneks saavad lapsed sageli ise suurepäraselt hakkama. Laulavad ja mängivad pilli ja elavad rõõmust elu.

Kroonikasse:)

Sünnituse ajal palusin Musjat, et ta oleks kroonikuks selles suhtes, mis ajaliselt toimub. Noh, et millal valu tuleb. Kuna ma polnud viimse hetkeni kindel, kas see ikka on sünnitus, siis tundus olema hea mõte pärast paberilt vaadata, et millal asi tõsiseks läks.
Ja siin on see, mille Musjake kirja kribas:
Sünnitus hakkas vaikselt kell 12.00
ja siis kell 11 minutit enne 1 hakkas ta peaaegu sünnitama!
kell 1.13 läks emme vanni ja oli näha, et ta hakkab varsti sünnitama
pool 2 hakkas ääre pealt sünnitama, aga ei sünnitanud
9 enne 2 toimub midagi, võib öelda, et tita hakkab sündima

ja lisandatud issi käega:
14.30 sündis
:)

Aadu.

Meie nädalane imeloomake.

Vennake!

Meie pisipõnn sündis 10.11.08 oma kodus vette. Oh seda rõõmu ja õnne:))

Mart areneb.

Koduõpe ei toimu alati üldse mitte kodus. Teisipäeval läksime varavalges (umbes 12 paiku) juba linna, et Hella ja Mart saaksid osaleda oma viiulitundides. Ma olen selle võimaluse üle väga rõõmus ja ehkki see paiskab meie päevarütmi jälle rohkem segamini, on asi seda väärt. Meie õpetaja Tanja hakkas kooos ühe teise õpetajaga tegema väikest Suzuki metoodikal põhinevat gruppi viiuliõppes ja kutsuti meidki. Mart sai juba oma pisikese pilli kätte, Hella oma on alles tulekul.

Siis jätsime Musja oma põhitundi viiulis ja läksime Munamäele Mardi uut harrastust - rulluisutamist - vaatama ja tegema. Eelmiste talvede kogemus uisutamisel on Mardile väga hästi mõjunud, nii et praktiliselt paar päeva peale kodus elutoas harjutamist sai ta juba täiesti edukalt omal jalal uisutatud. Kuna mul on üsna lühike aru, millega palju asju meeles pidada, siis olime kiivri ja põlve-käekaitsed loomulikult koju unustanud. Õnneks ei kukkunud ta praktiliselt kordagi, uhas rõõmuga mööda siledat asfaldit, mida meil siin maal kahjuks eriti ei leidu. Igal juhul väga rõõmustav vaatepilt. Viimati rulluisutas meie lastest sellise mõnuga Juss aastat 10-11 tagasi...

Ja kui juba Mardist juttu, siis on tal veel üks kaval hobbi. Kui me autoga sõidame - ja seda juhtub ikka tihti - siis on Mardil kaasas väike märkmik ja pliiats, kuhu ta tähendab sisse kõige ilusamaid ja huvitavaid autonumbreid, mis ette jäävad. Väga ilusad numbrid on näiteks 202 BAB või 990 AAA, no neid kombinatsioone on muidugi lõputult. Vahel Mart liidab need numbrid omavahel või loeb tähtedest sõna kokku. Ükspäev ma ei saanud aru, mida tähendab aaeerakulkatäht. Siis sain aru - AEY oli numbrimärgil kirjas:)

Kätgutist ja Kuslapist.

Täna hommikul peale ärkamist läks jutt millegipärast sellele, et millega õmmeldakse inimestel haavu (pimesoolikas, keisrilõige jm) kokku. Mulle tundus, et ma seda ikka kunagi teadsin, aga tegelikult ega ma õieti ei mäletanud küll, et misasi see catgut siis õieti oligi. Igal juhul pakkusin lastele välja, et kassi soolikatest tehtud spetsiaalniit. Musja ütles sellepeale "väkk", sest temal on ju pimesoolt lõigatud. Ma arvasin, et küllap tänapäeval on soolika asemel midagi peenemat, aga mida, see tahab veel selgitamist.

Seepeale hakkasid lapsed arutama, et mis seal inimese sees õieti on - noh, soolikad, maks, kopsud, neerud jne. Haistsin head võimalust pisut haridust pakkuda ja ajasin jala alla. Ning otsisime välja oma inimese keha raamatu, kus kõik ilusti pildi peal olemas.
Peale hingamiselundkonda Musja rauges ja kuna Mart, kes on kirglik pannkoogisõber, oli alustanud taignateoga, siis aitas Musja selle lõpuni viia. Esimesed koogid jäid panni külge kinni ja kohe hullusti. Ma ei suutnud välja mõelda, et miks. Siis ütles Musja, et vaatame kokaraamatust järgi. Ma ütlesin, et no kuule, ma olen 25 aastat pannkooke teinud (jättes täpsustamata ühe esimestest kordadest, kui tegin kooke 7st munast ja vähesest vedelikust, mille tulemusena valmis pannkoogi asemel omlett) - kas sa arvad, et ma ei oska.
Musja aga ajas näpuga järge ja küsis muudkui selliseid ebamugavaid küsimusi, et kas soodat panime (ei), kas vett panime (ei), kas suhkrut panime (ei). Siis panime. Lõpuks ma lisasin omaenese tarkusest veel pisut jahu ja koogid hakkasidki tulema.
Musja oli väga uhke, et tänu temale sellest asjast ikka asja sai.
Kusjuures tegevust võiks tinglikult nimetada integreeritud õppeks. Musja küpsetas (kodundus, käsitöö) ja samal ajal tantsis andunult sambat:) Ikka nii, et tainas pannile ja siis puusi nõksutama, endal pannilabidas püsti peos.

Tegelikult on meil üks väga muusikaline koduõpe. Igaüks pidevalt joriseb laulukest või siis mängib kusagil nurgas pilli või tuleb muusikat plaadilt.
Suure venna Jaagupi puhul on muidugi küsimus, et kas see õudne stiil, mida nende bänd viljeleb (hevi-metall-punk-lisaks), on ikka muusika. Ja selle nähtuse talumine on omaette sallivuse proovikivi kogu perele. Samas - kuidas minna lapse juurde ja öelda - pillimäng lõpetada! kui teine õndsa näoga kitra plõnnib...

Aga tänane päev möödus tegelikult emakese viimase aja lemmiku Voldemar Kuslapi saatel. Kuslap on üks väga pedagoogiline muusika. Mõjub meile kõigile väga reibastavalt ja samal ajal õpetlikult. Tema pajatused meeletust rüütlist, minu südames elamisest, petturlikust naisterahvast, mustamäele korteri hankimisest, jalgratturitest jnejne on lihtsalt suurepärased.
Kui Musja oli jälle linna laulma (tjah, et miks ta peaks seda küll linnas tegemas käima? ahjaa, sotsialiseerumise tarbeks) saadetud, siis tassisime oma lemmiku autost tuppa ja noored panid musa veerema. Hella riietas end Musja lillasse võistlustantsukleiti, pani jalga Musja siidikingad ja ette mustad päikseprillid ja tantsis Kuslapi järgi suurte pöörete ja põrandale prantsatamistega (stiil breaktants segamini valsiga). Mart muidugi ikka ka. Kohutavalt naljakas vaatepilt oli:))
Isegi paks pereema kõigutas end kraanikausi äärel, kuni tundis, et naba nihkub paigast.

Mul on veel unistus, et suurema rahalaeva saabumisel osta kodusse ka Loop ja Joala. Ehkki eelluure plaadipoodidesse ütleb, et Joalat pole ja ei tule. Niuks.

Heegeldamisest ja muust.

Alustame nüüd oma õppimise päevi sellega, et Musja õpib pähe ühe Hando Runneli luuletuse. See kuidagi kujunes nii ja meeldib meile mõlemile.
Tundsin, et terve kuu töövihikuid hakkab meid mõlemid lamestama ja nõnda siis viisime mõningad uuendused-värskendused sisse:)

Teiseks oleme kogu gängiga käsitöö lainel. Mina koon, Musja heegeldab ja eilsest alates heegeldab ka Mart. On temalgi oma "igapäevastest" lehtedest tüdimus. Eile vaatas Musja heegeldustööd ja küsis mult "kuidas seda tehakse?" Mina näitasingi.
Jah ja Hella tõmbab juhuse olemasolul meie töödest nõelu ja vardaid välja ja teeb muidu pätti. Näiteks lõikab oma juukseid...

Täna hommikul Mart ärkas ja koukis kohe oma ahela välja. Mina keerasin üht külge ja piilusin - Mart heegeldas, jalad jalutsi poole. Mina keerasin teist külge - Mart heegeldas, jalad padjal. Tegi valmis kaks üüratult pikka "vööd". Üht sai ümber pea mässida ja mängida, et tal on kaks pikka patsi. Teise sidus piha ümber. Igal juhul oli laps õnnelik oma töösaavutuste üle.
Ja nüüd siis pusisime kinnissilmuste kalla. See pole nii lihtne kui kett, a küll ta tuleb.

Musjaga alustasime ka alles sel aastal heelgeldamist, aga kuna ta on üsna osavnäpp, siis täna tegi juba neljakordseid sambaid nagu nalja. Plaanin osta nüüd raamatut "201 heegeldist",
et noorte ind ei raugeks mitte.

Lisaks on Musja avastanud Roald Dahli lasteraamatud. Täna luges neist kaks läbi, Harry Potteri viimane osa on lõpetamisel. Võtsime raamatukogust ka "Erik Inimesepoja", kuna waldorfi 4. klass tegeleb süvitsi Põhjala müütidega ja seda ma juba tegemata ei jäta.

Argipäev.

Ma ei tea, kuipalju saab koduõpet planeerida. Või individuaalõppekavva toppida. Või vastupidi - individuaalõpekava koduõppepäeva sisse toppida. Ühesõnaga, meil läheb päev nii, nagu jumal juhib. Kusjuures see on väga huvitav variant, sest kunagi ju ei tea, et kuhu keerab ja mis nalja just saama hakkab.
Üks mis kindel, üle kella 9 (harva ka 9.30) me endil magada ei lase. Kõigepealt tõuseb muidugi Mart, kes laseb kassi aknast sisse ja äratab mindki akna kolina peale. Siis mõne aja pärast mina ja ajan Musjagi üles. Musja ise põõnutaks ilmselt keskpäevani. No on meie tüdrukutel ema unegeenid, mis teha. Hellat me ei ärata, tema hakkab ise 11 paiku ukse vahelt piiluma, kui meil õppimisetöö täies hoos.
Kuna Musja on huvialaliselt äärmiselt hõivatud ja käib igapäev linnas end viiuli, tantsu ja laulu alal harimas, siis ei lase me hommikupoolikust ühtki minutit kaotsi. Kõik kulub õppimise peale. Sageli tuleb hommikusöökki meelde alles enne bussi või auto peale minekut.
Õpime praegu matet, emakeelt ja inglišt. Matemaatikahoog läks Musjal tegelikult juba üle. Emakeele etteütlused ja grammatika on endiselt in, aga kõige südamelähedasem on hetkel inglise keel. Täna muudkui jahvatasime, niimoodi pool unitit läbi, kuni hetkel, kui ma tundsin, et süda läheb nendest pencilitest ja glue-stickidest pahaks, ütles Musja nõrkeva häälega "enam ei jõua." Ja oligi kõik. Näpuotsaga peale veel suurt ja väikest algustähte eesti keeles ja kogu moos.
Ja saatsime tibukese linna solfi ja laulma ja ujuma. Kuna Musjal õnnestus ka Laura endaga laulma meelitama, siis on need laulupäevad tema jaoks suur õnn ja rõõm. Sest sõbraga koos olla on ikka parem kui emmessennida, mida ma nüüd lõpuks ikka olen lubanud. Küll raske südamega, aga parem ikka kui Rate, mobiil ja pangakaart kokku:)

Täna oli kodus ka suurvend Jaagup, kes tundis, et tal pole head koolivormi. Jätsin siis lapsukese koju turguma ja viimset suvehetke nautima. Ta käis Mardiga kalal (üks Mardi kolmest kirest seenelkäimise ja hiirtejahi kõrval) ja hiljem poetas elutoas ube 3 tundi järgimööda. Ja uuris väikestega suurt loomaraamatut, kust nad pidevalt said uusi teadmisi KÕIGE PIKEMATE ja KÕIGE RASKEMATE kalade kohta. Isegi mulle jäi külge teadmine, et säga võib kasvada kuni 5 m pikkuseks.
Suured ja mõistlikud koolilapsed vahel harva koduõppel on vägadegi tore nähtus.

Hella ütles eile tädi Heli küsimusele, et kui vana sa oled - "ma ei tea, aga emme ütleb, et kolm ja pool.":))

Seenel.

Viimastel nädalatel ma tunnen end nagu Siimu isa Kivirähu raamatust, kellele poeg ajab peale, et lähme kalale. Meil siis variant, et Mart tahab pidevalt seenele minna. Mina ei tea, kust seeni saab ja mis seeni on mõtet korjata ja üldse on nii külm ja mul pole kummikuid. Ja siis otsin põhjusi, miks seda saatuslikku käiku edasi lükata. Kummikute probleem lahenes sellega, et kui läksime vallapoodi jäätist ja hapukoort ostma, siis lükkas Mart mulle korvi ka pisut kummikuid. Üsna õige suurus, ainult 1 numbri võrra väiksemad. Aga kuna hind oli soodne, siis sai lõpuks ost tehtud ja tegelikult langes ära viimane kattevari, mille taha pugeda.
Täna siis saatsime Musja linna laulma ja Hellakese Linda-Maile külla ja suundusime ise metsa seeneotsinguile. Esialgu oli vanainemise (minu st) jalg kange ja selg valus, aga juhtus ime ja metsaõhk ja okste praksumine kummiku all ja üleüldine rahu ja vaikus mõjusid tõeliselt reibastavalt. Lõpuks kalpsasime üle kraavide ja heinamaa ja läbi padriku - Mart ikka džentelmenina oksi eest lükkamas - ja ämber täitus tõmmu- ja kaseriisikaist, paar puravikku tuli ka.

Hella ütleb muidu kärbseseene kohta "sääseseen":)

Isake meil praegu välismaal ja suured poisid linnaelu peal. Ja mul süüa teha ainult neljale inimesele. No ei oska. See on nagu ei peakski süüa tegema. Koorid mõne juurika ja natuke liha ja natuke vett ja juba ongi nii palju suppi, et iga väiksem pada ajab üle ääre. Aga suurde pole mõtet ju teha, kui sööjaid nii vähe. Dilemma.
Aga seened mahtusid ilusti potti ja homme teeme neist raguud.