Hella lasteaia jõulupidu.

Toimus imeilusas Kokkola kirikus, mis siinsamas, meie kodu lähedal. Paari rühma jagu lapsi, palju vanemaid, õdesid-vendasid ja vanavanemaid. Hella laulis oma eelkoolikaaslastega ja meie saime esimest korda kuulata naiskirikuõpetajat ja laulda soomekeelseid jõululaule. Akna taga möllas tuisk ja mina ei jõudnud ära imestada sooja kiriku üle.

Pisikesed jõulud.

Eile oli meil "eesti keele jõuluõhtu", mis tähendab, et kutsusin kõik oma õpilased koos vanematega kooli tähistamaks saabuvaid jõulupühi ja edendada ehk pisut ka kogukondlikku läbikäimist. Koos meiega oli kohal 6 peret, mitmest perest on mitu erinevas vanuses last. Ja mõned ei saanud kahjuks tulla.
Aga minu meelest läks meil õhtu ilusti korda. Lugesime pisikestega oma luuletusi ja siis oli tutvumisring, kus vanemad rääkisid, et millega tegelevad ja kuidas nad siia on sattunud jm. Lapsed hajusid koridoride peale jooksma ja neid polnud pikema aja jooksul näha. Aeg-ajalt oli kuulda rõõmsaid hääli lähemalt ja kaugemalt, õnneks suuremat matsu ei juhtunud, ehkki melu järgi oleks võinud seda karta. Hiljem kuulsin, et lapsed olid mööda tühja koolimaja laiali, mängisid pimesikku ja peitust, käisid aulas köie otsas kiikumas ja tegid veel jumal teab mida. Igal juhul suurtele tegin viktoriini Eesti ajaloost, mille võitis võistkond "Pärl" koosseisus meie Mart ja meie issi. Loodetavasti keegi ei kahtlustanud korruptsiooni...
Tore oli veel see, et kaasas oli ka nö noorem põlvkond, neli kolme-nelja-aastast last, kes vahvasti vennastusid ja suurematega kaasa kimasid.
Aga minul on süda nüüd kerge nagu linnukesel, sest esimene poolaasta on sisuliselt möödas ja mulle tundub, et me oleme sellest kenasti läbi tulnud.
Lastele meeldib koolis üha rohkem, nad on leidnud sõpru ja neil on tore. Eks me ikka arutame oma pisikeselt "reisilt" koju tagasi pöördumise variante, et millal ja mis põhjusel peake see toimuma. Mart ütles ükspäev, et tema tahaks oma koolis ikka lõpuni, st 6. klassini käia. Musjal on ettekujutus, et ta läheb Eestis gümnaasiumisse. No vaatame seda asja.
Muideks ei teadnud enamus eile õhtul meiega koos olnud peredest, et millal nad Eestisse tagasi lähevad, aga samas oli see mõte kõigil kusagil hõljumas.

Ringvaade.

Leidsin meid internetis "Ringvaate" saates. Seal keskpaigas.

Pilte detsembris.

Nagu Aadu nüüd suurtele vendadele skypes räägib: "Mul on tuut (=batuut), labidas (lastelumelabidas) ja uisud!". Aadu on rikas poiss. Uiskudele on kõik meie lapsed kolmeselt läinud, samas vist mitte keegi nii kohe peale sünnipäeva.

Esimest korda issiga jääl.

Väsinud uisumees teel garderoobi.

Hellake.
Ja esimene lumi! Lumememme tegid lapsed õhtul valmis. Hommikul läks Aadu akna juurde, vaatas välja ja ütles: "Ei olegi lumememm ümber kukkunud, täitsa elus on!"

Nälga suremisest ja spordist.

Aadu jauras mitu päeva, et tema tahab endale "sugust lastetuuti, nagu on Luisel" ehk siis samasugust lastebatuuti nagu on Luisel Eestis. Mulle meenus, et ühes kirbukas nägin ükskord sellist ja andsin möödaminnes lubaduse, et teinekord võime ju vaatama minna, kas see on veel alles seal. Aadu tahtis muidugi samal õhtul minna, aga kuna oli laupäev, siis pidi ikka veel ootama. Ja täna siis koitis päev kauaoodatu. Läksime ja nägime. Hind on 35 euri pealt 30-le lastud, mis ikkagi ületas mu ettekujutust sellest, kui palju üks kirbuturult ostetav ese võiks maksta.

Aga valikut polnud, Aadul oli juba batuudi maik suus ja pidime ära ostma. Kuna see pood on Kokkolas minu teada ainuke, kus tuleb maksta sularahas, siis pidime enne veel toidupoes käima ja sealt automaadist raha välja võtma. Samas käisime, tegime poes ka toiduostutiiru ära. Ma ikka natuke ohkasin ja ütlesin, et ma ei tea ikka, kuidas selle batuudiga saab, et maksab palju jne. Et ostaks siis täna vähem rooga kokku. Mart elas väga kaasa mu rahamurele ja ütles Aadule "kuule, äkki me täna veel ei osta seda batuuti, sest siis saab emmel raha otsa ja me ei saa süüa osta ja SIIS ME SUREME NÄLGA!" Ta püüdis muidugi Aadule mõista anda olukorra tõsidust, aga minu kõrvale tundus selline liginemine liiast ja ma ütlesin, et nii hull asi nüüd ka ei ole, et küll me saame.

Nüüd on batuut õhtu otsa kasutuses olnud ja ma olen väga rahul. Väikesed ei saa ju ilma liikumata, ikka on vaja ronida ja joosta ja hüpata. Ja palju siin toas ikka selleks võimalust on. Aadu katkub üles diivanipatju, ehitab neist hunnikuid ja hüppab otsas. Või siis hüppab diivanilt diivanile. Või müravad Hellaga meie suures voodis. Igal juhul käib pidev madistamine, kukerpallitamine, pea ja käte peal seismine jne. Mart istub juba natuke rohkem paigal, aga ka temas on veel seda kutsika hullamissoovi. Õnneks on tal trenne nädalas piisavalt, et ennast välja elada.

Sügisel, kui lapsed olid kooli läinud, saadeti mingite jõudude poolt meile koju voldikuke, mille sõnum oli "lase lapsel liikuda!". Ma olin algul skeptiline, et mida nad nüüd jälle tahavad ära nämmutada, aga siis hakkasin lugema ja see oli väga armas, kuidas lapsevanematele pandi südamele, et need ikka kogu aeg otsiks ja annaks oma lastele võimalusi õues olemiseks ja sportimiseks. Toodi elulisi ja lihtsaid näiteid, kuidas seda teha.

Ja tõesti - sproditrennid on lapsi täis. Vanemad tassivad järjekindlalt mitmeid kordi nädalas lapsed kohale, et need saaks ikka kõiges osaleda.

Sellepärast mul süda valutab natuke Musja pärast, kes peale sügisest jalgrattaväntamist pole eriti muud sportlikku korda saatnud. Nojah, koolis on muidugi kehalise tunnid, aga seda pole palju. Samas ma ise polnud ka selles vanuses eriti sportlik. Ja mis mul viga on? (eneseiroonia).

Üks luuletus.

Palju aastaid tagasi õppisin jõuluks selgeks sellise luuletuse. Ma ei tea, miks, aga see läks mulle väga südamesse. Mingid fragmendid on vahel meelde tulnud, aga kunagi ei suutnud tervet luuletust meenutada. Paar päeva tagasi tuli mulle idee otsida googlist nende sõnade abil, mida mäletasin. Ja leidsin!

Panen blogisse ka, siis on kindlas kohas:)

Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake..
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.

Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...

Ylös, ulos, lenkille!

Täna hommikul kuulsin raadiost, et Tampere (vm) ülikoolis on uuritud hea paarisuhte "saladusi" ja üks põhilisi neist oli, et kogu pere koos lastega tehku koos argiseid tegemisi, elagu koos argist elu. Mitte, et paar peaks oma suhet kuidagi erilist aretama ja putitama a´la kusagil peenes hotellis nädalavahetuseti küünlavalgel.

Mulle igal juhul see meeldis. Sest meie pole ka mingi küünlavälgutajad ja hotelli laste eest pagejad. Elu käib siin ja praegu ja argipäev on just nii värviline kui värviliseks sa ise ta elad.

Kunagi täitsime ühte ankeeti, mis oli vajalik perede missivõistluseks (loe: paljulapseliste perede konkurss) ja seal oli küsimus, et "millised on teie pere ühistegevused?". Küll ma nuputasin seda vastust, et mis imeasja nad tahavad saada. Kui peres on 3,4...7,8,9 last, siis mis on need peened "ühistegevused", mida vanemad lastega koos võiks sooritada? Ma panin vastuseks, et teeme kõike koos. Kokkame, koristame, loeme ja laulame.

Poliitilise korrektsuse huvides olgu öeldud, et minul pole vähimatki nende inimeste vastu, kes tahavad aeg-ajalt lastest rahu saades küünlavalgel oma asja ajada. Nagu pole mul midagi ka nende vastu, kes kodus ei sünnita, lapsi vaktsineerivad või on lihtsalt homod:) Mulle lihtsalt meeldivad inimesed ja enamasti ma otse suheldes üldse ei mõtle kellegi ilmavaatele või tekialustele huvidele.

Samas mind puudutavad teemad, mis õhus laiemalt hõljuvad ja millest ma tunnen, et nad on ideena olulised.

Aga tagasi meie paarisuhte juurde. Kui Rein veel kodus olles soome keelt õppis, siis talle millegipärast hirmsasti imponeeris soomlaste hüüdlause "ylös, ulos, lenkille!", mis siis maakeeli võiks kõlada "üles, õue, kõndimaie!" ja ta unistas, kuidas ta Soomes hakkab tervislikuks ühes rattasõidu ja lengitamisega. Ja hakkaski! Nüüd ta muudkui sõidab oma rattaga, millel on naelkummid, ja õhtuti käib kõndimas. Ja ühel õhtul kutsus mindki kaasa. Ja ma läksin. Ja nüüd käime koos. Mulle kohe meeldib. Näiteks joosta mulle ei meeldi, sest see väsitab ruttu ära, veremaitse tuleb suhu ja minusugune hädapätakas on pärast jooksmist haigem kui enne.

Kuna me elame linnaserval "külas", kus on palju eramaju ja valgustatud teid, siis on kõndimisvalikuid palju. Eile käisime näiteks vaatamas, kas staadionile on juba hakatud ehitama liuvälja, et siis teaks kohe, kuhu uisuhuvilised suuna võtavad, kui külmaks läheb. Oli hakatud küll. Ja siis kõndisime üle koolihoovi. Ja siis üle kirikumäe.

Kõndides saab rääkida, mis on ka väga tore. Kodus on sageli omavahel kõnelemine raskendatud, kuna igasugused "segajad" on peal. Nii, kui mina juttu alustan, tekib tihti näiteks Mardil seos juba esimese väljaöeldud sönaga ja ta hakkab ise jumala rahus kõnelema.

Aga õues ei saa.

Ja eile näiteks suutis Rein isegi mu kirglikku taimetoiduteemalist tiraadi kuulata ja kaasa mõelda.

Nii et meie pere lisaks hea paarisuhte valemisse argipäevastele ühistegemistele ka õhtused väikesed lengitamised.

Lapsed.

Rein läks täna hommikul poisse rongi peale viima, mina jäin koju. Kell oli 6.50 hommikul. Ei raatsinud kohe voodisse pugeda, vaid kõndisin mööda pimedat maja, keset kogu seda segadust, mis kaasneb 9 inimese koosviibimise ja neist kahe lahkumisega. Lõpuks istusin suurde tuppa maha ja nautisin vaikust. On ikka suur vahe vaikusel ja vaikusel. Kui oleksin lasteta, siis elaksin kogu aeg vaikuses ja rahus, puhtuses ja korras. Kas siis oskaks seda niimoodi väärtustada? Ilmselt oskaks väärtustada, aga kas just NIIMOODI:) Vaikus on tore, kui tead, et maja iga nurk on täidetud soojuse ja eludega. Mis siis, et need elud sõidavad varsti Sinu omasse sisse ja ei jäta Sulle omaette olemiseks ainsatki nurgakest.

Nüüd on mu viiest pojast kolm minust pikemad. Vaatasin neid ja mõtlesin, et issand, kuidas saavad inimesed niiiiii erinevad olla. Igaüks ise nägu, ise tegu. Igaühega olen võidelnud ja pisarateni solvunud olnud, siis jälle andestanud, neid imetlenud. Tundnud end täiesti läbikukkunud emana ja siis jälle väga võimekana:)

Olen ennegi ja ikka mõelnud selle fenomeni üle, et kas lapsed peavad vanemaid kartma. Kustmaalt lähevad piirid sõbraliku oleku, võrdsuse, neutraalsuse, autoritaarsuse jne vahel. Meie lapsed meid ei karda. Vahel mulle tundub isegi, et nad ei võta meid kui vanemaid (mõtlen muidugi suuremaid lapsi), vaid kui kaaslasi. Ma ei tea, kas see on halb või hea. Kaaslaste suhtes ollakse ju õiglasemad ja kriitilisemad, kui sunnitud alluv-ülemus vahekorras. Või vähemalt lubatakse endale rohkem. Meie lapsed lubavad endale päris palju. Kui midagi ei meeldi, siis see öeldakse välja. Kui tuju on halb, siis elatakse end välja. Kui meeldib, siis ei jäeta sedagi enda teada. Aga kokku teeb see lõputu põrkumise, vastandumise, kohanemise (olgu vägisi või vabatahtliselt), mida mina pean tasandama piirini, kus oleks võimalik veel koos eksisteerida.

Neil on oma selged seisukohad maailma suhtes. Neil on oma huumorimeel. Vahel mulle tundub, et nad ei karda mitte midagi, ega mitte kedagi. Meri põlvini:)

Ja mis on tõeliselt imetlusväärne. See on see, kuidas nad suhtlevad oma väikese vennaga. Tema on see, keda nad tahavad skypes näha ka siis, kui levi on kehv ja me pildi maha võtame. Ja kui ma küsin Jaagupi käest, et millest te kõige rohkem puudust tunnete seoses meie eemalolekuga, ütleb ta "Aadust".

Nad naudivad täiega tema juttu, tema nalju, temaga müramist. Tõstavad ja pilluvad ja kallistavad. Ikkagi elus asi:)

Ma usun, et mu poistest tulevad head isad, isegi kui nad meestena peavad veel palju õppima ja elult õppetunde vastu võtma.

Ausalt öelda pole mul ka paremaid vestluspartnereid ja kuulajaid kui oma lapsed. Suurematel on muidugi oma arvamus (ja vahel liigagi palju ja radikaalne), aga nad oskavad kuulata. Ja mulle meeldib nendega maailmast rääkida. Ja kuulata, mida nemad asjast arvavad.

Ma ei mäleta oma vanematega mitte mingisuguseid vestlusi või huvi tundmistki selle suhtes, mis mul oli teismeliseeas/hiljem oluline. Ema poolt oli mingi turvaline tsoon, kust ta iial üle ei tulnud a´la "on sul kõik asjad pakitud", "millal sa jõuad" jm. Aga ei enamat. Nüüd, kus me oleme ise täiskasvanud ja laste emad, on ema lasknud end selle materiaalse tasandi suhtes lõdvemaks ja ei kontrolli kogu aeg meie füüsilist funktsioneerimist. Ja vahel saab temaga isegi toredasti juttu puhuda. Isaga ei jõudnudki seda aega ära oodata...

Mulle tundub, nagu haigutaks eelmiste põlvkondade vahel palju suurem auk (kuristik?) kui praeguste laste ja vanemate põlvkonna vahel. Või üldistan jälle liiga julgelt? Sest paljudes peredes on nii, et lapsed elavad oma täitsa eraldi elu vanematest. Või siis ollakse seotud, kuid minu jaoks mingite imelike hierarhiliste süsteemide kaudu.

Või olen mina ikkagi liiga vabameelne.

Ülaltoodud pilt on mulle eriti südamelähedane. Kes teab, see teab, miks:))

Tüdrukute elust.

Tundub, nagu oleksin sattunud ajamasina kiirendustsüklisse. Kusjuures see on see, millest lootsin Soome tulles pääseda. Oma osa selles aja kiires liikumises on kindlasti selles, et mu "töönädal" algab teisipäeval ja lõppeb neljapäeval, kõik ülejäänud päevad on nädalalõpp. Ja selles, et päike tõuseb siin umbes kella poole 10 paiku ja enne kui ta on kõrgele tõusnud, juba loojub. Nii 3 paiku. Siis valgel ajal sebid oma sebimisi, et pimeduse katte all kodus kerra tõmmata, kududa ja etv-d vaadata. Mis on täitsa hea ja mõnus variant. Aga ikkagi - mulle tundub, et valgel ajal elaks teisiti, iseasi, kas aeglasemalt:)

Marie kool teeb igal aastal draamaprojekti. Sel aastal ka. Musja käis mõnda aega hommikuti kusagil harjutamas, tantsimas ja rääkis, et on tore ja talle meeldib. Üleeile oli neil siis esinemine. Kuna Musja ütles, et keegi teine peale minu ei või tulla, siis Rein ja poisid ei tulnudki. Samas Hella ja Aadu kuuluvad minu juurde ja nii me siis kolmekesi käisimegi. Oli üks väike saal, no nii Pärnu Teatri kammeraali suurune. Kõigepealt olid hääled - noored rääkisid soome jt keeltes mingeid sõnu, millest ma osaliselt ei saanudki aru, osaliselt oli see jutt a´la "millest ma unistan", "millele toetun siin elus". Tuled kustutati ja põrandale ilmus kolm punast valgussõõri. Sinna sisse ilmusid järjest poisid ja tüdrukud, käes jõupaberisse mässitud saapakarp, mille vastu käega löödi mingit rütmi. Need kastid tõsteti üksteise kastidele peale. Ja siis said kõik kolm sõõri inimesi täis. Siis jaguneti mööda saali laiali ja algasid tantsunumbrid. Need oli koostatud ilmselt vastavalt erinevate rahvaste omapärale. Meie kaks eesti tüdrukut tantsisid koos araabia tüdrukutega, kuid muusika muutus poole pealt araabia diskost Koit Toomeks. Siis tantsisid tai tüdrukud ja siis lõpuks need pearättidega tüdrukud, kelle kohta ma ei teagi, et mis rahvus nad täpselt on. Igal juhul see viimane tants oli väga idamaine.

Ja siis tulid poisid, kes tantsisid ka väga toredalt. Teised seisid poolkaares ümber ja plaksutasid rütmi kaasa. Kui tantsud said läbi, siis jätkus kastitants. Kõnniti üksteise järel ümber saali ja kopsiti erinevaid rütme. Parajalt müstiline oli.

Lõpuks jäid kõik publiku ette seisma ja andsid kaste üksteisele edasi, tõstsid ja langetasid neid ja tegid muud trikki. Ja siis said kõik oma kasti kätte ja rebisid paberi ümber ja kasti peal oli igaühe nimi. Nii lõppeski.

Siis õpetajad tänasid noori ja noored õpilajaid ja kõik olid väga ülevas meeleolus. Meile Hellaga väga meeldis. Aadu ainus mõte oli, et tahaks juba mobiiliga mängima hakata.

Ma mõtlen, et sellised asjad on väga vajalikud. Ei selekteerita välja häid ja halbu tantsijaid vm, vaid kõik teevad koos. Kindlasti oli eeltöö suurem kui välja paistis ja igal juhul Musja oli kogu selle etenduse ettevalmistamise aeg väga elevil.

Täna õhtul on teine etendus, loodetavasti saab seekord ka Rein minna.

Eile oli mul veel lasteaias Hella arenguvestlus. Neil on siin 4 kasvatajat 15 lapse peale, täpsemalt öeldes üks on "lapsehoidja" ja teised õpetajad. Minu jaoks on kõik kasvatajad. Üks neist siis rääkis minuga Hellast. Ta ütles, et Hella on iseseisev ja ettevõtlik, ei noruta nurgas, vaid haarab initsiatiivi, on mänguline ja hea fantaasiaga, vahel on häbelik, siis jälle natuke metsik. Noh, umbes selline ta ongi:) Ja et tal on sõpru ja et ta on tublisti keelt õppinud ja vastab üldiselt juba soome keeles, kui küsitakse.

Ja siis muidugi söömine. Minu lastel on see väike viga küljes, et ega nemad eriti mujal kui kodus ei söö. Ehk - söövad kodutoite. Lasteaias on neil mingi maitsmise-teooria. Et ei pea palju võtma, aga igast asjast peab maitsma. Koolis seda nõuet enam pole. Aga Hella jaoks on see maitsmine ka paras katsumus. Enamasti ei taha ta üldse midagi süüa ja kuna minu teooria on, et tänapäeva lapsed on ületoidetud, siis mina ise mitte kunagi ei sunni lapsi sööma ja olen kõikide söögieelistuste suhtes väga liberaalne.

Kasvataja küsis suuril silmil, et "mida ta teil kodus ÜLDSE sööb?". Ütlesin, et tavalisi toite:) Aga küllap need on pisut teise ja harjumusliku maitsega ning me sööme palju värsket ja toorest toitu. Ja palusin mitte väga sundida.

Täna tulevad pojakesed Eestist!! Jee jee.

Rahvaste sõprus.

Mulle natuke päris ootamatult (sellepärast, et ma lihtsalt ei mõelnud sellele enne Soome tulekut) on mu Surju metsas kasvanud lapsukesed sattunud etnilise mitmekesisuse rikastavasse keskkonda. Alguses, kui lapsed alles kooli olid läinud, oli Musja parim sõbranna kena väike Tai tüdruk nimega Föön. Ilmselt kirjutatakse teisiti, aga nii hääldatakse:)

Lisaks on ta klassis veel paar Taimaa last, hiinlasi, venelasi ja araablasi. Paralleelgrupis on ka mustanahalisi. Ja Musja rõõmuks ka 2 last Eestist. Vene poisid on sõbralikud ja mängivad hästi korvpalli. Araablased on ka huvitavad. Nad ei võta kunagi peast oma rätikesi ja seetõttu ei osale ujumise- ja kehalise kasvatuse tundides. Ükskord tuli ühel araabia tüdrukul üks juuksesalguke räti alt välja ja siis teine tõttas seda peitma.

Peale Eestist tulekut õhkas Musja "kui ilus on eesti keel" ja mina ütlesin, et no näed, nüüd saad võrrelda. Kui on kogemus hiina või araabia keele kõlast kõrvus, siis on see õhkamine õiglase kaaluga:)

Mardi klassis on ka hiina poiss ja mustanahalised araablased või vähemalt nii ta väidab. Mart on oma klassi oivik, õpetaja muudkui kiidab ja imestab, et miks see laps niimoodi õppida tahab ja üldse ära ei tüdine. Mart ise ütleb, et õppida on tore, aga teised segavad. Näiteks kipuvad neegripoisid tunnis tantsima. Ma ütlesin, et seda nad teevad, kuna on nii loodud:)

Mardi parim sõber on temast aasta vanemast klassist üks hiina poiss, kelle nimi on Songpojang (loe: Sumbojan). Songpojangil sündis eile õeke, kes sai nimeks Songnina.

Keelpillide kontsert.

Kollane kleidike.

Ja saimegi valmis Hella kollase tantsukleidikese! Mulle endale tundub see viimase aja suurima saavutusena. Esialgu tundus see täiesti võimatu - riie, lõige, õmbleja... Kodus Pärnus oleks teada pood, kust osta; eestikeelne müüjatädi, kellelt nõu küsida; raamatukogu, kust ajakirjade lõikeid paljundada ja muidugi meie memm, kes õmbleks midaiganes oma kallitele lapselapsukestele. Igal juhul tundsin enda ees kuristikku avanevat. Helistasin balletiõpetajale ja ütlesin, et see kõik on minu jaoks liiga raske. Ta siis lohutas ja ütles, et küllap ikka saame hakkama ja soovitas alustada ühest konkreetsest poest, kus sellist riidet kindlasti on olemas. Leidsime poe üles ja peale mõningat otsimist nägin keset poodi ühel suurel laual meie säravkollast trikookangast. Selle kõrval seisis üks ema Hella-suuruse tütrega. Sain aru, et see on MÄRK ja läksin ligi. Küsisin sellelt naiselt vandeseltslaslikult "balletti?", noogutasin umbkeelse välismaalase näoga ja naeratasin. Ta sai vihjest aru ja ütles, et jah, nemad tahavad ka tantsukleidi jaoks riiet osta ning palus müüjat peale seda, kui nende riie oli valmis mõõdetud, ka meile riiet lõigata ja pakkida. Siis järgnesime sellele emale kassasse ja nägime, kuidas ta ka kollast kanti ostis. Kui tuli minu järjekord, siis küsis kassatädi juba ise, et kas meile ka kanti ja ma ütlesin "joo, kiitos". Ja oligi operatsiooni esimene etapp õnnelikult läbi. Siis küsisin müüjalt, et kas neil ka mõni õmbleja juhtub poes olema (ei teagi, kas see oli õnnelik inspiratsioon vm, igal juhul praegu ma enam seda küsida ei oskaks) ja ta ütles, et neil pole, aga kõrvalpoes on.

Algas etapp nr 2. Sisenesime kõrvalpoodi, kus oli tohutult kangaid. No lihtsalt nii palju, et me kolmekesi lastega pääsesime liikuma ainult külg ees. Ütlesin, et otsin õmblejat ja üks müüja juhatas meid teiseni, kes pidi ühtlasi ka õmbleja olema. Seisime lastega tükk aega ja ootasime, kuni see teine tädi eelmiste klientidega suhtluse lõpetas. Siis oli meie kord. Ütlesin pidulikult väljamõeldud lause, et "tarvitseme lapselle mekkoa". Tädi naeratas ja ütles, et tema õmbleb ainult kardinaid. Mekkosid tehakse ületee asuvas salongis.

Mulle tundus, et täna on meie õnnepäev ja suundusime optimistlikult üle tee. Otsustasin, et ma ei hooli, mis selle salongi hinnad on, peaasi, et saaks ometi kollase kleidikese tehtud.

Salongis oli õmblusmasina taga tagasihoidliku moega õmblejatüdruk, ilmselgelt mitte salgongiomanik. Püüdsin talle seletada, mida meil vaja on, aga ta ei saanud mitte midagi aru. Siis palusin pliiatsit ja joonistasin talle ja näitasin riiet ja kanti. Mõistsime üksteist. Siis ta küsis, et mis ajaks peab valmis olema ja mina ütlesin, et kolmapäevaks. Ta tegi selle peale väga murelikku nägu ja helistas ülemusele, kellega rääkis tükk aega ja lõpuks ütles, et teeb ära.'

Jee!

Ja tegigi. Ja maksis ainult 20 euri, mis oli minu jaoks miinimum, mida kujutasin ette, et siukse õmblustöö eest võidaks küsida.

Otsustasin veelgi kindlamalt meile õmblusmasin osta, kui peaks raha laste huvikoolidest ja maksudest üle jääma:)

Aga Hellake käis ja tantsis oma tantsu ära.

Õpetaja tantsis kulisside taga püüdlikult lastega kaasa ja lapsukesed tantsisid kõik pead õieli kulisside taguse poole. See oli kohutavalt naljakas ja armas.

Kuna Kokkola on pisike linnake ja kõik lapsed käivad igal pool, siis on Hellal lasteaiasõbrad ka balletiringis ja uisutamas. Nii et ta tunneb end päris hästi nii siin kui seal. Ja peale esinemist kuulsin siis esimest korda ka, kuidas minu laps soome keeles rääkis, ta ütles "katso, se on mun äiti" vms. Ja kui tüdrukud pärast tahtsid Aadule piparkooke pakkuda ja küsisid, et kas tema pikkuvelile võib anda, siis vastas ta ka soome keeles.

Päris huvitav kogemus, kuidas lapsed keelt omandavad.

Põnnikese sünnipäev.

Keset kibekiiret saime siiski oma pisipõnni kolmanda sünnipäeva peetud. Eelmisel nädalal tuli meie postkasti muu hulgas üks lastekataloog igasuguse värvilise träniga. Aadu valis sealt kohe esimesel lehitsemisel välja ühe "tarri ja prillid" ehk siis kitarri prillidega ja rääkis aina, et tema saab need nüüd kohe endale ja miks me neile pole veel järgi läinud. Ma ikka seletasin, et ei tea, kust poest üldse saabki sellist "tarri" ja ehk jõuluvana toob jne. Aga tühjagi, laps ärkas hommikul jälle tarri-jutuga. Siis ütles Hella, et tema vist teab, kuskohas sellise märgiga pood on, nagu kataloogi peal on. Olin väga imestunud lapse tähelepanelikkuse üle arvestades seda, kui vähe me linnas ja poes oleme käinud. Aga õhtul enne sünnipäeva õnnestus mul siiski peale eesti keele tundi sealt poest läbi lipsata ja pill ära osta.

Nii saigi meie Aadust Bändimees. Kui sul on 4 suurt venda, kes kõik mängivad pilli, laulavad ja/või teevad bändi, siis on su saatus otsustatud. Viimasel Eestiskäigul näitas Aadu Jaagupile uuemaid põlvenõkse, mida bändimehed teevad, siis kui nad bändis on, ja Jaagup kuulutas need kõik täiesti kõlbulikuks.

Lisaks kitarrile oli komplektis paar ulmelisi prille, mida saab juhetpidi pilli külge kinnitada ja siis hakkavad pilli mängimise ajal prillidel tulukesed edasi-tagasi jooksma. Prillide küljes on mikrofon, kuhu Aadu joriseb erinevatel kõrgustel bändimehe laulu "Oooooo!"

Kadunud poja tagasitulek.

Täna on olnud selline rahulik päev. Palusin hommikul Jussi, et see viiks lapsed kooli ja pakkusin präänikuks uue autoga sõitmist. Juss oligi nõus ja mina sain Aadu kõrvale tagasi voodisse pugeda. Magasime poole 11-ni, täitsa piinlik kohe...

Siis, kui ärkasin, oli hetkeks väljas isegi valge. Ma ei tea, mis värk siin nüüd siis on, kas päevad peavadki minema nii kiiresti (kiiremini kui Eestis) pimedaks või on tegu lihtsalt madalrõhkkonnaga? Näiteks kell 4 on praktiliselt pime, ma ei mäleta sellist asja kunagi kogenud olevat. Ja jõulud ja pööripäev on ju veel nii kaugel.

Jussiga õpime soome keelt praegu. Enamasti õpib ta muidugi ise, kuulab keeleõpiku plaate või loeb tekste, aga koos teeme grammatikat. Saan ise ka targemaks. Minu soome keel on selline, et kui inimene teab, millest ma temaga rääkida tahan, siis ma saan hakkama. Lisaküsimuste toel. Aga kõige hullem on minna mingis uues olukorras võõra inimese juurde ja talle selgeks teha, mis mu soov on.

Ülidses plaanis on meie vanimale pojale Soometulek igati hästi mõjunud. Ta sai vist ise ka aru, et vaba mehe elu on hea ainult teatud piirini. Tallinnas olid kiusatused igal sammul ja nüüd siis mingis mõttes võimalus restardiks. Ja seda kasutab ta praegu küll igal võimalusel ära.

Koolinädal.

Koolijuttu kah. Käin lastele eesti keelt õpetamas teisi-, kolma- ja neljapäeval.

Teisipäeval on mul kaks tublit ja eesti keeles hästi arenenud:) 13-aastast tüdrukut, kellest üks on Musja. Enamasti tilbendavad selles tunnis mööd suurt klassiruumi ka Hella ja Aadu, sest mul lihtsalt pole neid kuhugile ära paigutada. Aaduga on diil, et "koolis tissi ei saa". Hellaga diili pole ja seepärast läheb ta vahel ülemeelikuks, ajab mööda laudu Aadut taga ja sodib tahvlit ja siis ma panen nad riidesse ja saadan mänguväljakule.

Aga minu 13-aastased õpilased on iga (emakeele)õpetaja unistus. Nad on kohusetundlikud, nutikad, palju lugenud, loovad ja sõbralikult meelestatud eesti keele õppimise suhtes. Igaks uueks tunniks kirjutavad nad ühe jutukese, mille teema annan mina, näiteks järgmiseks nädalaks on "Kuidas mina saan loodust hoida ja kaitsta." Olen lasknud neil vastastikku intervjuud teha, võidu võõrsõnu kirjutada ja muistendeid-muinasjutte ette lugeda ja loomulikult tegeleme palju õigekirjaga. Kuna nad mõlemad loevad eesti keeles palju, siis ei ole soome keel veel eriti nende eesti keele sõnu segama hakanud. Ja eriti meeldib neil tahvli peale kirjutada. Viimati näiteks üks istus ühes, teine teises tahvli otsas ja kirjutasid aja peale võidu võõrsõnu. Puhas omaalgatus:)

Nendega saab kõigest rääkida, nad mõtlevad kaasa ja teevad igasuguseid üllatavaid avaldusi. Viimati seoses kõigi pühakute päevaga rääkisime keskajast, pühakutest ja nõidade põletamisest ja mina jäin päris hätta keskaja tundmisega. Õnneks oli mu teine õpilane näinud Umberto Eco filmi "Roosi nimi" ja oskas mind selle koha pealt aidata. Nagu ta ütles "raamat oli pisut raske":))

Musjat huvitas väga, miks neid nõidu ikka põletati ja mille eest inimesi pühakuks kuulutati. Uurin asja. Kui keegi oskab mulle sellekohast materjali soovitada või interneti lühikurssi teha, siis olen tänulik.

Kolmapäev on pühendatud grammatikale ja veel kord grammatikale. Mul on kaks 16-aastast poissi, kellel eesti keeles kirjutamine on elukeeristes pisut keeruliseks muutunud. Soome keele mõjud nagunii. Ja nii me siis kordame ikka rohkem kaashäälikuühendi reeglit koos eranditega. Vähemalt mulle endale hakkab asi süsteemseks muutuma:)

Aga jah, soome keelt on lihtsam kirjutada kui eesti keelt. Iga normaalne inimene kirjutaks kuulmise järgi "palkka" ja " saattis". Ja õpeta siis lastele, miks eesti keeles kirjutatakse nii, nagu ei hääldata. Lihtsalt targad mehed panid pea kokku ja otsustasid nii.

Kuid sellest tunnis tõstatus küsimus, kumb oli varem - kas Eesti või Soome hümn? Kahjuks pidin küsija pettumuseks ütlema, et Soome...

Ja neljapäeviti on tibud. Tegelikult kahes vanuses tibusid, mis on tekitanud minus dilemma, kas on ikka õige hoida ühes grupis pisikesi, kellest mõni veel kirjutada ei oska ja Mardi-sugust turbo-diisel-õpilast. Täna mõtlesime pika OO-ga sõnu. Mina kirjutan ilusti tahvlile trükitähtedega SOOL, MOOS, TOOL, SOOME, KOOL, ROOL ja küsin laste käest, et noh, kas keegi pakub veel mõne ilusa pika oo-ga sõna ja samal ajal surun alla Mardi kätt, kes tahaks mulle vihikusse kirjutatud umbes 30 sõna ette vuristada.

Õnneks on asju, mida saab selline seltskond ka koos teha - lugeda luuletusi, kuulata juttu, teha näpumänge, mängida sõnamänge jne.

Selle grupi puhul on mul kõige rohkem dilemmasid. Kui palju, kui rasket materjali? Mõni laps on juba üsna soomekeelne, aga käib tublisti tunnis, sel juhul ongi kõige olulisem keelt kuulata ja ise julgemalt rääkida. Õigekiri võib oodata. Samas on tublid esimese klassi tüdrukud, kes räägivad head keelt (koduse keelena) ja nendega võiks hakata rohkem kirjutama. Olen praegu seisukohal, et ei jookse põhikooli soome keele õpetusest ette, nad seal õpivad tähti nagunii ja üldse ei kiirusta sellega.

Soome kooli tulles ei pea laps oskama lugeda. Võib laps olla.

Nii et väikeste mööndustega võin öelda, et meil käib koolis laiendatud koduõpe:) Siinne kool ongi nagu koduõpe. Ainult nii head toitu ei saa kui kodus. Või vähemalt minu lastele on see kooli nõrgim lüli. Aga on siis vaja nii palju süüa?:)

Siinkohal soovitan soojalt vaadata filmi "The Finland Phenomenon: Inside The World"

Linn on nagu mets.

Kõndisin mööda linna (kedagi kusagilt oodates) ja mõtlesin, et linn on nagu mets. Võõras linn muidugi, kus sa kedagi ei tunne. Oled selline nagu oled, ei pea mõtlema, et kohtud kellegagi, kellega pead suhtlema või kena näima, kui selleks tuju pole. Lihtsalt oled sina ise. Kõigil ümberringi on oma asi ajada ja keegi ei hinda ega arvusta. Et kas oled maitsekalt või moodsalt riides ja pole kellegi asi, kui kõnnid käed taskus.

Mulle meeldib see tunne.

Ilmselt olen loomult erak:)

Logistika.

Täna oli jälle üks tihe logistamise (sõnast: logistika) päev. Kui siiani oli soe ja Rein ehitas kooliskäimise plaanid jalgratastele üles, siis minu tungival pealekäimisel oli ta nüüd nõus mõtlema ka sellele, et külmade ja talve saabumisel Mardil ja Musjal, Hellast rääkimata ei pruugi see rattasõit nii libedalt enam minna. Ja ostsime teise auto, millega Rein võiks lapsi hommikuti laiali tassida. Nüüd aga juhtus nii, et teine veerand koolis algab mõlemal koolilapsel enamasti kell 9 ja vaid mõnel üksikul päeval nädalas kell 8, kui nad issiga saaks koos minna. Ja Hella läheks eelkooli nagunii nii hilja kui võimalik ja tuleks eelkoolist nii vara kui võimalik. Ehk siis - Rein sõidab endiselt rattaga kella 8ks tööle ja mina vean enamikel hommikutest lapsed kella 9ks kooli.

Nii tänagi. Siis tulin koju, kus usin Juss oli juba hommikuse tervisejooksu ära teinud ja hakkasime koos soome keelt õppima. Mina küll õpetaja rollis, aga saladuskatte all võin öelda, et ma ise õpin sealt materjalidest sama palju kui Juss.

Pool 12 läksin ajasin jälle auto välja ja läksin Hellale eelkooli vastu, sealt korraks linna ja siis tiiruga koju. Kella kaheks läks Juss autoga kooli, kust ta naases poole 4ks ja meie startisime kohe Mardiga kodust (jälle autoga) kella 4ks muusikakooli, kus Mart oli kella 7ni õhtul.

Kokkolas tuleb varsti laste-ja noorte kultuurinädala Loistavaa-viikko. Mart esineb seal tšello ansambliga ja Hellake balletiga. Kui esineb, sest minu ees seisab kaelamurdev ülesanne osta mingist kindlast kangapoest riie, hankida kusagilt laste Burda, võtta lõiked ja valmis õmmelda esinemiskleit. Ausalt öelda hakkasin juba Hellale vaikselt auku pähe rääkima, et ega see esinemine nüüd niii oluline ka ei ole. No kuidas ma selle kleidiõmblemisega hakkama saan, mul pole õmblusmasinatki enam aastaid...

Õhtul läks Mardile muusikakooli vastu vähemalt Rein, nii et sain väiksematega rahus kodus olla.

Ja Juss saabus rattaga muusikakooli õhtustest tundidest alles peale üheksat.

Sininen maanantai.

Hokilainel.

Täna koitis Mardil päevake kauaoodatu - esimene hokivõistlus. Minu järjekordne bürokraatlik suursaavutus oli maksta pangaautomaadis tema litsentsimaks ja nii oligi Mart igati täieõiguslik hokimees oma Hermes Spartaku võistkonnas. Algul arvasin, et lähevad Mart ja Rein kahekesi, aga siis ahvatles mind võimalus näha kohalikku kanti. Startisime hommikul Kokkolast Uusikarlepyysse. Ma ei teagi, kas seda nime peaks tõlkima või mitte, natuke nagu naljakas, kui pool nime on soome-, pool rootsikeelne ja lisaks on see asetatud eesti keele sisseütlevasse vormi. Kokkola rootsikeelne vaste on ju Karleby, nii et keeleliselt korrektne oleks vist ikkagi Nykarleby öelda.

Igal juhul asub see Uuskokkola:) linnake päris-Kokkolast oma 50 km kaugusel ja on üks ütlemata armas koht. Meenutas Põltsamaad, seal on samamoodi jõgi ja sillake keset linna. Ja silla ühes otsas imeilus kirik! Nii nagu paljudele lääneranniku linnakestele ja küladele omane, räägitakse sealgi peamiselt rootsi keelt. Linna serval asus jäähall, kuhu me siis tund varem e pool 12 kohale jõudsime. Mart läks soojendust tegema ja Rein teiste isadega suhtlema, meie Aaduga tegime autos aega parajaks koos Justin Petrone "Minu Eestiga". Ütlemata sõltuvusttekitav raamat, peab mainima.

Ja pool 1 läks lahti! Väljak tehti pooleks, sest väikestele hokipoistele pole rohkem vaja. Võistkondi oli 4 tükki, korraga mängisid kaks ühe ja kaks teisel pool. Ja siis võitjad ja kaotajad omavahel. Täheldasime Reinuga perede massilist kokkuvoolu sellele väga tähelepanuväärsele sprordiüritusele. Kõigepealt muidugi isad, siis veel isasid, siis emad koos lastega, keskmiselt ikka 2-3 tükki kaasas ja üks platsil. Esialgu tiirutasid kõik ümber jäähalli, sest õues oli võrreldes "siseruumiga" soe ja mõne aja pärast suunduti siis tribüünidele kaasa elama. Mina ei saanud kohe aru, mida nad seal vahepeal karjusid, sest käisin Aadule kooki, vorstikest ja mahlakest ostmas, aga Rein tegi siis selgeks, et vanemad protesteerivad kohtuniku tegevuse vastu, kes mõned vead jättis tähelepanuta.

Mina olin ju ka esimest korda hokimängu jälgimas ja madistamist oli tõesti palju. Sain aru, miks neil nii palju turvavarustust vaja on. Mardil oleks ilmselt hambad välja löödud, kui tal poleks kiivrit koos näokaitsmega olnud. Vahepeal põrgati omavahel kokku, nii et ühel poisil jäi vist hing kinni ja siis kukkus talle veel üks paks poiss otsa...

Igal juhul lõppes mingil hetkel kogu see võistlus Mardi võistkonnale igati võidukalt, kuna pähe tehti mõlemale vastasmeeskonnale, esimesele ülekaaluka 13:5 ja teisele pisut võrdsema 7:4 seisuga.

Õnnelikud Hermes Spartaku lapsevanemad hõiskasid laulu "We are the champions!" esimest rida ja kõik olid väga ülevas tujus.

Ja tundub, et meie tulevik hakkabki pühapäeviti niimoodi välja nägema. Sõidame mööda Kokkola ümbrust, kus igas vähegi endast lugu pidavas külakeses on olemas jäähall ja elame kaasa oma pojakese "LUUK nr. 37" elule.

Tulevane maailmameister?

Vaheajast tagasi.

Ees ootab peaaegu 500 km maitsi ja 70 veitsi ja siis veel 140 maitsi.

Käisimegi Eestis. Soomes on koolivaheaeg 1 nädal enne kui Eestis.

Laupäeva hommikul ärkasime kell 3 ja lapsed oli kõik kripsti üleval. Nii kaua oodatud hommik oli lõpuks ometi koitnud. Ja uskuge või mitte, aga tagasitee Eestisse läks palju kiiremini kui siiatee. Kimasime läbi pimeda Soome, kuni peale Tamperet nägime päikest tõusmas ja Helsingisse jõudsime kell pool 10. Alles pikas autojärjekorras seistes tuli meile Reinuga uni peale, lapsed olid vägagi reipad ja tegid kõrvalseisva tädikese arvel nalja. Tädike nimelt vaatas neid ja naeratas ja siis nad rääkisid, et see on üks lapseröövel, kes meelitab lapsi oma autosse ja siis tõmbab koti pähe ja sõidab nendega koju ja teeb vorsti. Igal juhul oli see üks jube jutt, aga kuna olime ärganud varavalges, siis olime kõik üsna jaburad ja see tegi meile kohutavalt nalja. Lapsed olid muidugi tee peal maganud.

Kodu oli ikka sama koha peal:) Ootas. Esimesed paar päeva kohanesime, mina näiteks ei leidnud köögis soola üles ja ei teadnud, kus sokid asuvad. Lapsed käisid mööda sõpru. Musjat polnud üldse esimesed kolm päeva näha, ta oli sõbrannade pool Tallinnas ja Uulus külas. Hella ja Mart väisasid samuti oma tuttavaid. Ja Aadu käis Ülle pool Luiset, Johannest ja kanu-kitsesid vaatamas. Üldiselt on Aadu Eesti-nostalgia kõige enam seotud loomadega, ta meenutab siiani kurbusega, kuidas me suvel oma kitsetalle ära lasime viia. Ja siis olen ka mina kurb.

Aga meile olid need päevad väsitavad. Kuna mul oli pikk nimekiri, mis tahtis täitmist, ja Reinul oli samasugune, siis oligi nönda, et jooksime aina ringi ja alles õhtu eel maandusime koju, kus õnnestus paaril õhtul veel armsate sõpradega laua taga istuda ja juttu puhuda.

Viimasel õhtul mõtlesin küll, et lihtsam oleks koju jääda ja kodus olla. Kõik oli omaseks saanud ja ämma käe järgi ära pandud asjad lagedale otsitud ja kõik rääkisid külapoes eesti keeles ja puha...

Aga kuna me nüüd tulime Eestist ära kahe autoga, siis önneks mahtus päris palju kodu seekord peale - kartulid, porgandid, porrud, õunad, mahlad, moosid, "Juubeli" tordipulbrid, hapukoored, Eesti kanaleid näitav taldrik, hunnik raamatuid, hunnik cd-sid jm.

Ja minu siiraks üllatuseks ei olnud tagasijõudmine üldse mitte valulik. Väga lihtsalt läks uuesti Soome-ellu sisseelamine, välja arvata tõsiasi, et maja oli nii külm, et meie nõudepesuvahend oli tahkunud. Aga usinad töömehed panid meie maja ette uut asfalti, lisaks tehakse siia ka puuduv jupike rattateed. Ja esimesed ilmad Kokkolas on samuti olnud sügispäikselised.

Nii et kõik on okidoki. Jätkame valitud kursil:)

ps. Sain ka vastuse küsimusele "millest Soomes kõige rohkem puudust tunnen?". Eesti keelest. Oo, milline nauding on, kui võhivõõrad, näiteks poemüüjad, räägivad eesti keeles. Ja sina saad vastata eesti keeles "aitäh", mitte "kiidoos".

Jussi tulemine:)

Näadalavahetus pildis.

Meie isake vöttis täna fotoaparaadi kätte ja söitis sellega mööda Kokkolat, et saaksime vanematele ja söpradele Eestis näidata meie kohti siin.

Alloleval pildil on kiirrong Pendolino, millega tunni aja pärast tuleb meie juurde elama meie suur poeg:))


See on meie veekeskus yles pildistatuna sygises.

Jäähall.

Pereisa töökoht.

Meri.

Väikesed puust majad, Kokkola ilu.

Jalakäijate ja ratturite (kauba)tänav, kus lillepotides on maitsetaimed.

Kokkola kirik, päris meie kodu lähedal.

Hella iluuisutamas (kollase jope ja sinise kiivriga).

No comments:))