Saavutused.

Musja ja Osvald said oma vanusegrupis tantsuvõistlustel teise koha! Jee!!

Ainus mure, et Oska kasvab nii kiiresti, et Musja jääb talle varsti kurgu alla. Näis, kas tuleb lähiajal partnerivahetus ette võtta ja kuidas see kulgeb.

Ülaloleva pildiga tervitab Mart Arenit seoses oma sünnipäevaga:))

Mart - kuus!

Mardi sünnipäevapidustused, mis said alguse pühapäeval, kulmineerusid täna, so õige päeva õhtul tulevärgiga. Mart on nüüd suur ja uhke kuuene.

Emme-issi kinkisid rooliga kelgu. 

Kelguotsingud polnudki nii kerged. Decora poes näiteks öeldi mulle, et sel aastal nad enam juurde kelke ei telli, kuna lumi sai otsa ja sellega on talv lõppenud. Aga meie ikka loodame nüüd. Muudkui vahime aknast ja ootame lumekest.

Tordisöömise ja sõpradega mängimise korraldasime linnas ühes mängutoas, sest meie kodu on hetkel pisut kitsas, st üks tuba rivist väljas meist mitteolenevail põhjusil.

                          Sass ja Mart - sõber tunneb  sõpra:)
Ristivanematelt tuli kingituseks Mardi unistuste pill koos mikrofoniga. Nüüd ta muudkui joriseb oma laule ja mängib oma lõputuid lugusid.  

She loves you, jee, jee, jee...

Meie väike džon:)

Aasta esimese kuu lõpp.

Saimegi Reksi tagasi:))

Käib ringi ühesilmalisena nagu mereröövel, aga õnneks on paranemine ja taastumine silmnähtav. Nüüd teeme pisut suurendet koosseisus oma koduõpet. Õpime Reksiga eesti keele käändeid ja vene keele sõnu, noh kõike seda, mida suuliselt teha annab. Et ikka klassile järele kapata. Tal on sel nädalal "sinine leht" ette nähtud, aga juba räägib kooliminekust. Et istub seal siis vabakuulajana. Eks me näe.

Musjaga oleme jõudsalt vanu ameteid uurinud. Oleme oma "viljaistutamisega" jõudnud viljakoristuseni. Ühes teemaga sõitis sisse pühakute-teema. Talurahvas alustas viljakoristusega ju Lauritsapäeval, mis on päev enne Musja sünnipäeva augustis. 

Edasi veskitest ja käsikividest ja leivaküpsetamisest. Minu isiklik veike pedagoogiline leiutis - muinasjutu "Vaeslapse käsikivi" ettelugemine passis konteksti nagu rusikas silmaauku.

Oma stiili näide koolitunnis istumisse loovalt suhtumisest:)

Ja siis tegime leiba. Ökupoest ostetud valmis segust, a mis siis. Ikka oma ja hea:)

Kas summa sõltub liidetavate järjekorrast.

Mardi sünnipäev on nii lähedal, et annab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ja Mardi kannatus hakkab katkema. Kui 32 päevaga sünnipäevani oli lihtne leppida, siis 4 päeva sünnipäeva pidamiseni ja 6 päeva päris sünnipäevani ajab iga viieaastase hulluks. Aga arvutamisele mõjub hästi:)
Eile komistas Mart kogemata kombel Türi-vanaema kingituse otsa. Võtsime selle siis lahti ja sees olid veeflöödid. Sellised, mille sisse tuleb vastava kõrguseni vett valada ja siis saab õige kõrguse kätte. Noodid olid ka kaasas, mille järgi lugusid mängida. Oi, me mängisime täna kogu hommiku Old Macdonalds has a farmi.
Aga üldiselt ruulib matemaatika. Hellal on üks pisike varandusekastike (see vasak ja kollane), kus ta hoiab oma kallisasju (emme huulebalsamit ja Jaagupi mobiili jm). Ja Mardil on ka varandusekastike (see parem ja must), kus ta hoiab oma äratulnud hambaid ja legosid ja puhtaid sokke. Ja eile avastas Hella, et tema kastike ON VÄIKSEM KUI MARDI OMA. Ehhee, see ju esimese klassi matemaatika! Seal on ka kõrvuti joonistatud kaks karu ja laps peab ütlema, kumb on suurem.
Matemaatikat tegime täna Musjaga ka. Kuna teemaks on kujunenud kirjalik liitmine ja lahutamine, siis tundus mulle õige aeg rääkida suurtest arvudest ja järguühikutest (nõnda neid küll nimetamata). Noh, ühelised, kümnelised...sajatuhandelised, miljonilised. Mina ütlesin ette ja Musja kribas kirja arvusid näit. 5 498 505 110. Vägev!
Siis millegipärast tekkis vajadus üle korrata üht algklassi matemaatikaõpikute lemmikreeglit - summa ei olene liidetavate järjekorrast. Tegime selle uuesti puust ja punaseks. Ja siis püüdsime ellu viia. Et mis juhul päriselus summa (ehk tulemus) siiski oleneb liidetavate (osalejate, liitujate) järjekorrast.
Musja pakkus, et näiteks ei saa "Rong see sõitis tsuhh, tsuhh, tsuhhi" noote mängida suvalises järjekorras. Siis pole enam sama lugu.
Ja koogitainast ei saa ka suvalises järjekorras kokku segada.
Ja kui ühes toas on varandusehunnik ja on viis inimest, kes tahavad seda endale saada ja neile öeldakse, et kes esimesena siseneb, saab esimesena valida sealt hunnikust - vaat siis on ka vahe, et kes esimesena, teisena jne liitub.
Igal juhul tundus see üks väga eluline teema ja tegi meile palju nalja ja pani fantaasia lendama.

Seoses Reksi tänase silmaoperatsiooniga kerkis päevakorda Hella nuku kõõrdsilma korrigeerimine. Musja tegi seda Mardi uue taskunoaga ja väga osavalt tegi.
Hiljem kirjutas retsepti: "Palun ärge laske enda beebit suurte poiste juurde, ehk Reinu, Jaagupi ja Juhani juurde. Kuna Rein on tiiger, Jaagup on nii korralik vahel ja akab ta silmaga mässama, Juhan on lihtsalt suur. Süüa tohib ainult tablete ja ütlege oma beebile palun, et ta magaks. Allkirjaga toktor Kahula".
Sellest tüdrukust tuleb günekoloog, ma ütlen:)

Tunnikontrollimine.

Kuna reedene hommik oli jälle täis kibekiiret, siis andsin Musjale võimaluse iseseisvaks tööks ja otsisin välja valmistrükitud kontrollööd ja tunnikontrollid.

Musja ütles, et ta on sellest kaua unistanud, et saaks juba tunnikontrolle teha. Tegigi. Ise rääkis, kui tore on ikka tunnikontrolli teha ja miks mõned räägivad, et neile tunnikontrollid ei meeldi. Lõpuks hakkas mullegi tunduma, et sõnas "tunnikontroll" on mingi imeline fluidum peidus. Ja loomulikult ei maininud ma ka seda, et tänu sise-, välis-, alt- ja pealthindamisele suudab traditsiooniline haridussüsteem pea iga õppimisürituse ebameeldivustada.

Matemaatika kaustast võtsin 3. klassi kõige viimase lehe. Musja tegi selle suht lõdvalt ära, nii et selles suhtes on mul süda rahul, et arvutamisoskus vastab gostile.

Täna sattusime telekast vaatama filmi tüdrukust, kelle vanemad olid elanud tükk aega Aafrikas ja seetõttu oli tütar homeschoolitud. Sellise friigina ta siis gümnaasiumisse läkski. Kohanes seal seltsieluga ja puha, aga lõpuks sai matemaatikaolümpiaadi võitjaks. Ei teagi, kas see oli filmitegijail juhuslik näpukas või on see Ameerikamaal mingi kindel seos. Noh, et tuleb koduõppelt ja on mates tegija:)

Saime lõpuks ka inglise keelega otsa lahti. Harjutasime hisi ja heri. Ja juttu tuli pereliikmetest. Pärast kuulsime, kuidas Mart õpetas teises toas Hellat "Kuule, inglise keeles on "onu" "tädi". Ja "ema" on "maaama"!"

Ja siis mängis lastepere arsti. Abiks issi riistad. Kuulati Hella kopsu ja südant. Süda TUKSUS! Hiljem kirjutas Musja retsepti "Pilet 1. Tal on psühika häired, süda ei vaeva tuksub ilusasti. Süüa toohib ainult: vedelat suppi, ainult niisutada huuli sidrunimahlaga".

See sidrunimahla asi on pärit ajast, kus Musjal lõigati pimesoolikat ja ta pidi ise haiglas olema. 

Nuputamisest ja hilisest lugemaõppimisest.

Kui koduõppehommikut ei katkestaks alatasa helisev telefon ja tuhanded pisikesed, kuid elutähtsad toimingukesed, siis oleks õppimine koos lastega lust ja rõõm. Musja on etteütluste, nuputamise, loodusõpetuse ja viiuli lainetel.

Enne tänast ette ütlemist mõtiskles Musja teemal, et tema jaoks on kõige raskem asi, kui ta kunagi kooli peaks minema, see, et ta ei saa tooli peal kronksus istuda. Ta niheleb seal kogu aeg ühele küljele ja teisele ja jalad üles ja üks jalg alla jne. Ja siis kiigub tooliga. Ei saa öelda, et see kõik käekirjale kasuks tuleks ja seepärast ma ikka kutsun teda korrale, kui ilusat käekirja vaja, aga üldiselt lasen kiikuda ja liikuda. Las lapsuke kasvab vabalt:)

Etteütlus oli täna a´la "kurjad haned ajasid aias masseerijat taga" ja "haiged lapsed nägid kuidagi loiud välja". Ikka üks pirn teise otsa. Pole siin miskit.

Nuputamisega läks kehvasti. Kõigepealt jooksis Musjal, siis mul juhe kokku. Sestap palume sõprade abi järgmise ülesande lahendamisel "Neljakümnest poisist mängivad 18 poissi jalgpalli ja 24 korvpalli. 12 poissi harrastavad mõlemat mängu. Mitu poissi ei mängi kumbagi mängu?" Mulle meenus, kuidas kunagi lapsepõlves loetud raamatus üritas tegelane kokku liita jooksvaid meetreid ja ei osanud mitte, sest meetrid ju jooksid. No oli samasugune tunne, et poisid jooksevad eest ära. Või harrastavad.

Loodusõpetuses rääkisime sellest, kuidas looduses on kõik nii kuis on. Pole head, pole halba. Kõik lihtsalt on ja see ongi hea. Tegelikult tahtis töövihik vist midagi muud (millised elupaigad sobivad organismidele?), a meil kukkus selline jutt välja.

Mart esitas Hellale ilmekalt "Mannu jäätise" lugu "Mesimummist". 

Kord pahandas üks kena naisterahvas koduõppe listis, et mis lugu see on, et 5-aastane ei oska lugeda ja kuidas see üldse võimalik on? Ta küsis, et mida te ometi teete nende lastega, kes ei oska viieselt lugeda. Noh, ma ei taht otse öelda, et peidame raamatuid ja ei näita tänava nimesilte, vaid vastasin, et laseme lastel olla ja elada. Nüüd Mardi pealt vaatan jälle, et mida ma siis teen selleks, et ta veel ei loeks. Vastan ta küsimustele numbrite, arvude, suuruste, rahaühikute jm kohta. Poja käib mööda maja, mõõdulint vööl nagu mõõk ja mõõdab kõike. Loeb oma rahakotist sente kokku ja rehkendab, et mitu viielist mahub ühte kümnelisse. Ja mitu kahelist. Ja mitu kahelist ja viielist läbisegi.

Igal õhtul nuiab Mart issi käest "Viplalat". Ilmselt tuleks õige (ja vastutustundlise) stsenaariumi korral tal käed kinni siduda ja öelda, et meie sulle ei loe, loe ise. Kuni mees hakkaks lugema. 

Nujaa. Tegelikult ta natuke ikka tähti tunneb. Umbes nagu Pipi. Eriti neist oma lõbusat elu häirida ei lase:)

Hindamisest.

Üks koduõppe eeliseid muude ja paljude seas on see, et kui laps on haige, siis saabki ta rahus haige olla, kuni terveks saab. Kolm aastat tagasi, kui Reksil oli esimene silmaoperatsioon, oli ta peale opi kodus ja turgus. Poolteist aastat peale teist korda samuti. Praegu on minu jaoks suur küsimärk see, kuidas ta peale sellist suuremat sorti kõrvalejäämist koolist teistele järele jõuab ja oma asjad tehtud saab. Ma väga loodan kooli vastutulelikkusele ja sellele, et ei nõuta kõigi tööde järeletegemist. Hea, kui tasapisi järjele jõuab ja edasi liigub.

Viimastel päevadel olen jälle mõelnud hindamisele. Kui seda poleks, siis poleks pooli kooliprobleeme (vähemalt minu vaatepunktist) olemas. Hindamine koolis ei lase muuseas ka koduõppel rahus toimida, kuna õpetajad vaatavad koduõppele läbi hindeprisma. Õpetajate Lehes oli jälle mingi teema, kus kelleltki targalt mehelt (ei viitsi vaadata ja linki ka veel pole) küsiti peale mingit hariduskonverentsi, et kuidas ta suhtub hindamisse. Onu jahus pikalt sisehindamisest - vot tuleb oma rumalust tunnistada ja öelda, et ei tea mina, mis loom tuu om - ja möönis, et ei maksa äärmustesse langeda - ikka on meil ka välishindamist vaja. Et mingi uus släng siis vist numbrilise hindamise kohta = välishindamine.

Et tuleb keegi väljast ja paneb hinde. Täitsa hea väljend. Selmet asja sisuliselt hinnata või hinnangut anda.

Tegelikult on see sõna "hindama" üks naljakas sõna, kandes endas kaht tähendust, nii "hinnet panema" kui "hinda panema". No paneme siis väliselt lastele hindu. 

See on kahe(li)ne, see on nelja(li)ne jne. Silt külge ja asi valmis.

Aga jah. Lastevanemate Liit tegi tüki aega tagasi ettepaneku hinded ää jätta. Ma veel rõõmustasin, et ohhoo, kas tõesti keegi ka sellele mõtleb. Aga sinna see mõte jäi. No mida on kaotada? Peale suurema vabaduse. Mis on vist üks õudne asi, kui tegijate punktist vaadata.

   

Läks jälle lahti!

Tegelikult sõltub kõik vaatepunktist. Võib kurta ja kaevelda selle üle, et üks suur tuba vaja asjadest tühjaks kanda, aga võib seda võtta ka kui võimalust see tuba ära koristada. Sorteerida asjad vastavalt kasutustihedusele ja vajalikkusele, samuti on hea põhjus mööblit nihutada, kui seda nagunii nihutada tuleb. Ja kardinad tuleb ka ju ära pesta, kui need nagunii eest võetakse. Ja selle suuremat sorti puhastustöö kõigus võib siis ju ka põranda välja vahetada.

See on nagu "Ohh ja Ahh matkateel". Hetkel oleme otsustanud Ahhid olla.

Aga muidu on tore, et kool jälle algas. Suured lapsed on linnas kasvatus- ja haridusasutustes ja väikestel lõbu laialt keset kaost. Meie vana-Juhan on nüüd suisa otsapidi linnamees, kuna üürib endale paaril ööl nädalas väikest voodikohakest ühes majutuskohas. Iseseisvub elumere laenetes:)

Musja teeb jälle usinasti etteütlusi. No kohe tuleb ligi ja nõuab. Elementaarne õigekiri tundubki nüüd üsna käpas olema, nii et liigume vaikselt etteütluste poole a´a "haohunnikul hüplesid harakad". Siuke raamat  on olemas lauseteks, mida ükski normaalne inimene vabatahtlikult välja ei mõtle:) A kulub ära, kui lapsed eliitkooli tahavad minna või ülikooli või muidu keelesõbraks hakata.

Suurte kolimistööde käigus ujus meie lõpututest materjalidest välja ka üks komplekt 3. klassi loodusõpetuse õpikut  ja töövihikut.

Ma ise ka imestan, et mispärast need küll on saanud ostetud, aga õnneks tundis Musja nende vastu erksat huvi ja kirjutas kaks päeva jutti töövihikusse, kus asuvad koera saba ja kere ja kus lillel vars. Ja kuidas lill oma juurekestega mullast saab vett ja toitaineid jne jne. Pisut hätta jäi ta küsimusele "mille moodustavad sarnased liigid?" vastamisega, aga ma soovitasin selle tarkuse sinnapaika jätta ja oodata, kuni aeg ise arutust annab. Nende liikide ja organismide osas:)

Reedel oli Musja õnn täielik, sest meile saabus külla tervelt 3 armsat Meeli-tüdrukut. Tibid ajasid oma tibiasju ja lõpuks õnnestus Musjal end nende poole külla kaasa pakkida. Natuke sotsialiseerumist nagu see meil ikka kombeks on.

Hea tädi Margit saatis meile kaks toredat uut plaati, mille järgi Mart ja Hella said tantsu keerutada.

Ema, isa ja kuus last spaas.

Pühapäeval ärkasime varavalges ja peale maja kütmist asusime teele Setumaa poole. Minu auahnete plaanide kohaselt sai sõidusihiks võetud Värska SPA Hotell.

Umbes kuu aega tagasi peale Jussi 17-ndat sünnipäeva hakkas mulle tunduma, et mingi imelik tunne on. Lapsed hakkavad suureks saama ja kipuvad tiibu sirutama. A me tahaks veel natuke nendega koos olla. Mitte kodus, kus issi-kütja/automehhaanik ja emme-kokk/koristaja lapsi takka utsitavad ja neist inimesi püüavad teha, vaid kusagil neutraalsel territooriumil, kus kõik saavad võrdse võimaluse kenad inimesed olla. 

Ja siis tegin soorituse ja tutvusin spa-maailmaga. Kõikidest ahvatlevaist pakkumisist tundus toredaim (ja soodsaim, mis sääl salata) Värska oma.

Nõnda me siis sõitsime need 250 kilomeetrit.

Esireas mehed kõrvaklappidega ja tagareas mehed kõrvaklappidega. 
Tänapäevased tehnikaimed lubavad autos kuulata muusikat ja vaadata filme igale maitsele.
                   Naised ajasid juttu ja imetlesid looduse ilu. 

                                    Või võtsid natuke tissi.

                                       Supelsaksad kohapeal.
     Jõusaali rõõme said esimest korda elus maitsta nii lapsed kui vanemad.
                          Jaagup kasvatas musklit.
                             Hella kasvatas unelihast.
                              Reks lidus niisama endaga võidu.

                                              Ja siis vette!!
Ütlemata toredad olid kõik need basseinid ja rajakesed ja dušikesed. Ja ütlemata ära väsitasid päeva lõpuks nad ka. 

Ja viimasel hommikul ujus Mart ilma käepatjadeta. Päris ise ja oma tehnikat lihvides. Paar tõmmet vee all, siis põmm - vee peale ja õhku kopsud täis ja jälle vee all kolinaga edasi. Jube vapper veeloomake!
Ja siis üritas ta veel vee peal surfata. Kohati näis see isegi õnnestuvat, ehkki mitte kauaks.

Ka Musja heitis viimaseks hommikuks lisatarvikud eemale ja ujus ise.

Hella ei loobunud oma rõngastest, aga palju vabamalt tundis end vees küll.

                          Koos issiga aretati väikest kalakasvandust.

Hotelli keskel sõitis üles-alla klaasist lift. Lastele ütlemata põnev asjandus. Igasuguseid toredaid ja väga-mitte-meie-kodu-moodi üritusi oli veel ja veel.

Tagasiteel vaatas Musja fotokast pilte läinud kolmest päevast, ohkas raskelt ja ütles "ma igatsen juba sinna tagasi". Ma ütlesin, et nii see oligi mõeldud:)

Õuesed mängud.

Selge on see, et tuleb teha kõik selle heaks, et terve vaim asetseks terves kehas.

Alustada võib näiteks sellest, et riietatakse end piisava soojapidavusega, otsitakse välja uisud ja hokikepid (litritest rääkimata) ...
...ja asutakse teele piimatädi karjamaa poole...
...kus keset laia luha asub liuväljakukene,
...ei lasta ennast külmast heidutada...
...sest mäng annab sooja...
...ja veel rohkem sooja...
...ja isegi kui juhtub õnnetus, nii et kellegi peake jääb litrile ette ja mokk on paistes nii kurvasti, nii kurvasti, on tali ikka tore!

Tubased mängud.

Tegelikult oleme vaheaja jooksul oma suured jõledad pubekad peaaegu et ära taltsutanud. Isikud suudavad olla ühes ruumis pikemat aega ilma, et nad üksteist lakkamatult sõimaks t, p, m, l või v-tähega algavate sõnadega. Ei koperdata üksteise jalgade otsa nii tihti kui varem ja aeg-ajalt esineb isegi täiesti sõbralikku ühistegevuse avaldusi.

Kõrvad kuulevad.

Mängisime täna põranda peal Aliast. Hellake tiirutas meie ümber, mängis ja sebis. Oli pikast päevast üsna väsinud. Tuli minu juurde ja sosistas midagi. Ma ei saanud aru, et mida?

Küsisin ja keerasin kõrva ette. Hella sai aru, et kõrv on kuulamiseks. Pani oma kõrva vastu minu oma ja sosistas uuesti. Mulle kukla taha. Ma ikka ei kuulnud. Siis pani hästi püüdlikult oma kõrva minu kõrva vastu ja sosistas üsna kõvasti "Kus padi on?".

Tõin padja ja Hella heitis rahuolevalt pikali.

Nii see arusaamine tuleb tasapisi.

Laiskusest ja nääritoimetustest.

Eluke sujub ütlemata mõnusalt. Kui maha arvata vaev, mis kulub järjekordseks küpsetusteoks, siis võiks suurem osa perest ilmselt laiskusesse surra nagu vanataat meie lemmikluuletusest. 

Selle vahega, et meil pole kodus haldjataati, vaid on raugematu issi.

Kui ma laps olin, tavatses mu kasin ja usin ema ikka öelda, et "mida virgem kass, seda laisemad pojad". Kui see va laisk poeg/tütar juhtub saama virga mehe, siis ei maksa arvata, et ta sellest virgemaks muutub. Kaugel sellest. Ta on laisk ja lohe edasi nagu peretütar kurja võõrasemaga muinasjutus. Lebab sohval, sööb ja joob mõttelageda näoga.

Tegelikult ei rääkinud ema mulle sellest, et mis saab selle laisa tütre lastest. Et kas need on veel laisemad või hakkavad hoopis virgaks.

Oi kui palju keerulisi küsimusi!

Nojah, ühesõnaga peale seda, kui issi oli kütnud maja, koristanud veidike, toitnud ja katnud meie lapsed ja loomad, leidis ta keldrist suure ankru seest 40 liitrit ärajoomata värsket õunamahla, mida me polnud jõudnud ära juua ja nii ta siis otsustas selle kuumutada, purgitada ja kaanetada.

No selline vanarahva traditsiooniline nääritoimetamine:)

Et mitte endale liiga teha, pean mainima, et minu mannapudrutort osutus väga menukaks. Mart sõi sellest ära kõik, mis jäi allapoole vahukoort, Musja sõi ainult vahukoort ja kõik ülejäänud mekutasid kogu tüki rõõmsalt alla.

Tinavalamisest kui õhtu kohustustuslikust osast polnud siiski ka laiskuritel pääsu. 

Lapsed valasid endale mitmesugust õnne. Spiraalikujulist, kribu-krabulist, kinga- ja laevakujulist...

...ja sellist pikka-pikka (issa rist, kas Jaagup kasvab tõesti VEEL pikemaks?)

Ja siis hakkas sadama. LUND!!!

Muudkui küpsetavad.

Nüüd on siis selge, et meie pere jaoks tähendavad pühad eelkõige küpsetamist. Eile küpsetasime nelja eri sorti pagaritoodet. Musja alustas ammuigatsetud juustu-viinerikeeksiga.

Siis avastasin mina, et hommikust mannaputru on üle jäänud ja tegin mehele ettepaneku pärmitainast teha, et sellest Moskva saiakesi meisterdada. Ja ta tegigi! Väga tubli mees:)

Viimati tegime neid aastal 1994 Tartus Uue tänava ühikas.

Kuna tainast jäi üle, siis sai sellest veel ka kaneelikukleid teha.

Ja kuna kreemi (mis sai alguse mannapudrust) jäi üle, siis tegin tordi ja panin seda vahele. Lisades apelsinimahla ja -koort ja sidrunit. 

Ühesõnaga selline küpsetamise kallak on meil viimasel ajal.

Ja eile õppis Musja veel kirjutama sõna "naatriumglutamaat":)

See on see hirmus koll, mida ma olen kogu pere lapsi õpetanud kartma. Ja Musja lähtus ilmselt põhimõttest "tunne oma vaenlast".

Telemaailmast.

Nagu ikka vaheajal, sotsialiseerub Musjake meil jälle Maili-tüdrukute juures. Pole teist juba kolmandat päeva eriti näinud. Täna hommikul helistas kell pool 9 ja käskis endale ujumisriided ja raha tuua, et Tervise paradiisi ujuma minna. No mis saab meil selle vastu olla, kui lilleke lõbutseb!

Aga eile õhtul sain küll šoki. Poisid ja issi hakkasid vaatama "Klassi". Ma sain esimestest kaadritest aru, et mina seda vaadata ei taha. Tahtsin hoopis oma raamatut rahus lugeda ja pähkleid krõbistada. Aga see jõledus muudkui kestis ja lõpuks muidugi vahtisin ja värisesin. Ja peale lõppu nutsin nagu hull. 

Pinnisin poisse, et kas on ikka kindel, et neid koolis ei kiusata. Nad kinnitasid, et ei midagi sellist. Aga ikkagi.

Nii nagu selles järgnevas vestlusringis välja tuli, arvavad täiskasvanud, et koolikiusamise vastu saab midagi ette võtta, aga lapsed ise sellesse ei usu. See on karm. Samas ma arvan, et suurlinnas (Tallinnas?) ja suures koolis on asjad hullemad. Meie poiste kool on väike, kõik tunnevad kõiki ja lapsed on (vist) pisut rahumeelsemad ja intelligentsemad kui "mujal". Kui ikka on. Ja kui ikka saab kindel üldse milleski olla. Kaasa arvatud selles, et kui oma laps pole kiusatava rollis, siis äkki hoopis kiusaja. Või inertse pealvaataja omas. Mis on kõige hullem. Vist.

Tegelikult hea film reklaamiks koduõppele. Mitte ainult sellepärast, et kodu on kindlus ja saad oma võsukesel pilku ja käppa peal hoida, vaid sellepärast, et koduõpe, kasvõi teatud vanuseni, välistab kontaktipuuduse lapse ja vanema vahel. Vähemalt minu jaoks. Ma usun küll, et meie peres ei jääks sellised kannatused ja probleemid tähelepanuta.

Nojah. Ja siis mingil hetkel rääkis "Pealtnägija", et satanistid on pühitsenud kogu Eesti kooli, ühes õppekavade ja töövihikutega. Vastuseks kristluse pealetungile või nii. Või sellepärast, et neile ikka meeldib ka.

Igal juhul tundub koduõpe jätkuvalt mõttekas sooritus:)