Titapilte kah!

Aadu.
Aadu, Luise Lee ja Aleks Rudolf ehk koduõpe 2015:)
Hella ja Luise Leeke:)

Emakeelest.

Lugupeetava õppejõu ja armsa sõbra artikleid ei saa kohe vahel jätta linkimata. Mati kirjutab sedasama, milleni minagi olen jõudunud, et õigekirja õpib laps läbi lugemise ja kirjutamise, mitte läbi ortograafia tuupimise. Minus tekitab sügavat kurbust see, kuidas algklasside emakeeleõpetus on korraldatud. Pudi-padi töövihikutes ja hunnik reegleid. Aastast aastasse korratakse üht ja sama, ainult spiraalimööda keerulisemalt, selmet õppida asja (teoorias) üks kord ja nii, et laps aru saab ja meelde suudab jätta.
Kodus oleme keskendunud etteütlustele ja alles viimasel ajal hakanud teooriaga mõningaid põhimõtteid kinnitama.

Aabitsa asemel.

Ühel õhtul kuulsin, et Mart ümistab diivanil lössutades miskit laulu laulda. Lähemal vaatlusel selgus, et ta hoiab käes The Suni plaadiümbrist ja veerib-laulab omaloodud viisijorina saatel:
"Sa kü-sid mi-nult a-lati,
miks kõik on läi-nud
täp-selt nii
na-gu e-lu hal-vim diil.
Kus puu-dub
ot-sus-tamis-jõud
On sõ-na-des-se pei-tu-nud au
ja ka-he-pal-ge-li-su-se taud" jne jne.
Ja niimoodi mitu laulu järjest. Kui järg jõudis "Saatanliku naise" kätte, läks lugu juba õige soravalt, aga seda laulu on Mart ka plaadimängijast korduvalt kuulanud.
Lõpuks pidin nentima, et nüüd on lapsel lugemine selge.

Kõik need töövihikud, mis ma olen Mardile ostnud, on peale mõningat pruukimist kaotanud uudsuse võlu ja Mart eelistab pigem lihtlabasel valgel paberil suurte ja korralike arvudega arvutada, kui et lõputult neid linnukesi ja lillekesi kokku liita. Ja veel kümne piiris:(
Rääkimata tähtede kirjutamisest etteantud formaadis, mis igale endast lugupidavale lapsele peaks vastu hakkama kui suuremat sorti ahistamine.
Oh, kuidas mulle tegelikult meeldivad waldorfkooli suured valged vihikud, mis mahutavad pisut vähem kui Pipi hobune, aga rohkem ikka kui tavakooli pisikesed nirud vihikud.

Igal juhul on mu süda rahul ses suhtes, et saagu Musja järgmisest kooliaastast mis saab, meil on kodus üks uus ja innukas õpilane ootamas:)

Aadupõnn naerab.

Issi kodus:)

Midagi paremat ei oska tahta, kui issi on igapäiselt kodus ja ajab koduasju. Õnnistet olgu vanemapuhkus ja Eesti riik, kes seda meile võimaldab. Täiesti selgelt oleme me kontingent, kellele vanemahüvitise leiutajad leiutades ei mõelnud, sest meie issi pole see "haritud kõrgepalgaline naine, keda tuleb sünnitama motiveerida ja hüvitada tema kannatused seoses lapsesaamisega", aga nuvot. Läbi lipsasime ja saame nüüd rõõmust elu nautida. Ja issi saab osa oma väikese poja ja pisut suuremate laste igapäevasest elust-olemisest. Õppimisest sealhulgas.

Hommikuti ärkan selle peale, et Mart jutustab issiga köögis. Neil on oma meestejutud puude langetamisest, sauna ehitamisest, lindudest ja muidugi kalastamisest. Mardi kinnisidee on kalale minna, olgu aastaaeg milline tahes. Kui me Pärnus sõidame üle jõe, siis ta õhkab "ohh, ma tahaks ka linnas elada, siis saaksin iga päev kalal käia!". Täna näitasin talle igaks juhuks AK lõiku, kus piirivalve ja kopterid päästsid merejääl ulpivaid kalamehi ära. Ikka lootusega tema indu jahutada. Aga tundub, et nagu Siimu isal Kivirähu raamatus pole ka meie issil lõpuks pääsu ja tuleb üks retk kalavetele ette võtta.

Mart 7!

Meie Mart sai seitse aastat vanaks. Sellega seoses toimusid pidustused, mis vältasid terve nädalalõpu.
Mardi lemmiktort on teadagi maletort:)
Ja lemmikmängud on "Monopol" ja "Tibu-tibu, ära näita".
Mõned kallid külalised.
Ja veel mõned - koos emmedega.
Onu Mati ja Mardi sugulus paistab kaugele silma. Ja kõrgele:))

Viktoriini käigus pühendati Mardile mõned luuletused, näiteks selline:
"Mardil täna sünnipäev,
7. aastapäev on käes,
kinkidel ei otsa äärt,
sest ta on ka seda väärt.
Maitses salat, maitses tort,
täitsa õnnelik on Mart.
Sõbrad kõik on mänguhoos,
tore kõigil olla koos."

Ja selline:
"Möödas seitse pikka aastat,
need on teinud Mardist mehe.
Andnud eluteele kaasa
töökust, toimekust, mis ehe.
Nüüd on kätte jõudnud aeg,
et veendud - koolitarkus pole vaev."

Ja selline:
"Mart on seitsme aastane,
ilus, priske poiss.
Lugeda ta mõistab ammu,
varsti seab ta kooli sammud.
Uiskudel ta tuiskab vingelt,
savist voolib keedukringleid.
Litri väravasse lööb,
kõik siis hüüavad: OHHOOO!"

Vai ojja.

Ega me pole tegelikult kindlalt otsustanud Musja koolimineku järgmisel aastal. Kord mõtlen ma, et jumaluke, minu pisitüdruk - ja kooli! Ütlemata pelutav idee. Siis jälle annan endale aru, et kõik (või peaaegu kõik) 11-aastased tibid käivad koolis ja elavad seal vahel päris lõbusat seltsielu ja õpivad ju ka ikka midagi...või ma ei tea ka. Ja Musja ise on ka nagu tuulelipuke. Mõnipäev tahab ja siis jälle ei taha. Viimasel ajal tundub isegi, et ta nagu tahab rohkem, aga pelgab tundmatut. Ja siis ma julgustan teda ja räägin, et koolis on tore ja sõbrad ja värk. Sõbrad Musjale meeldivad ja nende nimel ta läheks kuhuiganes. Õpetajaid ta natuke kardab, aga siis me ikka mõtleme, et õpetajad on on ju sellepärast tööle tulnud, et tahavad seda teha. Ja tegelikult kardab Musja kõige rohkem seda, et ta ise on rumal. Kusjuures ta pole. Aga sellele on kõige raskem vastu vaielda, kui inimene on selline, et tahab kogu aeg kõike hästi ja korralikult teha, sest midagi jääb ju vahel ikka tegemata või tuleb valesti välja. Siis ma räägin, et elu ongi üks õppetund ja mis mõtet oleks kooliski käia, kui kõike kohe oskad ja enam midagi poleks juurde õppida.

Igal juhul valmistume praegu hoolsalt koolikatseteks ja tuleb siis mis tuleb. Kui sisse ei saa, on hästi, sest siis saab veel aasta(+) kodus olla. Kui saab, siis on jälle kaks varianti - et läheb kooli või ei lähe.
Iga päev teeme hunniku matemaatikat, korrutame ja jagame ja teeme murdudega ülesandeid. Ja kappame loodusõpetust läbi. Mul on strateegia võtta läbi ühe veerandiga kogu 4. klassi programm, sest siis on lootust, et katseteks midagi meeles ka on. Ja etteütlused. Midagi sellist, et "Ebasoodsates tingimustes tulemuslikult ei töötata" või "Isa lõi raudse nuiaga jämeda vaia ojja". Kusjuures ta kirjutab need ära!

Täna oli loodusõpetuses pikemalt juttu ainuraksetest ja bakteritest (kingloomast rääkimata). Kusjuures me ei saanudki lõpuks enam aru, kas ainurakne = bakter või on ka teisi ainurakseid peale bakterite. Aga teema, mida õpetaja ema hästi valdab, on bakteriaalsed põletikud - antibiootikumravi-antibiootikumide resistentsus. Rääkisin ka seda, et sügisel oli koguni antibiootikumipäev. Musjale läks asi vägagi korda, ta küsis ahastades, et MIKS siis antakse lastele antibiootikume, kui need siuksed ullud on. Ja pidin kurvastusega vastama, et sellepärast, et ei emmed ega arstid ei oska lihtsalt teisiti lapsi ravida. Siis küsis Musja, et kes vastutab? Ja sai kiita õieti esitet küsimuse eest:)

Südant lõhestav.

http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=15552

Meid sai veelgi juurde:)

Meie sünnituskallakuga koduõpe funkab rõõmsalt edasi. Ühel ilusal ööl jõulu ja vana-aasta vahel õnnestus Aadul koos ema ja isaga, Kristiinast-Arturist rääkimata, viibida kahe ime sünni juures. Küllyl sündis Juhan ja Üllel sündis Luise Lee. Pildil ongi hiigel-Aadu oma väikese täditütrega.

Kooridest läbilaskmine.

Veike Aadu on oma lühikese elu jooksul viibinud oma 6-7 kontserdil või muidu muusikaüritusel, sealhulgas laulu- ja tantsukonkursil ja kirikus. Kui sellest poisist ei tule laulumeest, siis söön oma mütsi ära.



Poiste kooli talvine poolaasta lõppes traditsiooniliselt Pärnu Elisabeti kirikus, kus meie Jussike laulis ka nagu lõoke. Meie Aaduga istusime ja olime uhked. Vaatamata sellele, et "White Christmasi" sõnad meelest läksid ja Juss rahva ees naeru pugistas. Ega geenide vastu saa...Minu enda noorepõlve lavaesinemised olid alati samasugused, kunagi ei teadnud, kas läheb itsitamiseks või mitte. Ja põhikooli lõpuaktusel päästis mind saali ees naeru pärast püksi pissimisest ühe luuletuse sassimineku ajal vaid ema kuri pilk:)



Musja aastalõpp oli väga kiire nagu kogu meie pere tempo. Esinemised muusikakoolis ja lauluringiga, tantsimisest rääkimata. Muusikakooli tunnistusel olid ainult 9-d, mis on ütlemata kiiduväärt tulemus, seda enam, et sellesse valdkonda mina koduõpetajana end eriti ei sega.
Nii juhtuski, et osa asju, mida plaanisime aasta lõpuks oma õppimise töös veel ära teha, jäid tegemata. Ühel õhtul leidsin Musja kella poole 11 ajal matemaatika töövihiku kallal nukerdamas ja ta teatas, et teeb need viimased leheküljed ikka ära, siis on süda hea rahulik. Siuke kohusetunne lapsukesel, et ajab hirmu peale:)

Viimases Õpetajate Lehes on päris toredad mõtted Hardo Aasmäelt, ta ütleb: "Maailmas imestatakse sageli, kuidas saab väikeses Eestis tuua sellise hulga 15–16-aastaseid koolipingist min­gisse telesaatesse – ning vaata ja imesta, nad on täiesti valmis lauljad! Põhjus on meie haridustraditsioonis, mis laseb kõik lapsed mingil moel laulu­kooridest läbi. Kui inimene ei pea viisi, siis temast lauljat ei saa, aga ilmnenud musikaalsust on võimalik arendada.
Või teine näide: miks on üle ilma nii palju tšetšeenidest kindraleid – Jor­daanias, Iraagis ja mitmel pool mu­jal? Sellepärast, et iga tšetšeeni au ja uhkus on teenida armees. Sõjakas rahvas, kes kõik on läbinud algõppe."
Vahel ma mõtlen, et see, et meie lapsed kõik nii palju muudkui muusikat teevad ja laulavad jne on natuke nagu imelik. Aga Aasmäe valguses ei tundugi see nii kummaline. Ja mulle päris meeldib see Eesti haridustraditsiooniline "kooridest läbilaskmine":)

Retušeerimata.

Koduõpe paljulapselisuse/paljulapselisus koduõppe kontekstis tähendab seda, et oled multifunktsionaalne nagu Kenwoodi uusim kodumasin ja täidad umbes 7-10 funktsiooni. Selle vahega, et masinalt ei nõuta, et ta kõiki funktsioone täidaks üheaegselt. Sinult ikka:)
Ja niimoodi teedki KOGU AEG vähemalt 3 asja korraga ja enamasti on neid asju tunduvalt rohkem. Küpsetad pannkooke (mille taigna tegemise algatas laps ja mille tegemist sa juhendasid, et mitte öelda, tegid ise), tsiteerid etteütlust, imetad (vasak käsi titekese rinnal hoidmiseks on ometi vaba, samal ajal kui parem tõstab taigent ja keerab kooki) ja pead telefonis vältimatuid kõnesid kenade inimestega, kes küsivad "Kuidas läheb, ega sul väga kiire pole?". No pole ju kiire, kuhu need pannkoogid ikka jooksevad. Ja etteütlus.
Vaheküsimus nutikamatele - mitu pannkooki sellise elukorralduse juures läheb õuemurule koduloomade tarbeks?
Enamasti jõuab hommikusöök sinuni külma tee ja võileibade näol kindlasti mitte enne keskpäeva. Õnneks on olemas päevalilleseemned, mida ikka saab põske pista...
Nujaa. Tegelikult ei saa jutus jutustada ja kirjas kirjutada sellest, kuidas see asi TEGELIKULT välja näeb. Ja tõsi on see, et kui suudad säilitada optimistliku meeleolu ja kohe-jõuan-laua-taha-sind-õpetama näo, siis ongi kõik ok.

Kusjuures mingi ime läbi asi toimib. Lapsed tõepoolest muudkui saavad targemaks ja haaravad ka sealt, kust alati pakkuda pole, kinni iga kübeme ja salvestavad.
Näiteks on Mart viimase paari kuu jooksul kella perfektselt selgeks saanud ja informeerib meid pidevalt täpsest ajast. Ja sellest, kui kaua läheb veel selle ja tolle sündmuseni aega. Ehk teise klassi matemaatika. Mardi teine kirg hetkel on riikide lipud. Uurib neid atlasest ja teavitab kõiki oma avastustest.
Ja Musja teeb iseseisvalt vormijoonistuse põiminguid ja kirjutab inglise keeles lookesi ja arvutab matemaatikas ruutusid ja pindalasid. Ja täiesti omaalgatuslikult õpib Euroopa riikide nimetusi koos pealinnadega.
No mis sa hing veel tahad:)

Ühekuune vennake:)

Laulud ja pillimäng.

Eks me sünnitamise vahelduseks ikka õppime ka. Kui koduõppe emal sünnib kodus laps, siis ega see kerge variant saa olema. Ikka ajab emake jala alla ja püüab lastele pisut ükskordühte ja etteütlust teha selmet nurgvoodis turguda.
Õnneks saavad lapsed sageli ise suurepäraselt hakkama. Laulavad ja mängivad pilli ja elavad rõõmust elu.

Kroonikasse:)

Sünnituse ajal palusin Musjat, et ta oleks kroonikuks selles suhtes, mis ajaliselt toimub. Noh, et millal valu tuleb. Kuna ma polnud viimse hetkeni kindel, kas see ikka on sünnitus, siis tundus olema hea mõte pärast paberilt vaadata, et millal asi tõsiseks läks.
Ja siin on see, mille Musjake kirja kribas:
Sünnitus hakkas vaikselt kell 12.00
ja siis kell 11 minutit enne 1 hakkas ta peaaegu sünnitama!
kell 1.13 läks emme vanni ja oli näha, et ta hakkab varsti sünnitama
pool 2 hakkas ääre pealt sünnitama, aga ei sünnitanud
9 enne 2 toimub midagi, võib öelda, et tita hakkab sündima

ja lisandatud issi käega:
14.30 sündis
:)

Aadu.

Meie nädalane imeloomake.

Vennake!

Meie pisipõnn sündis 10.11.08 oma kodus vette. Oh seda rõõmu ja õnne:))

Mart areneb.

Koduõpe ei toimu alati üldse mitte kodus. Teisipäeval läksime varavalges (umbes 12 paiku) juba linna, et Hella ja Mart saaksid osaleda oma viiulitundides. Ma olen selle võimaluse üle väga rõõmus ja ehkki see paiskab meie päevarütmi jälle rohkem segamini, on asi seda väärt. Meie õpetaja Tanja hakkas kooos ühe teise õpetajaga tegema väikest Suzuki metoodikal põhinevat gruppi viiuliõppes ja kutsuti meidki. Mart sai juba oma pisikese pilli kätte, Hella oma on alles tulekul.

Siis jätsime Musja oma põhitundi viiulis ja läksime Munamäele Mardi uut harrastust - rulluisutamist - vaatama ja tegema. Eelmiste talvede kogemus uisutamisel on Mardile väga hästi mõjunud, nii et praktiliselt paar päeva peale kodus elutoas harjutamist sai ta juba täiesti edukalt omal jalal uisutatud. Kuna mul on üsna lühike aru, millega palju asju meeles pidada, siis olime kiivri ja põlve-käekaitsed loomulikult koju unustanud. Õnneks ei kukkunud ta praktiliselt kordagi, uhas rõõmuga mööda siledat asfaldit, mida meil siin maal kahjuks eriti ei leidu. Igal juhul väga rõõmustav vaatepilt. Viimati rulluisutas meie lastest sellise mõnuga Juss aastat 10-11 tagasi...

Ja kui juba Mardist juttu, siis on tal veel üks kaval hobbi. Kui me autoga sõidame - ja seda juhtub ikka tihti - siis on Mardil kaasas väike märkmik ja pliiats, kuhu ta tähendab sisse kõige ilusamaid ja huvitavaid autonumbreid, mis ette jäävad. Väga ilusad numbrid on näiteks 202 BAB või 990 AAA, no neid kombinatsioone on muidugi lõputult. Vahel Mart liidab need numbrid omavahel või loeb tähtedest sõna kokku. Ükspäev ma ei saanud aru, mida tähendab aaeerakulkatäht. Siis sain aru - AEY oli numbrimärgil kirjas:)

Kätgutist ja Kuslapist.

Täna hommikul peale ärkamist läks jutt millegipärast sellele, et millega õmmeldakse inimestel haavu (pimesoolikas, keisrilõige jm) kokku. Mulle tundus, et ma seda ikka kunagi teadsin, aga tegelikult ega ma õieti ei mäletanud küll, et misasi see catgut siis õieti oligi. Igal juhul pakkusin lastele välja, et kassi soolikatest tehtud spetsiaalniit. Musja ütles sellepeale "väkk", sest temal on ju pimesoolt lõigatud. Ma arvasin, et küllap tänapäeval on soolika asemel midagi peenemat, aga mida, see tahab veel selgitamist.

Seepeale hakkasid lapsed arutama, et mis seal inimese sees õieti on - noh, soolikad, maks, kopsud, neerud jne. Haistsin head võimalust pisut haridust pakkuda ja ajasin jala alla. Ning otsisime välja oma inimese keha raamatu, kus kõik ilusti pildi peal olemas.
Peale hingamiselundkonda Musja rauges ja kuna Mart, kes on kirglik pannkoogisõber, oli alustanud taignateoga, siis aitas Musja selle lõpuni viia. Esimesed koogid jäid panni külge kinni ja kohe hullusti. Ma ei suutnud välja mõelda, et miks. Siis ütles Musja, et vaatame kokaraamatust järgi. Ma ütlesin, et no kuule, ma olen 25 aastat pannkooke teinud (jättes täpsustamata ühe esimestest kordadest, kui tegin kooke 7st munast ja vähesest vedelikust, mille tulemusena valmis pannkoogi asemel omlett) - kas sa arvad, et ma ei oska.
Musja aga ajas näpuga järge ja küsis muudkui selliseid ebamugavaid küsimusi, et kas soodat panime (ei), kas vett panime (ei), kas suhkrut panime (ei). Siis panime. Lõpuks ma lisasin omaenese tarkusest veel pisut jahu ja koogid hakkasidki tulema.
Musja oli väga uhke, et tänu temale sellest asjast ikka asja sai.
Kusjuures tegevust võiks tinglikult nimetada integreeritud õppeks. Musja küpsetas (kodundus, käsitöö) ja samal ajal tantsis andunult sambat:) Ikka nii, et tainas pannile ja siis puusi nõksutama, endal pannilabidas püsti peos.

Tegelikult on meil üks väga muusikaline koduõpe. Igaüks pidevalt joriseb laulukest või siis mängib kusagil nurgas pilli või tuleb muusikat plaadilt.
Suure venna Jaagupi puhul on muidugi küsimus, et kas see õudne stiil, mida nende bänd viljeleb (hevi-metall-punk-lisaks), on ikka muusika. Ja selle nähtuse talumine on omaette sallivuse proovikivi kogu perele. Samas - kuidas minna lapse juurde ja öelda - pillimäng lõpetada! kui teine õndsa näoga kitra plõnnib...

Aga tänane päev möödus tegelikult emakese viimase aja lemmiku Voldemar Kuslapi saatel. Kuslap on üks väga pedagoogiline muusika. Mõjub meile kõigile väga reibastavalt ja samal ajal õpetlikult. Tema pajatused meeletust rüütlist, minu südames elamisest, petturlikust naisterahvast, mustamäele korteri hankimisest, jalgratturitest jnejne on lihtsalt suurepärased.
Kui Musja oli jälle linna laulma (tjah, et miks ta peaks seda küll linnas tegemas käima? ahjaa, sotsialiseerumise tarbeks) saadetud, siis tassisime oma lemmiku autost tuppa ja noored panid musa veerema. Hella riietas end Musja lillasse võistlustantsukleiti, pani jalga Musja siidikingad ja ette mustad päikseprillid ja tantsis Kuslapi järgi suurte pöörete ja põrandale prantsatamistega (stiil breaktants segamini valsiga). Mart muidugi ikka ka. Kohutavalt naljakas vaatepilt oli:))
Isegi paks pereema kõigutas end kraanikausi äärel, kuni tundis, et naba nihkub paigast.

Mul on veel unistus, et suurema rahalaeva saabumisel osta kodusse ka Loop ja Joala. Ehkki eelluure plaadipoodidesse ütleb, et Joalat pole ja ei tule. Niuks.

Heegeldamisest ja muust.

Alustame nüüd oma õppimise päevi sellega, et Musja õpib pähe ühe Hando Runneli luuletuse. See kuidagi kujunes nii ja meeldib meile mõlemile.
Tundsin, et terve kuu töövihikuid hakkab meid mõlemid lamestama ja nõnda siis viisime mõningad uuendused-värskendused sisse:)

Teiseks oleme kogu gängiga käsitöö lainel. Mina koon, Musja heegeldab ja eilsest alates heegeldab ka Mart. On temalgi oma "igapäevastest" lehtedest tüdimus. Eile vaatas Musja heegeldustööd ja küsis mult "kuidas seda tehakse?" Mina näitasingi.
Jah ja Hella tõmbab juhuse olemasolul meie töödest nõelu ja vardaid välja ja teeb muidu pätti. Näiteks lõikab oma juukseid...

Täna hommikul Mart ärkas ja koukis kohe oma ahela välja. Mina keerasin üht külge ja piilusin - Mart heegeldas, jalad jalutsi poole. Mina keerasin teist külge - Mart heegeldas, jalad padjal. Tegi valmis kaks üüratult pikka "vööd". Üht sai ümber pea mässida ja mängida, et tal on kaks pikka patsi. Teise sidus piha ümber. Igal juhul oli laps õnnelik oma töösaavutuste üle.
Ja nüüd siis pusisime kinnissilmuste kalla. See pole nii lihtne kui kett, a küll ta tuleb.

Musjaga alustasime ka alles sel aastal heelgeldamist, aga kuna ta on üsna osavnäpp, siis täna tegi juba neljakordseid sambaid nagu nalja. Plaanin osta nüüd raamatut "201 heegeldist",
et noorte ind ei raugeks mitte.

Lisaks on Musja avastanud Roald Dahli lasteraamatud. Täna luges neist kaks läbi, Harry Potteri viimane osa on lõpetamisel. Võtsime raamatukogust ka "Erik Inimesepoja", kuna waldorfi 4. klass tegeleb süvitsi Põhjala müütidega ja seda ma juba tegemata ei jäta.

Argipäev.

Ma ei tea, kuipalju saab koduõpet planeerida. Või individuaalõppekavva toppida. Või vastupidi - individuaalõpekava koduõppepäeva sisse toppida. Ühesõnaga, meil läheb päev nii, nagu jumal juhib. Kusjuures see on väga huvitav variant, sest kunagi ju ei tea, et kuhu keerab ja mis nalja just saama hakkab.
Üks mis kindel, üle kella 9 (harva ka 9.30) me endil magada ei lase. Kõigepealt tõuseb muidugi Mart, kes laseb kassi aknast sisse ja äratab mindki akna kolina peale. Siis mõne aja pärast mina ja ajan Musjagi üles. Musja ise põõnutaks ilmselt keskpäevani. No on meie tüdrukutel ema unegeenid, mis teha. Hellat me ei ärata, tema hakkab ise 11 paiku ukse vahelt piiluma, kui meil õppimisetöö täies hoos.
Kuna Musja on huvialaliselt äärmiselt hõivatud ja käib igapäev linnas end viiuli, tantsu ja laulu alal harimas, siis ei lase me hommikupoolikust ühtki minutit kaotsi. Kõik kulub õppimise peale. Sageli tuleb hommikusöökki meelde alles enne bussi või auto peale minekut.
Õpime praegu matet, emakeelt ja inglišt. Matemaatikahoog läks Musjal tegelikult juba üle. Emakeele etteütlused ja grammatika on endiselt in, aga kõige südamelähedasem on hetkel inglise keel. Täna muudkui jahvatasime, niimoodi pool unitit läbi, kuni hetkel, kui ma tundsin, et süda läheb nendest pencilitest ja glue-stickidest pahaks, ütles Musja nõrkeva häälega "enam ei jõua." Ja oligi kõik. Näpuotsaga peale veel suurt ja väikest algustähte eesti keeles ja kogu moos.
Ja saatsime tibukese linna solfi ja laulma ja ujuma. Kuna Musjal õnnestus ka Laura endaga laulma meelitama, siis on need laulupäevad tema jaoks suur õnn ja rõõm. Sest sõbraga koos olla on ikka parem kui emmessennida, mida ma nüüd lõpuks ikka olen lubanud. Küll raske südamega, aga parem ikka kui Rate, mobiil ja pangakaart kokku:)

Täna oli kodus ka suurvend Jaagup, kes tundis, et tal pole head koolivormi. Jätsin siis lapsukese koju turguma ja viimset suvehetke nautima. Ta käis Mardiga kalal (üks Mardi kolmest kirest seenelkäimise ja hiirtejahi kõrval) ja hiljem poetas elutoas ube 3 tundi järgimööda. Ja uuris väikestega suurt loomaraamatut, kust nad pidevalt said uusi teadmisi KÕIGE PIKEMATE ja KÕIGE RASKEMATE kalade kohta. Isegi mulle jäi külge teadmine, et säga võib kasvada kuni 5 m pikkuseks.
Suured ja mõistlikud koolilapsed vahel harva koduõppel on vägadegi tore nähtus.

Hella ütles eile tädi Heli küsimusele, et kui vana sa oled - "ma ei tea, aga emme ütleb, et kolm ja pool.":))

Seenel.

Viimastel nädalatel ma tunnen end nagu Siimu isa Kivirähu raamatust, kellele poeg ajab peale, et lähme kalale. Meil siis variant, et Mart tahab pidevalt seenele minna. Mina ei tea, kust seeni saab ja mis seeni on mõtet korjata ja üldse on nii külm ja mul pole kummikuid. Ja siis otsin põhjusi, miks seda saatuslikku käiku edasi lükata. Kummikute probleem lahenes sellega, et kui läksime vallapoodi jäätist ja hapukoort ostma, siis lükkas Mart mulle korvi ka pisut kummikuid. Üsna õige suurus, ainult 1 numbri võrra väiksemad. Aga kuna hind oli soodne, siis sai lõpuks ost tehtud ja tegelikult langes ära viimane kattevari, mille taha pugeda.
Täna siis saatsime Musja linna laulma ja Hellakese Linda-Maile külla ja suundusime ise metsa seeneotsinguile. Esialgu oli vanainemise (minu st) jalg kange ja selg valus, aga juhtus ime ja metsaõhk ja okste praksumine kummiku all ja üleüldine rahu ja vaikus mõjusid tõeliselt reibastavalt. Lõpuks kalpsasime üle kraavide ja heinamaa ja läbi padriku - Mart ikka džentelmenina oksi eest lükkamas - ja ämber täitus tõmmu- ja kaseriisikaist, paar puravikku tuli ka.

Hella ütleb muidu kärbseseene kohta "sääseseen":)

Isake meil praegu välismaal ja suured poisid linnaelu peal. Ja mul süüa teha ainult neljale inimesele. No ei oska. See on nagu ei peakski süüa tegema. Koorid mõne juurika ja natuke liha ja natuke vett ja juba ongi nii palju suppi, et iga väiksem pada ajab üle ääre. Aga suurde pole mõtet ju teha, kui sööjaid nii vähe. Dilemma.
Aga seened mahtusid ilusti potti ja homme teeme neist raguud.

Sügis käes:)

Südame teeb soojaks see, kui leiad, et blogimaailmas Sind keegi mäletab ja Sult sõnumeid ootab.
Eks me ürita.

Meie suvi oli rõõmus ja kirju. Ei jõudnud mina paraku blogipulsil kätt peal hoida ja nii see suvi siia kirjutamata jääbki. Aga sügisest saab vast asja.

Juba teist nädalat kribame etteütlusi kirjutada ja Musja pusib matemaatika ja emakeele töövihikute kallal, ükskõik, mida mina talle ette ei pane. Ta on otsustanud, et nüüd tuleb meil hakata tegema kõike nii, nagu PÄRIS koolis tehakse. Tema jaoks tähendab see, nagu olen aru saanud, et tuleb kõik need töövihikud, mis me Avitast ja Koolibrist kokku ostsime, kaanest kaaneni ära täita. Ja nii meil ongi praegu diil, et kui emme maandub laua äärde, siis teeme "uusi asju" e õpime. Ja kui mina jälle nõusid pesen või pesu või koristan ja koon, siis tema kütab töövihikuid mööda edasi-tagasi. Just nii, nagu sisetunne ütleb. Emakeele töövihik pidada väga "arendav" olema. Musja ise ütles. Umbes 7.nda lehekülje juures. Ja ei takista mina last arenemast.
Muuseas, 1. septembri veetis meie koduõppelapsuke Uulu koolis aktusel. Sõbranna Laura omal. Pärast käis klassijuhatajatunnis ka. Nagu marslasel on Maa peal kõik uus ja huvitav (kui on:)), nii oli ka Musja jaoks üks tõeline AKTUS ja KLASSIJUHATATUND tõeliselt imetabased ja põnevad üritused. Kusjuures ta siiani teab peast umbes 3-4 laulu, mida seal aktusel lauldi. Üks neist on Uulu kooli hümn...:))

Mardikesele ostsin juba kevadel Lups Lugema kogumikud, kust eelkoolikud saavad lugema õppida. Nüüd, kus ta esimese kahe koolinädalaga on täitnud 2 suurt waldrofvihikut vormijoonistustega, andsin talle need lupsuraamatu lehed kätte. Leppisime kokku, et teeb iga päev üks või kaks lehte. Aga ta on nii hoos, et õhtul hilja käib ja nuiab ka veel, et "anna mulle veel üks see igapäevane leht teha!". Ja ma annan ikka. Ja ei põe, et vastu kõikidele waldorfpõhimõtetele saab lapsuke lugemise selgeks enne seitset aastat.
Omavahel öeldes - ilmselt peab enamus hoolikaid lapsevanemaid 6-aastast nagunii lootusetult hilja lugemaõppijaks. A mulle meeldib see, et oleme tõeliselt ära oodanud lapse oma erksa huvi asja vastu.

Jah ja veel üks asi. Mart ja Hella leiutasid täiesti uue tubase sportmängu. Selleks on vaja järgmist varustust - kahte trummipulka ja üht õhupalli. Mängijaid võiks olla vähemalt kaks. Ja mäng ise on lihtne. Pulkadega virutatakse vastu õhupalli, et see lendaks soovitud suunas. Noh, umbestäpselt nagu sulgpall. Aga seda meie mängu saab ka toas mängida. Ja lisaks saab nalja.

Elutarkust.

Marie, kes käis terve nädala linnalaagris (no ikka sotsialiseerumas, mis muud), sai nädala lõpuks jälle pisut targemaks. Ja nimelt - vahel on tüdrukud, kes ÜLDSE ei näe tibi moodi välja, just need KÕIGE TOREDAMAD tüdrukud. Ja järelduse teine pool - tibid ei näe vahel oma ninaotsast kaugemale ja nendega pole üldse lõbus koos olla.

Vana-Juhan, kes elas pool aastat vabamehe elu sõbraga üürikorteris, sai poolaasta lõpuks samuti pisut targemaks. Ja nimelt - iga söök, mida keegi teine sulle teeb ja mida JÄTKUB, on HEA.
Sestap on Juss väga kuri igaühe peale, kes tõmbab nina vingu mõne emme tehtud maitsva roa peale (üks ei taha kala, teine riisi jne)
Elu õpetab vähenõudlikkust ja tänulikkust, tänu taevale.

Ei saa koolist...

...üle ega ümber. Ehk ei saa jätta enese teada tõsiasja, et meie koduõppelt tulnud suured pojad lõpetasid taaskord kooliaasta äärmiselt rõõmustavate tulemuste ehk neljade ja viitega.

• Reks lõpetas viienda klassi ja matemaatika eksamiga hindele "4". Ei ma lootnud oma Reksikeselt nii head tunnistust, aga paber ei valeta. Kusjuures viisi oli paberil rohkem kui neljasid:)

• Jaagup lõpetas kaheksanda klassi ja matemaatika ning ingl. keele eksamihindega "4", bioloogia-geograafia eksamihindega "5". Kõik õpetajad, kellega ma rääkisin, ütlesid, et kui Jaagup veel natuke õpiks ka...oijah, mis hinded tal siis veel oleks. Aga mina olen rahul. Miks peab lapsuke end õppimisekoorma all ära katkestama. Kidra tahab mängimist, luud-kondid tahavad kasvamist ja elu tahab elamist. No mida veel pubekalt nõuda. Ja siis meenus mulle, kuidas kartsin Jaagupi kooliminekut. Arvasin, et selline udupea lapsuke, kes ei hooli maistest asjadest ja numbritest ja tähtedest, vaid tunneb pigem huvi jumala ja taeva vastu, ei saa meie karmis koolielus sugugi hakkama. Waldorfkool oli sellisele muidugi mõnus koht ja kooliskäimise meeldimise tunde sai ta sealt kätte. Aga see oli ainult üks aasta. Siis tuli aasta tavakoolis ja imede ime, tal läks ka seal hästi (ehkki talle seal sugugi ei meeldinud). Rääkimata koduõppest, kus Jaagup teadis alati enne vastust, kui mina küsimuse jõudsin esitada. Nii et ei tunne me sugugi oma lapsi.
  

• Juss lõpetas kümnenda klassi ja keemia arvestuse hindega "4", psühholoogia, matemaatika ja ingl. keele arvestuse hindega "5". Mõtlesime Üllega, et ei tea, kust see teema, et poistel koolis õppimisprobleemid ja raske olla. Tema Matis, kes ei jõudnud küll koduõppel olla, aga siiski lõpetas 11. klassi:), korjas oma matriklisse ka ainult häid ja väga häid numbreid. Rääkimata väitlusturniiride ja olümpiaadide võitmisest. Ülle arvas, et ju see on see beebikool, kus noorest peast sai lastega käidud ja neid arendatud. Mina jälle mõtlen, et kõik kokku. Mis südamega tehtud, see annab head saaki. Ja tõele au andes pole ka Matis sarnaselt Jussile päevagi tavakoolis käinud, vaid ikka väikeses turvalises (era)koolis, kus lihtsalt ei lasta lapsel hukka minna.

Muusikakoolis said Musja ja Jaagup kiituskirja. Juss ei saanud, kuna tänu osavale sügisesele vangerdusele õnnestus tal solfis ja literatuuris mitte käia.

Kool kestis küll poole juunini, aga nüüd on vabadus. Harjume kõik tasapisi sellega, et volaskid on kodus, tahavad pidevalt (no vahet pidamata, ausalt) süüa, et nende suuri rõivaid on kogu maja täis ja neid endid ka. Ja kasutame neid majapidamistöödel enda hüvanguks:)

Arturi sünd.

23. mail elasid Musja, Hella, Mart ja Sass kaasa sellele, kuidas ema Merje elas kaasa ema Kristiina väikese poja Arturi sünnile. Nemad oma kodus, meie oma kodus. Need olid ärevad, kuid põnevad hetked:)
Ja Artur saabuski!!

Elust ja surmast.

Mardil oli Sass külas. Poisid püüdsid ja taltsutasid konni ja tegid muid tükke. Hiljem tuli jutuks, et nad üritanud arsti mängides ka konnadele süsti teha, aga siis hakanud konnad hirmsasti siputama.
Ütlesin, et loomi ei tohi piinata (ja lootsin, et nad ei tea midagi laborirottidest).
Sass kostis seepeale, et nad said ühe herilasehundi (suur kole putukas) kätte ja sellel torkasid küll silmad peast, kuna ta on nii paha, et sööb mesilasi.
Musja ütles siis, et kuule, sa sööd ise ka liha, sind ei piina sellepärast keegi.
Siis Sass mõtles tükk aega ja lõpuks kostis fataalse noodiga hääles, et surema peame lõpuks kõik.
Musja täpsustas "Aga mitte tingimata piineldes".

Õpetajate Leht 9.05.08

Lugu koduõppest. Põhiliselt ikka sellest va murelikel põhjustel koduõppest, aga lõpuks natukeseke ka meie variandist.
Ei saa jätta kordamata tsitaati:
"Kui enne võis vanema soovil kodus õpetada kuni kuuenda klassini, siis edaspidi võib seda teha üheksanda klassi lõpuni. (HTM-i põhihariduse peaekspert Merike) Mändla sõnul otsustati aega pikendada, kuna lapsevanema soovil koduõppele jääjate tulemused on olnud väga head ja nad ei näe põhjust seitsmendas klassis kooli tulla."
Ehh-ehh-ehh:)
Aga natuke näpuga ka viibutust: "Kaks korda aastas kontrollitakse tulemusi ja koolil on õigus koduõpe katkestada, kui laps ei saa hakkama".
No muidugi on õigus. Miks ep ole. Kuss-kuss nüüd. Ainult rahu.

Siis veel üks artikkel. Pole küll koduõppest, aga sihuke imelik teine.
Lugupeetav keegi Ph.D Peep Leppik, kes on pedagoog-metoodik, kirjutab pseudoteadusest ja pimedusega löödusest. Ja esimene näide (müüt) selle kohta on, et "Lapse arenguks on vaja, et ta oleks vahetus kontaktis ema ihuga"
Onu kirjutab, kuidas see müüt on tekkinud ja ütleb, et ikka täitsa rumalad on need, kes arvavad, et lapsed arenevad ainult ema ihu vastas. Tegelikult need Aafrika emad, keda uuriti ema-lapse suhte osas, tassisid (arendasid) oma lapsi ainult imikueas ja kohe, kui imikuiga läbi, said uue lapse ja vana jätsid põõsasse pidurdunud arenguga.
Mina pole ei antropoloog ega psühholoog, aga usin lugeja ja uurija olen küll. Ja pole kusagil näinud soovitust tassida 8aastast päev läbi enda külge seotult toast tuppa ja autost poodi ja õuest tänavale. Millest onu pahameel lapsekandmise vastu?
Lapse kandmine versus eraldamine vankrisse või teistele tädidele, loob alguse sujuvale lahutusele ema ja lapse vahel. Mis iseenesest pole ju halb. Kõik sõltub eesmärgipüstitusest. Kui see on karmi elukogemuse andmine, siis laskem käia. Kui mitte, siis kandkem, kuni jaksakem. Lähedane suhe jätkub ka siis, kui last ei hoita enda vastas. Turvatunne, emotsionaalne areng, usaldus ja muu, mis kuulub inimeseks oleku juurde, arenevad läbi ema-lapse suhte.
Igasugune "arendav tegelemine" lapsega, kellega pole lähedust, on formaalne ja ei anna maksimaalset tulemust.
Vähemalt nii tundub mulle isiklikult.
Peaks küsima, mida Linalapse rahvas arvab:)

Jälle Tartus.

Neljapäeval käis Musja koolis, tegi terve päeva teistega kaasa. Meie väikestega läksime lõunast järgi. Rääkisime õpetajaga õppimisest, tasemetöödest, suvisest koduõppe kokkutulekust ja peenardest ja olime igati ühel nõul.
Minu vaimustust tulemusrikka kodu-kooli koostöö vahel jagas ka Musja, kes tagasiteel koju arutles pool aega selle üle, millise valemiga õnnestuks tal meie pere taas Tartusse tagasi elama suunata. Võimalikud variandid (õieti ainus vähegi reaalne variant) tundusid olema seotud issi töökohaga. Noh, et kui teda seal enam ei taheta või kui tema enam neid ei taha, siis võiks ta Tartus õnne otsida. Ja töökohta. Ja meie elukohta. Ja koolikohti. Ja siis saaks Marieke rahus igal hommikul Waldorfkooli minna. Sest selles koolis on nii hea õpetaja ja nii toredad lapsed ja nii hea söök. Ja see, mida nad tundides teevad, on ka nii huvitav.
Püüdsin Musjale seletada, et võimalus, et issi töökoht temast loobub, on väga väike. Musja sõnas sellepeale lootusrikkalt "aga see võimalus ikka on, eks?". Pakkusin, et see võimalus on 3% sajast.
Musja oli tükk aega vait. Lasi mõttel lennata.
Siis rääkis, et ok, eks ta siis lepib sellega, et ta päriselt Waldorfkoolis käia ei saa. Aga kui ta suureks saab, siis ta kolib Tartusse. Saab endale 5 last ja ilusa kodu ja mehe. Mees on ilmselt arst. No peaasi, et sportlane pole, sest neil on liiga suured kõhulihased. Ja mees ei tohiks olla ka liiga paks ega liiga kõhna. Ja siis need 5 last käiksid Waldrofkoolis ja tema oleks kodus. Koristaks, teeks head süüa, loeks ja puhkaks.
Ikka tahad ju lastele paremat elu, kui endal on...
Igal juhul kõlas see kõik ütlemata kenasti ja optimistlikult.
Järgmisel päeval helistas meile Tartust aga tädi Kersti, kes ütles, et tema tütreke Madli, kes on juhtumisi see õnnelik lapsuke, kes käib nimetet kooli nimetet klassi, võtaks heameelega Musja kohe pikemaks ajaks enda manu, kui Musjal peaks tekkima soov rohkem kui üks päev koolis käia. Mis tundus meile ütlemata armas ja suuremeelne pakkumine:)
Iseasi, kas uus karm seadus seda lubab. Aga tsss! me ei pea sellest ju kõva häälega rääkima...

Otsad kokku.

Musja lõpetab "kooliaastat".

Viiulimängu esinemispraktika oli 9 (10 palli süsteemis) ja õpetaja ütles, et Marie jättis komisjonile väga hea ja kindla mulje. Hinnet 10 nad ei panegi, sest siis poleks lapsel enam motivatsiooni:)

Võimlemisrühm käis Tallinnas suurel võimlemispeol ja neil läks hästi.

Kunstikoolis on samuti esimene aasta läbi, Musjalt on üks töö kooli kevadnäitusel üleval.

Võistlustantsul on hoog jätkuvalt sees.

Aeg-ajalt mõtleme, et peaks midagi ära jätma, et aega rohkem endale jääks, aga kui tuleb valida, et mida siis võtta või jätta, jääb Musja nõutuks ja ei raatsi millestki loobuda. Iga kord, kui ta mõnest ringist tuleb, on ta rõõmus ja reibas ja ütleb, et niiiii tore oli!

Meil on hästi vedanud õpetajatega. Kõik on parimad - nii Tartu waldorfkooli õpetaja Anne, kui viiuliõpetaja Tatjana, rääkimata Revalia tantsuõpetajatest, kunstikooli ja võimlemisõpetajatest.

Ega minul kõige nende kõrval suurt midagi teha polegi. Natuke lugeda, kirjutada ja rehkendada. Ja inglise keelt. Aga see on näpuotsake kõige selle kõrval, mida Musja iga päev ise õpib ja teada saab.

Näiteks üleeile sai ta teada ja õppis päris selgeks selle, kuidas basiilikut pikeerida. Pusis oma peenikeste sõrmedega õrnad taimed kastikestesse, poetas mulla ümber ja kastis. Suvel ootab meid ilmselt ees suuremat sorti basiilikukasvatus, sest taimi sai palju.

Ja sõpru sai Musja ka juurde terve hulga. Ratega ja ilma. Tänu neile teab Musja, kes on Enrico Iglesias ja Rihanna ja Avril Lavigne. Ja teisi elutähtsaid asju:)

Õpetajate Lehest.

Juhtub ikka nii olema, et kui mina siin jälle mõne asja pärast südant valutan, siis leidub mõni mees kusagil kõrgel ja kaugel, kes sedasama tunneb. Ja see on tore:)

Tsitaat artiklist "Hariduse kättesaadavus põhiseadusest lähtudes" Õpetajate Lehes:

"Olav Aarna sõnul on oluline kvalifikatsioonisüsteemi areng. Selles lõikuvad üksikisiku ja ühiskonna huvid ning ootused. "Oleme 3., 6. ja 9. klassi õpilaste teadmiste testimisel (tasemetöödes) üle pingutanud. Nõuame lastelt rohkem, kui nende võimed lubavad. Mis siis imestada, et õpilased ei tunne 7.klassis korrutustabelitki, nad on kuue aasta jooksul nii palju tarbetut pähe ajanud, et vajalikul pole enam ruumi kinnistuda. Nõudmistes tuleb olla realistlik, et laps oskaks 3. klassi lõpuks soravalt lugeda ja saja piires rehkendada. Siis pole 7. klassis vaja korrutustabelit õpetada."

Ehk väheneks siis ka põhikoolist väljalangus ja haridus muutuks enamatele kättesaadavaks ka gümnaasiumi ja kutsekooli tasandil, arvati töörühma koosolekul."

No mida ma siis räägin! Lugeda ja rehkendada, rehkendada ja lugeda. Ja lasta elust rõõmu tunda, et lapsuke ikka looks ja lehviks:)