Kolmapäev

Üha enam tundub, et tõesti "mu kevad algab peale jõulu juba". Nagu ütles üks teine Marie, mitte meie oma:)

Seisime hommikul Hellaga kaheosalises ööriietuses, mille hulka kuuluvad püksid ja pluus, trepi peal ja kuulasime linnulaulu. Pärast käisid lapsed õues ja Mart ajas koguni rattad alla.

                   Leia pildilt Kits! Eriti uudishimulik kits meil:)

Kurba oli ka. Leidsime ühe kana pesalt surnuna. Surm kuulub ikka maaelu ja loomade juurde, aga ma ei harju. No lebab kana pesa, munad kõrval, ise surnud. Et munes ära ja siis suri? Või roniski pesale teiste munade otsa surema, aru ma ei saa.

Kui poisid olid väiksemad, siis olid meil jänesed. Sellest ajast mälestus, et jälle keegi tuleb jälle jooksuga puuride juurest "emme, emme, jänku on surnud!" 

Igal juhul jäneseid enam ei võta.

Koduõppepäev oli täna üsna tulutu, kui nii tohib öelda.

Musjal oli lõuna ajal muusikakoolis esi-ne-mis-prak-tika. Väga keeruline sõna. Tähendab midagi sellist, et tuleb teistele mängida, aga publikut pole palju ja keegi ei kurjusta, kui segamini läheb. Nii vähemalt Musja seletas. Ja kääksutas terve hommik otsa viiulil oma kahte lugu.

Siis kippus mu telefon helisema. Just sel ajal, kui Musja viiulist kätt puhkas. Ja nii ei saanud me oma rütmi kuidagi kätte. See on nii, et kui hommikul kohe vedama ei saa, siis jääbki. Ei tule enam hiljem vaimu peale.

Aga esinemine läks hästi. Ja Musja jõudis veel õpetaja Raidu tundi kunstikoolis:)

Hindamisest Inglismaal.

Veel tsitaat kirjast. Seekord hindamise kohta:

"Hindeid ei ole algkoolis. Iga aasta lõpus tehakse küll mingeid
teste, aga nende põhjal hinnatakse rohkem kooli ja õpetajat kui
konkreetset last. Mingit sellist asja, et iga päev igat liigutust
hinnatakse (mille juurde käib muidugi viieliste kiitmine ja
kaheliste-kolmeliste häbistamine), siin küll ei ole.  Samuti pole
tunnistusi veerandi lõpus.
Samas üldse suhtutakse üsna individuaalselt - nt matemaatikas on nad
võimete järgi gruppidesse jagatud, kellele siis erineva tasemega
ülesandeid antakse. Korratabeli jms arvutamise juures tehakse siis ka
grupisiseseid võistlusi, mis olla üsna lõbusad."

Üleskutse - kogun tänuga kokku kogemusi erinevate maade algkooli ainesisude ja hindamise kohta!

Üks pilet Pärnusse.

Kibekiiretel linnaskäigupäevadel võtame Musjaga ette vaid ühe teema, et seda rahulikult ja mõnuga võtta. Näiteks matemaatika korrutustabel või inglise keel. Seda teeme siis kokkuvõttes tunduvalt rohkem kui "tavaliselt" ja pärast on hea tunne, et no nüüd sai ikka õpitud ka.

Nali on selle, et just nüüd, kus Hella on juba pisut suurem kui päris pisike ja teda ei pea enam nii palju riietama ja putitama, on ta endas avastanud emainstinkti. Nõuab, et ma tema "titat" riietaksin õue minnes nagu päris last. Sokid, püksid, müts, kombekas. Ja seda kõike üheaegselt laste ujumise, viiuli jt muusikakooliasjade, tantsukingade ja -riiete olemasolu ülekontrollimise vahele. Tagatipuks on Hella avastanud, et tita vajab ka turvahälli, et viksilt meiega kõik sõidud kaasa teha. No ei anta armu.

             Musja ja Mart Uulu bussipeatuses bussi ootamas. 
Musja sisenemas, ise mõttes kordamas laulusõnu "üks pilet Pärnusse, üks pilet Pärnusse..." Ma küsisin ta käest, et mis siis, kui tal õiged sõnad meelest lähevad ja ta küsib hoopis "sada piletit Türile" või "jupp kõige paremat suitsuvorsti"? 

                     Oo, õnnistet ühistransport ja ökuelu:)

Sassi sünna!

Pühapäeval käisime 8-aastase Sassi mereröövliteemalisel sünnipäeval. Lastel oli lõbu ja sotsialiseerumist laialt. Emmed mekutasid juttude kõrvale pirukaid ja torti. Ikka rohkem pirukaid ja ikka rohkem torti.

Üksnes Marti haaras melu niivõrd, et ta võinuks peale pidu nentida "jõin ja sõin seal minagi, vuntsi märjaks ei saanud", sest ei pold temal aega sõba suhu pista. Pidu tahtis pidamist.

Kiri Inglismaalt.

"Inglise algkool on totaalselt teistsugune kui Eestis. Paistab, et õpetajatele on jäetud üsna vabad käed ning mingit väga ranget programmi pole ette antud. Kooli lähevad lapsed 5-aastaselt. Teatud etappidel

tehakse riiklikud testid - siis 7-aastastele (KS1-test) ja 11-aastastele algkooli lõpus (KS2-test), mille alusel siis ka koole võrreldakse.  Nii et õpetaja ülesanne on vaadata, et lapsed  siis testi ajaks nõutud tasemele on jõudnud.
Õpikuid-töövihikuid kui selliseid ei ole. Õpetajal on küll hästi palju kõikvõimalikke abimaterjale ja vahel paljundab neile ka mingeid töölehe moodi asju vm materjale. Raamatuid kasutavad koolis küll, aga mitte ei järgi mingit konkreetset õpikut, vaid vastavalt teemale vaatavad raamatukogust. Üldiselt ei käi õppimine nii, et etteantud lünka tuleb ettenatud vastus kirjutada. Hästi palju pannakse rõhku asjadest sisulisele arusaamisele.  Matemaatikas  pidi korratabel juba aasta
alguses selge olema ja seda nad harjutasid ka edasi.  Suuremate arvude korrutamise-jagamise jm tehetega on nad ka tegelenud. Murdude ja
protsentidega on nad ka hakanud tegelema. Oli näiteks koduülesanne, kus paluti ajakirjandsest, telekast vm meediast murde ja protsente otsida ja konkreetsed näited siis lahti seletada, et mida tähendab. Murdude võrdlemist on ka tehtud. Kümnendmurdude olemust ja võrdlemist ka (sel teemal anti üks tore lauamäng koju kaasa ja kästi vanematega mängida).
Ümardamist on nad ka õppinud. On antud soovitusi nt poes käies lastel lasta kokku arvutada, mis ostud ligikaudu maksma lähevad, nii et arvud
eelnevalt lihtsamaks ümardada. Sügispoolaasta läbiv teema oli tegelikult Vana Kreeka. Ei õpetatud niivõrd aastaarve ja fakte, kui seda, milliste
teadussaavutusteni vanas kreekas jõuti ja kuidas see meie praegust elu mõjutab. Ja kuidas said kreeklased niisugusi teadmisi, omamata meie praegust teadust-tehnikat.  Kreeka teemaga on siis üritatud siduda kõiki aineid - sh ka matemaatikat ja kunsti-käsitöö tegemisi. Millalgi just
lõikuspidude aegu käis neil aga sage saiaküpsetamine - ühtelugu tõi S meile koju omaküpsetatud saiakesi ja kodutööks oli anda neile igakülgne hinnang (nii lapse enda kui vanemate poolt).
No emakeel on siin inglise keel, kooliainena "Literacy". Inglased on suured raamatusõbrad ja aeg-ajalt ikka saadetakse koju meeldetuletusi, et laps peaks ka kodus iga päev natuke lugema. Me esialgu oleme kodus peamiselt eestikeelset kirjandust lugenud ja S-l lugeda lasknud (hetkel "Kääbik" pooleli). Kodus tuleb harjutada ka "spelling"ut, st sõnade õigekirja ja kord nädalas on siis etteütlus. Iga nädal antakse
10-15 sõna, mille õigekirja peab laps selgeks saama. Siis on nad uurinud erinevate kirjutiste stiile - nt oli teema "juhendid ja instruktsioonid", kus kodust pidi ka näiteid otsima.
S-l oli esialgu keele osas eriprogramm - temaga tegeles abiõpetaja, kes põhiliselt talle keelt kui niisugust õpetas. Nii et ma väga täpselt ei teagi, millega teised veel keele osas on tegelenud. Ahjah, arvutiõpe on neil  ka - S oskab juba üht-teist toredat teha Wordi, Powerpointi ja muidugi Paitnbrushiga.
Ja näiteks kunsti-ja käsitöötunde S Eestis vihkas (no kui õpetaja joonistas pildi ette ja siis said noomida, kui täpselt sama stiiliga järele ei joonistanud), siin aga armastab väga. Ja samuti pidid muusika
ja  võõrkeele (Saksa) tunnid väga toredad olema. S jätkab ka plokkflöödi õppimist, mis siin käib kooli kaudu. See pillimängu asi oli ausalt öeldes Eestis meil natuke parem, küllap eelkõige ka sellepärast,
et S-le sattus muusikakoolis fantastiline pilliõpetaja."

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

Jutt käis Musjaga samavana eesti poisi kohta Inglismaal.

Kohe kadedaks teeb. Kui ma sellisest süsteemist loen, siis ei tunnegi end oma koduõppega friigina, vaid üsna mõistliku lapsevanemana.

Midagi ikka õpime ka vahel.

Nädala lõpupoole saime saime ikka rahulikumalt ka õppida. Muidu ikka üks tormamine ja asjade pakkimine ja jälle riidesse ja kuhugile teeleminek.

Musja inglise keel on kena. Hääldus hakkab nagu ise külge. Olen seda poistegi puhul imestanud, et kust see tuleb - filmidest, lauludest, musikaalsusest? Äkki ikka geenid ka:)

Igal juhul on õppeaasta lõpuni jäänud 5 õppetükki, mida pole üldse palju. Saame rahus luuletusi juurde õppida ja korrata.

Seoses luuletusega "Ladybird, ladybird, fly away home", kus lõpus on inglisekeelsed ilmakaarte nimetused, õppisime ka eestikeelsed selgeks. 

Meie sünnituskallakuga koduõpe kaldus neljapäeval ikka päris ära. Hommikul helistas üks tädi ja tahtis emmega rääkida rasedajuttu. Lapsed fikseerisid ära sõna "rasedustest" ja küsisid pärast selle kohta. Ma siis seletasin, et mida ja kuidas. Musja teatas selle peale, et "aa, kui tuleb üks kriips, siis on üks inimene ja kui on kaks kriipsu, siis on neid kaks". Ma kahtlesin seepeale, et ei tea ikka, kuidas sinna pisikese testiriba peale kõik need kaksikud ja kolmikud jnekud ära mahuvad.

Siis tahtsid lapsed teada, et kui väike tita tädil on kõhus. Võtsime ette suure pildiraamatu ja vaatasime kõik täpselt järele. Kuidas rakud kokku saavad ja poolduvad ja mis siis esimestena arenema hakkavad. Musja ütles küll "fuihh" mõne pildi peale ja teatas, et tema selline kole küll olla ei tahtnud, aga pärast ikka leppis. Siis ta tahtis teada, et kui valus see sünnitus ikka

on. Ma ütlesin talle, et see on pingutav nagu kõrgesse mäkke ronimine, aga kui tippu tahad jõuda ja sealt päikest tõusmas näha, siis millegipärast ei mõtle selle, et vahepeal jalad valutavad ja hingata ei jaksa jne. Ikka ronid edasi. 

Igal juhul pärast küsis Musja, et kas ma võiks nüüd natuke jälle seda toredat "Eesti rahva enneaegsete juttude raamatut" lugeda. Kõlab nagu sünnitusabi õpik:))

Ma lugesin siis "Tarka meest taskus".

Ja pärast luges Musja ise "Sirlit ja Siimu". Hästi ilmekalt, nii et kõigile meeldis.

Mart seadis end laua taha kuulama ja sirgeldas samal ajal mõned temaatilised pildid.

            Ja õhtul hakkas LUND sadama!!!

Algul tegime ühe,

                   siis teise lumememme.

Jeerum, ma pold 25 aastat lumememme teinud. No oli tore.

Saavutused.

Musja ja Osvald said oma vanusegrupis tantsuvõistlustel teise koha! Jee!!

Ainus mure, et Oska kasvab nii kiiresti, et Musja jääb talle varsti kurgu alla. Näis, kas tuleb lähiajal partnerivahetus ette võtta ja kuidas see kulgeb.

Ülaloleva pildiga tervitab Mart Arenit seoses oma sünnipäevaga:))

Mart - kuus!

Mardi sünnipäevapidustused, mis said alguse pühapäeval, kulmineerusid täna, so õige päeva õhtul tulevärgiga. Mart on nüüd suur ja uhke kuuene.

Emme-issi kinkisid rooliga kelgu. 

Kelguotsingud polnudki nii kerged. Decora poes näiteks öeldi mulle, et sel aastal nad enam juurde kelke ei telli, kuna lumi sai otsa ja sellega on talv lõppenud. Aga meie ikka loodame nüüd. Muudkui vahime aknast ja ootame lumekest.

Tordisöömise ja sõpradega mängimise korraldasime linnas ühes mängutoas, sest meie kodu on hetkel pisut kitsas, st üks tuba rivist väljas meist mitteolenevail põhjusil.

                          Sass ja Mart - sõber tunneb  sõpra:)
Ristivanematelt tuli kingituseks Mardi unistuste pill koos mikrofoniga. Nüüd ta muudkui joriseb oma laule ja mängib oma lõputuid lugusid.  

She loves you, jee, jee, jee...

Meie väike džon:)

Aasta esimese kuu lõpp.

Saimegi Reksi tagasi:))

Käib ringi ühesilmalisena nagu mereröövel, aga õnneks on paranemine ja taastumine silmnähtav. Nüüd teeme pisut suurendet koosseisus oma koduõpet. Õpime Reksiga eesti keele käändeid ja vene keele sõnu, noh kõike seda, mida suuliselt teha annab. Et ikka klassile järele kapata. Tal on sel nädalal "sinine leht" ette nähtud, aga juba räägib kooliminekust. Et istub seal siis vabakuulajana. Eks me näe.

Musjaga oleme jõudsalt vanu ameteid uurinud. Oleme oma "viljaistutamisega" jõudnud viljakoristuseni. Ühes teemaga sõitis sisse pühakute-teema. Talurahvas alustas viljakoristusega ju Lauritsapäeval, mis on päev enne Musja sünnipäeva augustis. 

Edasi veskitest ja käsikividest ja leivaküpsetamisest. Minu isiklik veike pedagoogiline leiutis - muinasjutu "Vaeslapse käsikivi" ettelugemine passis konteksti nagu rusikas silmaauku.

Oma stiili näide koolitunnis istumisse loovalt suhtumisest:)

Ja siis tegime leiba. Ökupoest ostetud valmis segust, a mis siis. Ikka oma ja hea:)

Kas summa sõltub liidetavate järjekorrast.

Mardi sünnipäev on nii lähedal, et annab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ja Mardi kannatus hakkab katkema. Kui 32 päevaga sünnipäevani oli lihtne leppida, siis 4 päeva sünnipäeva pidamiseni ja 6 päeva päris sünnipäevani ajab iga viieaastase hulluks. Aga arvutamisele mõjub hästi:)
Eile komistas Mart kogemata kombel Türi-vanaema kingituse otsa. Võtsime selle siis lahti ja sees olid veeflöödid. Sellised, mille sisse tuleb vastava kõrguseni vett valada ja siis saab õige kõrguse kätte. Noodid olid ka kaasas, mille järgi lugusid mängida. Oi, me mängisime täna kogu hommiku Old Macdonalds has a farmi.
Aga üldiselt ruulib matemaatika. Hellal on üks pisike varandusekastike (see vasak ja kollane), kus ta hoiab oma kallisasju (emme huulebalsamit ja Jaagupi mobiili jm). Ja Mardil on ka varandusekastike (see parem ja must), kus ta hoiab oma äratulnud hambaid ja legosid ja puhtaid sokke. Ja eile avastas Hella, et tema kastike ON VÄIKSEM KUI MARDI OMA. Ehhee, see ju esimese klassi matemaatika! Seal on ka kõrvuti joonistatud kaks karu ja laps peab ütlema, kumb on suurem.
Matemaatikat tegime täna Musjaga ka. Kuna teemaks on kujunenud kirjalik liitmine ja lahutamine, siis tundus mulle õige aeg rääkida suurtest arvudest ja järguühikutest (nõnda neid küll nimetamata). Noh, ühelised, kümnelised...sajatuhandelised, miljonilised. Mina ütlesin ette ja Musja kribas kirja arvusid näit. 5 498 505 110. Vägev!
Siis millegipärast tekkis vajadus üle korrata üht algklassi matemaatikaõpikute lemmikreeglit - summa ei olene liidetavate järjekorrast. Tegime selle uuesti puust ja punaseks. Ja siis püüdsime ellu viia. Et mis juhul päriselus summa (ehk tulemus) siiski oleneb liidetavate (osalejate, liitujate) järjekorrast.
Musja pakkus, et näiteks ei saa "Rong see sõitis tsuhh, tsuhh, tsuhhi" noote mängida suvalises järjekorras. Siis pole enam sama lugu.
Ja koogitainast ei saa ka suvalises järjekorras kokku segada.
Ja kui ühes toas on varandusehunnik ja on viis inimest, kes tahavad seda endale saada ja neile öeldakse, et kes esimesena siseneb, saab esimesena valida sealt hunnikust - vaat siis on ka vahe, et kes esimesena, teisena jne liitub.
Igal juhul tundus see üks väga eluline teema ja tegi meile palju nalja ja pani fantaasia lendama.

Seoses Reksi tänase silmaoperatsiooniga kerkis päevakorda Hella nuku kõõrdsilma korrigeerimine. Musja tegi seda Mardi uue taskunoaga ja väga osavalt tegi.
Hiljem kirjutas retsepti: "Palun ärge laske enda beebit suurte poiste juurde, ehk Reinu, Jaagupi ja Juhani juurde. Kuna Rein on tiiger, Jaagup on nii korralik vahel ja akab ta silmaga mässama, Juhan on lihtsalt suur. Süüa tohib ainult tablete ja ütlege oma beebile palun, et ta magaks. Allkirjaga toktor Kahula".
Sellest tüdrukust tuleb günekoloog, ma ütlen:)

Tunnikontrollimine.

Kuna reedene hommik oli jälle täis kibekiiret, siis andsin Musjale võimaluse iseseisvaks tööks ja otsisin välja valmistrükitud kontrollööd ja tunnikontrollid.

Musja ütles, et ta on sellest kaua unistanud, et saaks juba tunnikontrolle teha. Tegigi. Ise rääkis, kui tore on ikka tunnikontrolli teha ja miks mõned räägivad, et neile tunnikontrollid ei meeldi. Lõpuks hakkas mullegi tunduma, et sõnas "tunnikontroll" on mingi imeline fluidum peidus. Ja loomulikult ei maininud ma ka seda, et tänu sise-, välis-, alt- ja pealthindamisele suudab traditsiooniline haridussüsteem pea iga õppimisürituse ebameeldivustada.

Matemaatika kaustast võtsin 3. klassi kõige viimase lehe. Musja tegi selle suht lõdvalt ära, nii et selles suhtes on mul süda rahul, et arvutamisoskus vastab gostile.

Täna sattusime telekast vaatama filmi tüdrukust, kelle vanemad olid elanud tükk aega Aafrikas ja seetõttu oli tütar homeschoolitud. Sellise friigina ta siis gümnaasiumisse läkski. Kohanes seal seltsieluga ja puha, aga lõpuks sai matemaatikaolümpiaadi võitjaks. Ei teagi, kas see oli filmitegijail juhuslik näpukas või on see Ameerikamaal mingi kindel seos. Noh, et tuleb koduõppelt ja on mates tegija:)

Saime lõpuks ka inglise keelega otsa lahti. Harjutasime hisi ja heri. Ja juttu tuli pereliikmetest. Pärast kuulsime, kuidas Mart õpetas teises toas Hellat "Kuule, inglise keeles on "onu" "tädi". Ja "ema" on "maaama"!"

Ja siis mängis lastepere arsti. Abiks issi riistad. Kuulati Hella kopsu ja südant. Süda TUKSUS! Hiljem kirjutas Musja retsepti "Pilet 1. Tal on psühika häired, süda ei vaeva tuksub ilusasti. Süüa toohib ainult: vedelat suppi, ainult niisutada huuli sidrunimahlaga".

See sidrunimahla asi on pärit ajast, kus Musjal lõigati pimesoolikat ja ta pidi ise haiglas olema. 

Nuputamisest ja hilisest lugemaõppimisest.

Kui koduõppehommikut ei katkestaks alatasa helisev telefon ja tuhanded pisikesed, kuid elutähtsad toimingukesed, siis oleks õppimine koos lastega lust ja rõõm. Musja on etteütluste, nuputamise, loodusõpetuse ja viiuli lainetel.

Enne tänast ette ütlemist mõtiskles Musja teemal, et tema jaoks on kõige raskem asi, kui ta kunagi kooli peaks minema, see, et ta ei saa tooli peal kronksus istuda. Ta niheleb seal kogu aeg ühele küljele ja teisele ja jalad üles ja üks jalg alla jne. Ja siis kiigub tooliga. Ei saa öelda, et see kõik käekirjale kasuks tuleks ja seepärast ma ikka kutsun teda korrale, kui ilusat käekirja vaja, aga üldiselt lasen kiikuda ja liikuda. Las lapsuke kasvab vabalt:)

Etteütlus oli täna a´la "kurjad haned ajasid aias masseerijat taga" ja "haiged lapsed nägid kuidagi loiud välja". Ikka üks pirn teise otsa. Pole siin miskit.

Nuputamisega läks kehvasti. Kõigepealt jooksis Musjal, siis mul juhe kokku. Sestap palume sõprade abi järgmise ülesande lahendamisel "Neljakümnest poisist mängivad 18 poissi jalgpalli ja 24 korvpalli. 12 poissi harrastavad mõlemat mängu. Mitu poissi ei mängi kumbagi mängu?" Mulle meenus, kuidas kunagi lapsepõlves loetud raamatus üritas tegelane kokku liita jooksvaid meetreid ja ei osanud mitte, sest meetrid ju jooksid. No oli samasugune tunne, et poisid jooksevad eest ära. Või harrastavad.

Loodusõpetuses rääkisime sellest, kuidas looduses on kõik nii kuis on. Pole head, pole halba. Kõik lihtsalt on ja see ongi hea. Tegelikult tahtis töövihik vist midagi muud (millised elupaigad sobivad organismidele?), a meil kukkus selline jutt välja.

Mart esitas Hellale ilmekalt "Mannu jäätise" lugu "Mesimummist". 

Kord pahandas üks kena naisterahvas koduõppe listis, et mis lugu see on, et 5-aastane ei oska lugeda ja kuidas see üldse võimalik on? Ta küsis, et mida te ometi teete nende lastega, kes ei oska viieselt lugeda. Noh, ma ei taht otse öelda, et peidame raamatuid ja ei näita tänava nimesilte, vaid vastasin, et laseme lastel olla ja elada. Nüüd Mardi pealt vaatan jälle, et mida ma siis teen selleks, et ta veel ei loeks. Vastan ta küsimustele numbrite, arvude, suuruste, rahaühikute jm kohta. Poja käib mööda maja, mõõdulint vööl nagu mõõk ja mõõdab kõike. Loeb oma rahakotist sente kokku ja rehkendab, et mitu viielist mahub ühte kümnelisse. Ja mitu kahelist. Ja mitu kahelist ja viielist läbisegi.

Igal õhtul nuiab Mart issi käest "Viplalat". Ilmselt tuleks õige (ja vastutustundlise) stsenaariumi korral tal käed kinni siduda ja öelda, et meie sulle ei loe, loe ise. Kuni mees hakkaks lugema. 

Nujaa. Tegelikult ta natuke ikka tähti tunneb. Umbes nagu Pipi. Eriti neist oma lõbusat elu häirida ei lase:)

Hindamisest.

Üks koduõppe eeliseid muude ja paljude seas on see, et kui laps on haige, siis saabki ta rahus haige olla, kuni terveks saab. Kolm aastat tagasi, kui Reksil oli esimene silmaoperatsioon, oli ta peale opi kodus ja turgus. Poolteist aastat peale teist korda samuti. Praegu on minu jaoks suur küsimärk see, kuidas ta peale sellist suuremat sorti kõrvalejäämist koolist teistele järele jõuab ja oma asjad tehtud saab. Ma väga loodan kooli vastutulelikkusele ja sellele, et ei nõuta kõigi tööde järeletegemist. Hea, kui tasapisi järjele jõuab ja edasi liigub.

Viimastel päevadel olen jälle mõelnud hindamisele. Kui seda poleks, siis poleks pooli kooliprobleeme (vähemalt minu vaatepunktist) olemas. Hindamine koolis ei lase muuseas ka koduõppel rahus toimida, kuna õpetajad vaatavad koduõppele läbi hindeprisma. Õpetajate Lehes oli jälle mingi teema, kus kelleltki targalt mehelt (ei viitsi vaadata ja linki ka veel pole) küsiti peale mingit hariduskonverentsi, et kuidas ta suhtub hindamisse. Onu jahus pikalt sisehindamisest - vot tuleb oma rumalust tunnistada ja öelda, et ei tea mina, mis loom tuu om - ja möönis, et ei maksa äärmustesse langeda - ikka on meil ka välishindamist vaja. Et mingi uus släng siis vist numbrilise hindamise kohta = välishindamine.

Et tuleb keegi väljast ja paneb hinde. Täitsa hea väljend. Selmet asja sisuliselt hinnata või hinnangut anda.

Tegelikult on see sõna "hindama" üks naljakas sõna, kandes endas kaht tähendust, nii "hinnet panema" kui "hinda panema". No paneme siis väliselt lastele hindu. 

See on kahe(li)ne, see on nelja(li)ne jne. Silt külge ja asi valmis.

Aga jah. Lastevanemate Liit tegi tüki aega tagasi ettepaneku hinded ää jätta. Ma veel rõõmustasin, et ohhoo, kas tõesti keegi ka sellele mõtleb. Aga sinna see mõte jäi. No mida on kaotada? Peale suurema vabaduse. Mis on vist üks õudne asi, kui tegijate punktist vaadata.

   

Läks jälle lahti!

Tegelikult sõltub kõik vaatepunktist. Võib kurta ja kaevelda selle üle, et üks suur tuba vaja asjadest tühjaks kanda, aga võib seda võtta ka kui võimalust see tuba ära koristada. Sorteerida asjad vastavalt kasutustihedusele ja vajalikkusele, samuti on hea põhjus mööblit nihutada, kui seda nagunii nihutada tuleb. Ja kardinad tuleb ka ju ära pesta, kui need nagunii eest võetakse. Ja selle suuremat sorti puhastustöö kõigus võib siis ju ka põranda välja vahetada.

See on nagu "Ohh ja Ahh matkateel". Hetkel oleme otsustanud Ahhid olla.

Aga muidu on tore, et kool jälle algas. Suured lapsed on linnas kasvatus- ja haridusasutustes ja väikestel lõbu laialt keset kaost. Meie vana-Juhan on nüüd suisa otsapidi linnamees, kuna üürib endale paaril ööl nädalas väikest voodikohakest ühes majutuskohas. Iseseisvub elumere laenetes:)

Musja teeb jälle usinasti etteütlusi. No kohe tuleb ligi ja nõuab. Elementaarne õigekiri tundubki nüüd üsna käpas olema, nii et liigume vaikselt etteütluste poole a´a "haohunnikul hüplesid harakad". Siuke raamat  on olemas lauseteks, mida ükski normaalne inimene vabatahtlikult välja ei mõtle:) A kulub ära, kui lapsed eliitkooli tahavad minna või ülikooli või muidu keelesõbraks hakata.

Suurte kolimistööde käigus ujus meie lõpututest materjalidest välja ka üks komplekt 3. klassi loodusõpetuse õpikut  ja töövihikut.

Ma ise ka imestan, et mispärast need küll on saanud ostetud, aga õnneks tundis Musja nende vastu erksat huvi ja kirjutas kaks päeva jutti töövihikusse, kus asuvad koera saba ja kere ja kus lillel vars. Ja kuidas lill oma juurekestega mullast saab vett ja toitaineid jne jne. Pisut hätta jäi ta küsimusele "mille moodustavad sarnased liigid?" vastamisega, aga ma soovitasin selle tarkuse sinnapaika jätta ja oodata, kuni aeg ise arutust annab. Nende liikide ja organismide osas:)

Reedel oli Musja õnn täielik, sest meile saabus külla tervelt 3 armsat Meeli-tüdrukut. Tibid ajasid oma tibiasju ja lõpuks õnnestus Musjal end nende poole külla kaasa pakkida. Natuke sotsialiseerumist nagu see meil ikka kombeks on.

Hea tädi Margit saatis meile kaks toredat uut plaati, mille järgi Mart ja Hella said tantsu keerutada.

Ema, isa ja kuus last spaas.

Pühapäeval ärkasime varavalges ja peale maja kütmist asusime teele Setumaa poole. Minu auahnete plaanide kohaselt sai sõidusihiks võetud Värska SPA Hotell.

Umbes kuu aega tagasi peale Jussi 17-ndat sünnipäeva hakkas mulle tunduma, et mingi imelik tunne on. Lapsed hakkavad suureks saama ja kipuvad tiibu sirutama. A me tahaks veel natuke nendega koos olla. Mitte kodus, kus issi-kütja/automehhaanik ja emme-kokk/koristaja lapsi takka utsitavad ja neist inimesi püüavad teha, vaid kusagil neutraalsel territooriumil, kus kõik saavad võrdse võimaluse kenad inimesed olla. 

Ja siis tegin soorituse ja tutvusin spa-maailmaga. Kõikidest ahvatlevaist pakkumisist tundus toredaim (ja soodsaim, mis sääl salata) Värska oma.

Nõnda me siis sõitsime need 250 kilomeetrit.

Esireas mehed kõrvaklappidega ja tagareas mehed kõrvaklappidega. 
Tänapäevased tehnikaimed lubavad autos kuulata muusikat ja vaadata filme igale maitsele.
                   Naised ajasid juttu ja imetlesid looduse ilu. 

                                    Või võtsid natuke tissi.

                                       Supelsaksad kohapeal.
     Jõusaali rõõme said esimest korda elus maitsta nii lapsed kui vanemad.
                          Jaagup kasvatas musklit.
                             Hella kasvatas unelihast.
                              Reks lidus niisama endaga võidu.

                                              Ja siis vette!!
Ütlemata toredad olid kõik need basseinid ja rajakesed ja dušikesed. Ja ütlemata ära väsitasid päeva lõpuks nad ka. 

Ja viimasel hommikul ujus Mart ilma käepatjadeta. Päris ise ja oma tehnikat lihvides. Paar tõmmet vee all, siis põmm - vee peale ja õhku kopsud täis ja jälle vee all kolinaga edasi. Jube vapper veeloomake!
Ja siis üritas ta veel vee peal surfata. Kohati näis see isegi õnnestuvat, ehkki mitte kauaks.

Ka Musja heitis viimaseks hommikuks lisatarvikud eemale ja ujus ise.

Hella ei loobunud oma rõngastest, aga palju vabamalt tundis end vees küll.

                          Koos issiga aretati väikest kalakasvandust.

Hotelli keskel sõitis üles-alla klaasist lift. Lastele ütlemata põnev asjandus. Igasuguseid toredaid ja väga-mitte-meie-kodu-moodi üritusi oli veel ja veel.

Tagasiteel vaatas Musja fotokast pilte läinud kolmest päevast, ohkas raskelt ja ütles "ma igatsen juba sinna tagasi". Ma ütlesin, et nii see oligi mõeldud:)

Õuesed mängud.

Selge on see, et tuleb teha kõik selle heaks, et terve vaim asetseks terves kehas.

Alustada võib näiteks sellest, et riietatakse end piisava soojapidavusega, otsitakse välja uisud ja hokikepid (litritest rääkimata) ...
...ja asutakse teele piimatädi karjamaa poole...
...kus keset laia luha asub liuväljakukene,
...ei lasta ennast külmast heidutada...
...sest mäng annab sooja...
...ja veel rohkem sooja...
...ja isegi kui juhtub õnnetus, nii et kellegi peake jääb litrile ette ja mokk on paistes nii kurvasti, nii kurvasti, on tali ikka tore!