Õpetajate Lehest.

Juhtub ikka nii olema, et kui mina siin jälle mõne asja pärast südant valutan, siis leidub mõni mees kusagil kõrgel ja kaugel, kes sedasama tunneb. Ja see on tore:)

Tsitaat artiklist "Hariduse kättesaadavus põhiseadusest lähtudes" Õpetajate Lehes:

"Olav Aarna sõnul on oluline kvalifikatsioonisüsteemi areng. Selles lõikuvad üksikisiku ja ühiskonna huvid ning ootused. "Oleme 3., 6. ja 9. klassi õpilaste teadmiste testimisel (tasemetöödes) üle pingutanud. Nõuame lastelt rohkem, kui nende võimed lubavad. Mis siis imestada, et õpilased ei tunne 7.klassis korrutustabelitki, nad on kuue aasta jooksul nii palju tarbetut pähe ajanud, et vajalikul pole enam ruumi kinnistuda. Nõudmistes tuleb olla realistlik, et laps oskaks 3. klassi lõpuks soravalt lugeda ja saja piires rehkendada. Siis pole 7. klassis vaja korrutustabelit õpetada."

Ehk väheneks siis ka põhikoolist väljalangus ja haridus muutuks enamatele kättesaadavaks ka gümnaasiumi ja kutsekooli tasandil, arvati töörühma koosolekul."

No mida ma siis räägin! Lugeda ja rehkendada, rehkendada ja lugeda. Ja lasta elust rõõmu tunda, et lapsuke ikka looks ja lehviks:)

Ikka tasemest ja kevadest.

Selkorral läkski tasemetööndusega nõnda, et kuna Musjal oli nina mitu päeva verd jooksnud, siis ma teda Tartusse ei saatnud. Küll aga kütsime Riikliku Eksami jne komisjoni lehelt teha eelmiste aastate töid. Oi heldeke, no oli alles pusimist. Ja oli ikka küsimusi ja ettepanekuid.

Minu suureks üllatuseks ja mis seal salata, väikeseks häbiks oma teadmatuse kohta, selgus, et iga õppeaastat läbib mingi teema (?), millest ka emakeele töö lähtub. Ja näit. 2006. aasta tasemetööd läbis teema "Tööalane karjäär ja selle kujundamine":) Jutt ikka kolmandast klassist. Ja tekstid siis näit. Henry Fordist, kes juba väiksena unistas sellest, kuidas teha tõllast auto. Ja veike Henry mitte ainult ei unistanud, vaid aina kopsis oma töötoakeses, ajades naabreid närvi. Aga lõpuks hakkas autosid tegema ja sai rikkaks meheks. Vot nii.

Koduperenaise vääritust rollist ei kõssand ükski tekst ja õige ka. Pole siin midagi, et elad ja skpd ei tõsta. Ikka kasulik pead olema, olles koristaja, garderoobitädi, bussijuht, turvamees või kokk. Kuldsetel 70ndatel oleks seal reas olnud ilmselt ka kosmonaudi ja tehasetöölise amet. Ja üldse polnud midagi öeldud praeguse ühiskonna väärikaimate ametite - pankuri ja ärimehe kohta. Võib-olla peeti neid sõnu liiga raskeks kirjutada.

Igal juhul nukerdas meie karjäärist ja selle kujundamisest mitte midagi teadev lapsuke need tööd ära, aga positiivse tulemuse sai kätte küll. Mõni läks paremini (hindele 5), mõni kehvemini (hindele 3), aga tundub, et tase on saavutet.

Üleüldises õpituhinas tahtsid ka Hella ja Mart natuke taset saada ja andsin neile kätte suured toredad waldrofvihikud. Hella kriipseldas lihtsalt rõõmuga, Mardiga tegime vormijoonistust. Oi, kuidas see Mardile meeldis. Muudkui tegi ja tegi. Ja ma hakkasin juba kartma, kui pool vihikut täis sai. Siis palusin tal puhata, aga ta küsis mõne aja pärast häbelikult, et kas pärastlõunati ja õhtuti võib ka vormijoonistust teha. Raske südamega lubasin. Mart oli õnnelik.

Siis läks Musja linna tibidega sotsialiseeruma, aga meie panime aias asju kasvama ja rohisime välja, mis vales kohas kasvab. Hella ja Mart on mõlemad maal sündinud ja kasvanud ja eriti tore tunne on nendega õues olla. Nad kohe mõnulevad, kui käsi on mullas ja saab toimetada. Hellake on meie pere lastest esimene Tõeline Rohusööja. Pidevalt on naat või nurmenukk hambus:)

Tasemetööst.

Oleme nüüd teinud läbi mõned tasemetööd ja ausalt öelda suureneb mu vastumeelsus selle ürituse suhtes. Eriti jaburad on keeletööd. Enamasti on ette antud mingi tekst, mida lapsuke peab siis lugema ja vastama teksti lõpus olevatele küsimustele. Küsimused on kõik pisut nagu riuklikud, et last segadusse ajada, aga kuis muud moodi ikka aru saada, kas see laps oskab või ei oska FUNKTSIONAALSELT lugeda. Kuuldavasti on see mingi tänapäeva popp probleem, et laps loeb sõna kokku, lause ka, aga muhvigi jutu sisust aru ei saa. Kuidas seda arusaama säändne töö peaks ergutama, ei mõista.

Kogu see värk on üles ehitet lünkade täitmisele, kaalul on iga jumala suur täht ja punkt ja isegi oskus õigelt-mitteõigelt tekst maha kirjutada.

Kuuldatavasti on õpetajad dresseerinud koolis lapsi viimaste kuude jooksul tõhusalt, püüdes ära arvata, et milline "eluline" kiiks sel aastal võiks tasemetöös olla. Kas dialoog, kuidas laps helistab päästametisse ja teatab tulekahjust või hoopis retsept metsarahva kohvikust, kus tuleb aru saada, mitu karu ja hüljest kooki küpsetab. Oleme Musjaga vaadanud, et üks tähtsaim küsimus, mida pea iga  selline "teadmiste kontrolli töö" sisaldab, on päästeameti telefoninumbri teadmine. Sest eeldus on, et tavaline tänapäeva laps ei oska juhendamise ja päästmiseta ei pindu sõrmest võtta ega vanaema kukkumise korral emale helistada. Kõige kindlam on loota päästeteenistusele, aga see selleks...

Ma ei teagi, et mis taset see töö siis õieti näitab. Korraliku koolitüdruku lüngtäitmistaset kindlasti. Oskust iseseisvalt kainest bürokraatlikust tekstist ja käsutäitmisest aru saada, seda ka kindlasti. Kirjutamisoskust ja loovust küll mitte.

Mina laseks lastel ühe loo kirjutada ja vaataks siis taset. Siuke pisike armas lugu sellest, mis lapsele lähedane ja tuleb südamest. Saab rahus sõnu kasutada, oma mõtteid kirja panna ja ühtlasi selgub ka, kas oskab pliiatsit õigetpidi käes hoida.

Iseasi, et sellist asja on raske hinnata.

Ja jälle dikteerib number selle, mida ja kuidas meie lapsed peavad koolis tegema.

Kakaost ja maailmamerest.

Mart piima ei joo. Aga kakod joob. Ja viimasel ajal ongi mingi pidev kakaoteema majas. Selle nimel minnakse iga kell piima järele ja ollakse valmis tasse pesema, rääkimata ise pulbri ja suhkru kokkusegamisest. Minu töö on suurest purgist paras hulk piima soojaks teha.

Ainus paha asi ürituse juures on see, et Hella tahab kakaod juua kõrrega nagu mahla. Ma siis ikka räägin, et ok, jahutame kakao maha ja siis võid kõrrega juua, aga ikka kipub olema, et seltsimehed laua taga tõmbavad kõrrega kuuma jooki sisse.

Täna hommikul pidasin siis lastele loengu teemal - plastmass, kuum söök/jook selle sees, kahjulike aineosakeste eraldumine, tehisnaishormoonid, maailmameri ja viljatus. Mitte et selle viimasega siin majas probleeme oleks:) Aga lastele avaldas räägitu mõju. 

Mart lubas, et ta enam kunagi ühegi plastmasstaldriku peale kuuma vorsti ei pane, kuuma kakao joomisest kõrrega rääkimata. Musja lubas ka. Hella ei saanud mõhkugi aru.

Üks määratlus kevade kohta on veel. See on siis, kui batuut välja tuuakse:)

Rate ja teised.

Täna, peale pikemaajalist suhtlemist kunstiringi ja võimlemise sõbrannadega, teatas Musja, et olgu ma nüüd nii kena ja tehku talle Rate konto, ostku Mobiil ja hankigu Pangakaart. Sest selline varustus on olemas IGAL endast lugupidaval 9-aastasel tibil. Ainult temal pole ja kuidas ta nüüd oma sõpradega suhelda saab. Ma pakkusin välja, et näiteks kunstiringis ja võimlemistrennis. Musja teatas seepeale, et ma ei saa üldse asjadest aru. Keeras selja ja kõndis minema.

Siin ma nüüd olen, selline vanamoodne ja mõttetu emme, kel ausalt öelda pole aimugi, kust seda Ratet saab. Mobiili järgi puudub igasugune vajadus ja ta kütab laste ajusid kuumaks. Ja pangakaart - jeerum, milline suurepärane suhtlemisallikas...

Ja tundub, et see, mida antroposoofid nimetavad rubikoniks, on nüüd käes.

Aiatööd.

Vesise ja lödise talve järel otsustas pereisa, et õu tahab kuivendamissüsteemi ja maja ümber vaja kaevata kraav. Ja lubas kaevamise eest 25. krooni jooksev meeter. Meie Reks, keda väga huvitavad rahaküsimused, haaras kohe härjal sarvis e labidal varrest ja kukkus kaevama. Ei oskagi arvata, et mitmed sajad tema kätest juba läbi on jooksnud...

Suurem kaevetöö tuli isakesel endal kopa abiga ära sooritada. Oijah.

Kopp oli muidu ilusat kollast värvi nagu meie maja. Aga õu on nüüd nagu ülesküntud uudismaa. Ehkki - nagu väidavad autoriteetsed allikad - täiesti niiskuskindel, kuna kraavi põhjas asub TORU.

Iluaiandust selle mulla, mägede ja orgude keskel on nagu on. Aga natuke ikka on:)

Tantsud.

Laupäeval käisime Tallinnas tantsuvõistlustel. Lastest olid kaasas Musja, Osvald ja Annika. Ja nad olid tõsiselt šokeeritud, kui Õismäed nägid. Kõik need majad. Ja veel maju. Ja siis veel maju.

Ja keset maju üks veike jõle koolimaja. Mille akendest vaatasid sisse suured majad.

Võimla oli umbne ja rahvast oli murdu. Aga lapsed olid kõik armsad ja tantsisid tublisti.

Meie omad olid esmakordselt 4 tantsu voorus, mis tähendab, et enne võistlesid 2, nüüd 4 tantsuga - aeglane valss, samba, tša-tša-tša, quick-step. Ja esimese korra kohta läks kenasti, veerandfinaalist pääsesid poolfinaali. Finaal alles ootab ees:)

Koduõpe kulgeb vaatamata sissetungivale kevadele. Musjat ähvardavad tasemetööd matemaatikas ja emakeeles. Mitte et me nende ees hirmu tunneks, aga mõnda aega oleme ikka hoolsasti arvutanud ja eesti keeles igasuguseid asjandusi teinud. 

Ja lõõgastub Musja loodusõpetusega. Ikka selle õpiku ja töövihikuga, mis kusagilt meile saladuslikul kombel on ilmunud. Kahepaiksed ja selgroogsed ja -rootud ja kalad ja roomajad oma munadega. Ikka veerand õpikut korraga, on meie norm:) 

Ja teema täiesti asjakohane, kuna õues möllab loodus ühes kõige elavaga, milles oma osa ka kahepaiksetel ja roomajatel. Selgroogsetest rääkimata.

Mardi ja Hella huviobjektiks on selgrootud ja eriti nende alamklass - vihmaussid. Neil päevil, kui pereema koduõpetaja hing on rebitud lõhki ja võidu saab aiapidaja oma, on lapsukestel palju rõõmu igast ussikesest, kes nina lillepeenrast välja pistab. Ikka sellised paksud ja rasvased. Neid annab ühest peenrast teise tassida. Ja sikutada pisut pikemaks...

Võib neid ka lihtsalt silitada.

Mardi isikliku arengu teel on uus tähis.

Seda on taaskord paremini öelnud Luuletaja, kui minu nõder sulg seda suudaks:

Ma seon ise kingapaela

Ma saan ise salli kaela

Kõrv lä´eb kõpsti kõrvikusse

Sõrm lä´eb supsti sõrmikusse.

Tuleb välja küll.

Jälle meie Juhan laulab.

Pärnus toimus Muusikamoosi festival ja Juss laulis koos oma kooriga.

Kevad!

Kevad tuli meie kanti niimoodi! 

Reks tegi mingi fotokonkursi jaoks pilte ja loovutas mõne mulle ka. Näiteks sellise Reiu jõest.

Aga ühel eriliselt lumisel kevadpäeval käisime Jõulumäel. Õieti üheks ja ainsaks korraks see sel hooajal jäigi ja hea et niigi läks.


Kui pärast väsinult auto poole liikusime, siis meenusid Luuletaja read:

Talvel sõitsin suuskadega, suusad libisesed

Suvel sõitsin suuskadega, suusad krigisesid

Ei ole õigust maa peal

Talvel sõidad - libisevad

Suvel sõidad - krigisevad

************

Vägisi tahaks Luuletajat lohutada, et natuke õigust ikka veel on, sest ka kevadel libiseb teinekord päris hästi.

Osakond otsustab (vol 2)

Minu suureks rõõmuks märkavad ka teised kodanikud, kui ebaõiglus üritab jalule tõusta. Pärnu totrale laste koolimääramise määrusele on reageerinud õiguskanstsler.

Ehhee. Vaatame, mida Pärnu vastab.

Sisseastumised

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnasiumisse olid taas igakevadised sisseastumised. Ja nii Annika kui Osvald, kes on meiepere tädilapsed, said sinna sisse! Nii et nüüd on neid ja meid seal kokku juba 6:)

Annika, kes astus gümnaasiumisse, oli koduõppel 3.-5. klassini ja Osvald, kes läheb järgmisel aastal 5.klassi, oli koduõppel 1.-3. klassini. 

Musja elas seda kõike kangesti üle ja põdes koos Annikaga, et kuidas ikka läheb. Ja nüüd räägib oma sõbrannadele auke pähe, et need koos temaga järgmisel aastal katsetele tuleks ja ikka Pärnu parimasse kooli astuks. Eks me näe.

Jälle Tartus!

Neljapäeva õhtul sõitis Musja üksi bussiga Tartusse, kus lahke tädi Mari pere ta vastu võttis. Hommikul läks koos Looga kooli. Ja pidi ärkama kell 7, mis on Musja jaoks suurem eksootika kui Läti-reis. Igal juhul jõudsid nad täiesti ühes tükis kooli ja vaatamata kurjale tõvele, mis kooli oli laastanud, oli suurem osa 3.klassist kohal ja Musja sai kooli- ja seltsielu elada.

Meie läksime reede hommikul järgi. Oh, sa meie kodune Tardo-liin, kui tore on viibida:))

Päeva kokkuvõtteks nentis Musja, et miks see küll niimoodi on - tema W.kooli kaaslased ütlevad kõik, et nad käivad koolis hea meelega, aga Pärnu akrobaatika- ja kunstikoolikaaslastele koolis käia ei meeldi.

Tundub, et selle kivi all on üks vähk peidus...

Tartu klass teeb juba maailma loomise lugusid ja on ühisel jõul ühe suure ilusa pildi valmis saanud. Ka Musja sai võimaluse sinna omalt poolt üks jänes ja karu lisada. Eks nad vähe disnilikud tulid võrreldes teistega, aga asi ikka.

Õpetaja imetles Musja tehtud töid ja andis igati julgustavat tagasisidet, nii et läheme nüüd vahvasti kevadele vastu:) Maailma loomise ja muuga.

Ja see siin on kolmas klass, kus lastele meeldib käia ja olla.

Hella ja Mart tegid reisi vapralt kaasa. Hellal on seoses möödunudaastase Hiina-reisi ja Lotte multikaga sõitmise ja rändamisega asjad natuke sassi läinud. Nimelt oli ta täiesti kindel kogu sõidu aja, et me sõidama Jaapanisse nagu Lotte ja et me ei sõida, vaid lendame nagu Hiina:)

Koduõpe kohtub kooliilmaga:)

1. kiri:

Olen X Põhikooli õppealajuhataja. Sain Teie aadressi koduõppe koduleheküljelt. Mul on küsimus, äkki saate mind aidata või vähemalt suunata edasi.

Meie koolis on esimest aastat õpilane, kes on koduõppel vanemate soovil. Õppeaasta alguses sujus kõik hästi, aga eelmise  veerandi lõpupoole hakkas lapse ema väljendama rahulolematust, et laps peab tema arvates liiga tihti vastamas käima. Laps õpib e. klassis ja klassiõpetaja on nõudnud kõigi kontrolltööde tegemist, mida koolis õppivad lapsed teevad.

 

Kas Te oskate öelda teiste koolide kogemustest, kui tihti ja kuidas mujal koolides hinnatakse?

Olen Teile väga tänulik , kui leiate aega mulle vastata.

 

Lugupidamisega.

___________________________________________

Merje vastus:

Minu kogemus on, et lapsevanema soovil koduõppel oleva lapse hindamine sõltub täiesti kooli (õpetaja) ja kodu (ema) omavahelisest kokkuleppest. Tean juhtumeid, kui see (tööde ettenäitemine ja kontroll, hindamine sh) on toimunud isegi kord nädalas, näit. reedeti.
Siis on olemas olnud ka variant, kus ema käib last kord kuus, näit. esimesel esmaspäeval "ette näitamas", laps teeb ära kuu aja kontrolltööd ja saab hinded võrdselt klassiga.
Minu vanima lapse puhul oli praktika selline, et käisime koolis kord veerandis, laps tegi ära suuremad veerandilõputööd ja sai põhiainetes hinded. Kokkuleppel ei hinnatud näi. muusikat (lapsed käisid muusikakoolis), kehalist, käsitööd.

Praegu praktiseeriva koduõpetajana pean kõiki neid variante ebarahuldavateks ja isegi mõnevõrra ebanormaalseteks. Need lähtuvad koolipoolsest hirmust selle ees, et laps ei õpi kodus ilma pideva kontrollita ja ema ei usaldata.

Lapsevanema soovil koduõppe mõte on individuaalõpe kõige paremas tähenduses. Ei saa nõuda, et ema dubleerib kodus klassiõpetaja tööd, tempot, materjalivalikut jm. Reeglina teeb valiku last kodus õpetada see ema, kes teab, mida ta tahab ja suudab oma lapsele pakkuda. Ja siinkohal peaks kool lapsevanema valikut usaldama või siis teda üldse mitte lubama koduõpet teha. Vahepealne variant tundub absurdne, sest sel juhul on ema hierarhiliselt õpetaja alluv ja kuidas saab ta sel juhul vastutada? Või milleks üldse koduõppele laps võtta?

Siin tekkibki suur probleem just hindamise vaatevinklist. Kuna tavapedagoogika jaoks on põhiline lapse arengu ja teadmiste mõõde numbriline hinne ja see arusaam läbib hariduse igat tahku, siis on väga mõistetav see, et kooli poolt vaadatuna on koduõppe pere selline "peost äralibisev" variant.

Hetkel on meie pere jaoks ideaalne variant Tartu Waldorfgümnaasiumiga, kus numbriline hindamine puudub. Kokkuleppel kooliga (klassiõpetajaga) on kujunenud nii, et kohtumised on mõned korrad aastas - õppeaasta alguses, kindlasti mais ja veel paar-kolm korda õppeaasta jooksul. Sel õ.aastal läheme kooli nüüd märtsi alguses kolmandat korda. Kuna tütar on praegu kolmandas klassis, siis ilmselt teeme kaasa tasemetööd, aga veel ei tea, kas kodus või läheme selleks ajaks kooli.
Kuna ise elame Pärnu maakonnas, siis on meie jaoks Tartus-käik suur ettevõtmine ja meilt ei eeldatagi igakuist külastust.
Lapse jaoks on need kohtumised "oma" klassiga koos päeva veetmine, koos õppimine ja koolielu elamine, mingit erilist kontrolli ei toimu. Kui mina ise päeva lõpus kohtun õpetajaga, siis on mul kaasas kotitäis materjale, mida me kodus oleme valmis teinud. Vihikud, tööd paberitel, loetud raamatute nimekiri, käsitööd, kunstitööd vm. Vaatame neid koos õpetajaga, kirjeldame seda, mida teinud oleme ja vaatame ka klassikaaslaste töid ja õppematerjale.
Õpetajate poolt on olnud suhtumine pigem kui kolleegi, kellel on mõnevõrra teistsugune igapäevatöö kui kontrollitavasse objekti. Tunnistusele kirjutan hinded mina kui lapse õpetaja, sest kes teine teda nii põhjalikult tunneks. Ja ma pole kunagi kirjutanud ainult viisi:) Tunnistuse oleme saanud siis, kui laps on läind üle koduõppelt päriskooli.
Hetkel õpib mul koolis kolm poega (5., 8. ja 10. klassis).  Ja neil läheb hästi.

Meie tutvusringkonnas on veel mitmest perest koduõppelapsi Tartu Waldorfümnaasiumi hingekirjas ja kuuldatavasti on kõigil väga meeldivad ja usaldavad koostöökogemused.

Kui tohin soovitada, siis tuleks eelkõige kuulata, mida lapsevanem asjast arvab ja kuidas kodu-kooli koostööd ette kujutab. See on väga tähtis, et ema saaks oma tööd teha rahulikult ja ilma hirmuta.
Alati on ju vähemalt algklassides võimalik teha kompromisse tööde kontrollimise suhtes. Ja miks ei võiks ema neid töid ise kodus lasta lapsel teha? Pole ju tema huvides, et laps rumalaks jääks.
Kui klassiõpetaja on elukogemusega, siis ta näeb ju ära ka ilma kõikide nende tööde ja töökesta, kas laps areneb. Ja alati ei pea selleks kõikide laste jaoks ühesugune vorm olema...

Loodetavasti ei ajanud ma juttu liiga pikaks ja segaseks. Kuna teema mulle väga südamelähedane, siis pidasin oluliseks oma seisukohta lähemalt tutvustada.

Alati valmis jätkuvaks mõttevahetuseks:)

___________________________________________________

2.kiri:

Olen Teile väga tänulik ja seda juba enne vastuskirja saamist. Leidsin Teie blogi aadressi ja selle lugemine aitas mul sisse elada teemasse ning endas õigeid vastuseid leida. Kohtusin juba selle lapsevanemaga ja rääkisime pikalt. Meil oli väga asjalik, sõbralik ja tulemuslik vestlus. Pakkusin välja  vastamise üks kord veerandis. Arvan, et laps tahab siiski saada 4 korda tunnistust, nagu kooliskäijad. Ja siis ei tule vastamise materjal ka liiga mahukas.

Aga järgmisest aaastast peab koduõppija lapse ema ise õppekava koostama. Siis saabki ta teha selle just niisuguse nagu vajalikuks peab. 

Pakkusin emale veel mõtlemisaega, enne kui ta  ütleb, mis nende perele kõige rohkem sobib, mõtlen lapse vastamisi.

Arenevad.

Tegelikult on Mart sama tubli (laulu)mees kui vana vend. Tegi täna tainast ja avastas, et mikser seisab omal jõul kausi serva peal. Siis tassis kohale oma John Lennoni pilli ja proovis miksrist üle laulda. Hellake oli tänulik tantsumemm.

Lisaks oskab Mart iga päevaga ühe rohkem trükitähtedega lugeda ja arvutab jumal teab kui suurte arvudega.

Muudkui arenevad.

Kuula, kuidas meie Juhan laulab.

 Laupäeval oli Pärnu Kontserdimajas Pärnuma vokaalansamblite konkurss. Meie vana-Juhan laulis ka. Oma triibulises kampsunis, mida ta põhimõtteliselt ära ei võtnud, kuna tütarlapsed seda temalt palusid. Kampsuni all, muuseas, on triiksärk. Aga kui mehel on põhimõte kõik oma ellu puutuvad otsused ise teha ja mitte lasta naistel sõna võtta, siis peab mees oma põhimõtetest kinni pidama.

Aga toredasti laulsid muidu:)

Soo-ooper.

Kirjutasime täna kaluri ametist. Sellest, kuidas kõige paremini saab ahvena kätte jää-äärsest veest.

Seoses sellega tekkis Musjal huvitavaid ideid sõnamoodustuse kohta. Koos mõtlesime välja järgmised ilusad sõnad:

soo-ooper

maa-aare (vrd maavara)

puu-uuristaja

vee-eelne

Ikka vanad ametid.

Kuna Musja tahab varsti Tartusse klassile külla minna, siis otsustas ta teha vanade ametite intensiivskursuse. Nõnda me oleme siis tegelenud järjest viljalõikuse, leivaküpsetamise, kehakatete, riidematerjalide, õmbleja, ketraja, rätsepa ja metsalangetamise tööga. Eks olemas on veel palju seppasid ja mesinikke ja tünnimeistreid ja kõiksuguseid ametmehi, kõigest me ilmselt rääkida ei jõua. Aga see kõik on nii tore ja huvitav, et ega tea ka, äkki natuke jõuame isegi veel peale Tartus-käiku.

Ostsin lastele maailma parimad Stabilo värvipliiatsid (18ne pakk, meil läheb neid nagu leiba) ja nüüd on jälle lausa lust joonistada. Isegi Hella tegi täna paar peajalgset:)

Koduõpe ja 5. klass

Reksi kooli "tagasi istutamine" on sujunud leebelt. Õigupoolest läks ta kooli juba haiguslehe neljandal päeval, ehkki tõend lubanuks olla kodus terve nädala.

Natuke koduõpet osutus muidugi tarvilikuks. Sain targemaks minagi:)

Eesti keeles võtab Pärnu humanitaarkallakuga eliitkool 5.klassis tegusõna pöördelisi vorme. Et Reks sai esimese töö D (3) ja tema kindel tahtmine oli see hinne paremaks parandada, siis hakkasime koos asja uurima.

Tegema, tegemas, tegemast, tegemaks. No problem.

Tegeleda, tegeletav, tegelev, tegelenud, tegeletud. See oli töös vale puha. Kusagilt oli ilmunud -le liide, millega sõna on arusaadavalt lihtsam käänata.

Harutasime nii- ja naapidi, aga ühel hetkel jooksis minu roostes filoogimõistus kokku ja tekitas vormi "tehnud". Sain aru, et õige see pole, aga midagi paremat ka ei tulnud.

Abiks sõbrad-emakeeleõpetajad pealinnast. Kes hoidsid pead käega kinni ja ütlesid, et astmevaheldust põhikoolis käsitleda on liiast ja milleks üldse ja et nemad ainult näitavad lastele, et sellised vormid üldse olemas.

Nojah, eks me pikapeale saime ikka aru, et õiged vormid on nüüd:

teha, tegev, tehtav, teinud, tehtud

Ja siis küsis sõber-emakeeleõpetaja pealinnast, et "ahhaa, aga sa ütle parem -da tegevusnimi sõnast "taotlema"!"

Vot see ülesanne jääb täna blogilugejatele koduseks ülesandeks.

Aga Reks läks järgmisel päeval kooli ja pööras-käänas nii, et sai uue töö A (5+)

Ja siis veel seda, et päev enne kodumaa sünnipäeva andis muusikaõpetaja klassis ülesande kirjutada peast hümni salmid (ilma et seda oleks eelnevalt üles antud või korratud) ja kes ei oska, see saab sugeda. Ei, ikka saab F = nõrga = 2

Reks saigi F.

Selline on see koolielu. Karm, aga halastamatu, nagu ikka ütles meie õppejõud Mati:)

Jaagup 15!!

Meie Jaagupikene sai jälle aasta vanemaks. Sedakorda siis 15 täis. Ja 177 cm ja 55 kg ja jalanr 44.

See on see vanus, kui sõpru koju ei kutsuta, vaid minnakse nendega kinno, vaadatakse kaks seanssi järjest õudusfilme ja vahepeal käiakse kõrvalasuvas poes näkse ostmas. Mis näkse, seda emale ei öelda ja tõtt tunnistades ei taha ema seda isegi teada. Peaasi, et lapsuke häpi on.

Koduse ja tädiperega sünnipäevast pole ka puberteedil pääsu. Tordisöömisele lisaks tegime viktoriini, teemal "aasta 1993". Wikipedia abiga selgus, et tol kaugel ajal ikka midagi juhtus. Avati Eesti Rahvusraamatukogu hoone ja üks hull kaaperdas lennuki. Viktoriini teine pool käsitles Jaagupi värvikirevat lapsepõlve. 

Küsimus "4-aastane Jaagup räägib emmele: Kui keegi mulle räägib saladuse ja ütleb, et ma seda kellelegi ei räägiks, siis..." Mida Jaagup ütles?

Vastus: "... kui tal endal läheb see meelest ära, siis ma talle ka ei räägi."

Kodumaa sünnipäev.

Blogiaeg tiksub teisiti kui pärisaeg. Selle pärisaja jooksul jõuab kõike nii palju toimuda, et minu nõder sulg seda jäädvustada ei suuda mitte. Ja mis kõigest toimuvast siis on ja mis pole koduõpe, vaat see on küsimus.

Igal juhul oli nädalavahetusel Pärnus suur paraad ja pühapäeval veel kodumaa sünnipäev sinna otsa.

Käisime paraadil ja nägime palju rahvast ja jõledaid sõjamasinaid ja pisikesi sõduripoisse nende otsas istumas. Pärast lendasid veel mingid (NATO) lennukid üle meie peade, suure mürinaga. Mulle, õndsal nõukaajal sündinud ja sõjafilmide taustal kasvanud ja kogu oma teadliku elu pauku ja lendamist kartnud õrnale naesterahvale oli see liig mis liig. Ainus ilus asi paraadil olid Rüütli tänaval marssiv sõdurikolonn, kes umbes üle ühe rühma laulsid armsaid isamaalisi laule. Musjale avaldas see sügavat muljet. 

Mõtlesime, et ilmselt on Eesti Kaitsevägi praegusel hetkel siin maal küll kõige patriootlikum asutus.

Uskumatu, et meie lapsed kasvavad ajal, mil sõnad koondus ja lipuvalve ei tähenda muud kui et sõnumit minevikust. Samal platsil, kus avati Eesti Vabariigi väljakuulutamise monument, võeti mind pioneeriks vastu... 

Rahvavalgustuslik tegevus.

Musja käib nüüd akrobaatikas. Vana arm ei roosteta:)

Ühtlasi tähendab see uute suhete loomist ja sõprade leidmist. Algul ta oli üsna ärev selles suhtes, et ei tea, kas ikka tüdrukud tahavad teda enda hulka ja mis ta siis ütleb, kui küsitakse, et mis koolis ta käib. Me rääkisime sellest ja mõtlesime, et mida vastata ja kuidas.

Ja täna oligi üks tüdruk küsinud, et kus koolis ta õpib. Musja oli vastanud, et ta on koduõppel. Seepeale polnud tüdruk edasi midagi öelnud ja siis Musja ise küsis, et kas sa tead, mis see on. Tüdruk ei teadnud. Ja siis nad olid sellest hästi pikalt rääkinud. Lõpuks oli tüdruk öelnud, et veab sul.

Musja oli hästi rõõmus, et ometi keegi esitas normaalseid küsimusi ja tahtis teada, mitte ei hakanud kohe ise midagi imelikku pakkuma.

Osakond otsustab.

Täna helistas mulle täiesti endast väljas sõbranna ja kurtis, et tema ei tea, mis saab. Ta kohe-seitsmene tütar oli möödunud aasta kevadest alates kirjas Pärnus ühes koolis, juba on kohtutud kooli juhtkonnaga, lapsevanemad omavahel ja klassijuhatajaga. Lapsele kooli näidatud ja puha. Ja nüüd on Pärnu haridusosakond võtnud vastu nii idiootliku otsuse, et selle suhtes tekib kahtlus, et kas see mitte geniaalne pole. Vot ei saa enam lapsevanemad siin midagi lapsele ise kooli valida. Nüüd valib osakond. Laste nimed kogutakse kokku ja siis osakonna komisjon otsustab, et kuhu pere peab lapse panema. Loomulikult ilma, et perelt keegi küsiks näiteks seda, et kus vanemad töötavad või et kas lapsel on sõpru selles kooli või et kas selles koolis on mingit omapära, mis lapsele võiks meeldida. Sihuke eksperiment.

Helistas siis minu sõbranna sinna ja küsis, et miks nii, et temal kool olemas ja puha, et kas siis ei saaks kuidagi vastu tulla. Ametnik ütles, et probleem edastatakse komisjonile ja küll komisjon otsustab. Ikka muidugi nii, et keegi ema kohale ei kutsu.

Õnneks on Pärnus mõned erakoolid, mis saavad (ilmselt) sellest jaburast otsusest (seadusest, määrusest) mööda minna ja lapsed võtta kooli vastu, kui need sinna tulla tahavad.

Eks vaatame, mis sest naljast saab.

Blondiin ja tema teadmised:)

Vanad ametid on jõudnud omadega inimese kehakateteni. Rääkisime sellest, et milleks üldse inimesele kehakatted ja millised osad katmist vajavad ja mis ilmastik vajab millist katet. Ja et seoses millega ja millal tekkis inimestel vajadus toasusside ja trussikute järgi.

Siis jõudsime materjalideni, et millest siis inimesed on endale tarvilikke asju meisterdanud. Noh, muidugi olid loomanahad külma ja tuule eest. Nii jalavarjudeks kui kerele sooja andma. Aga kui kliima oli soojemapoolne, siis tuli appi võtta materjal kustkohast?

Emme "Loomariigist oleme juba rääkinud, et nahad ja vill. Aga kust veel saadi kehakateteks vajalikku?"

Musja mõtleb "Eee..."

Emme "No mõtle, loomariik oli ja veel on...?"

Musja (õnneliku ärtundmisega) "Linnuriigist!!"

Emme "No ei tea, mis rõivad sealt linnuriigist siis tulid?"

Musja "Noh, sellised ilusad suled ja..."(näitab õla peal, kuidas sulgboa võiks teda ehtida).

Pikkamisi jõuame ikka taimeriigi saaduste ehk puuvilla, lina, kanepi, aga ka puurkoorte ja isegi nõgesteni.

Siis otsin kapist siidisalli ja küsin, et mis materjal see on. Musja arvab, et puuvill see pole. 

Emme "Jaa, mis riigist see siis on?"

Musja (väga targalt ja teadlikult) "Muidugi HIINAST!"

Emme "Hiinast muidugi ka, aga ma pidasin silmas seda, et mis loodusliku algupäraga ta on. Et kas taimeriigist, loomariigist või...?"

Musja "Oota, ma tean küll. Mingid teod olid vist...Jah tigude riigist."

Pikapeale tuvastasime tigude asemel küll siidiussid, aga nende täpsem uurimine jäi homseks.

Autahvlist ja koduõppest.

Tänane koduõppepäev lõppes enne kui algas. St sotsialiseerumise valdkond sai kuhjaga kaetud ja muu tegelt polegi tähtis või mis:) Algul käisid meil külalised ja õhtupoole läksime ise sünnipäevale.

Siin on Hiie ja Hella, kes koos modustavad kena paarikese. Nagu must ja valge koer:)

Aga õhtusel sünnipäevapeol arenes minu kõrvadele huvipakkuv dialoog.
8-aastane koolitüdruk Tuuli küsib Musja käest: "Kus sa õpid?"
Musja: "Ma olen koduõppel."
Tuuli (mõtleb pikalt): "Hmm. Miks?"
Musja (mõtleb ka pisut): "Ma ei tea"
Tuuli: "Hmm. Ma küll pole. Ma olen autahvlil. Kas sa ka oled?"
Musja küsis pärast minult, et no mida ta oleks pidanud ütlema. Ma vastasin, et ütle nagu on. Musja ütles, et aga ta ei saa üldse aru, mida see koduõpe tähendab. Ma arvasin selle peale, et eks me siis pea nii paljudele seletama nagu jõuame. Et kui üks juba teab, siis see räägib veel teisele jne. Küll nad lõpuks aru saavad, kus nad pääsevad.
Aga Musjale meeldib neid asju arutada ja tal on hea meel, kui me koos mingid head vastused välja mõtleme. Näiteks mõtlesime, et vastus küsimusele "miks sa koolis ei käi?" võiks olla "mu ema on õpetaja ja tahab mind ise kodus õpetada" ja kindlasti mõjub küsijatele rahustavalt, kui öelda, et me käime aeg-ajalt end koolis näitamas ja kontrollida laskmas:)
Nagu perearsti juures.

Head sõbrapäeva!

Sellised kahtlased uued tähtpäevad, mis pioneerinduse vaimus kasvanud vanematele rasked sisse juurduma, tunduvad lapsukestele kuidagi iseenesest omaks saavat. Täna hommikul asus Musja reipalt sõbrapäeva kaarte sikerdama. Viiuliõpetaja Tanjale ja sõbrannadele Elole, Janele, Hiiele, Laurale, Johannale. Lisaks tuli valmis mõelda, kas ja mida viia sõbrapäeva puhul solfitundi ja akrobaatikatrenni. Näputööd jätkus terveks hommikuks.

Kuna neljapäev on tädi Kristiina juures sotsialiseerumise päev, siis tahtis Mart kindlasti ka Sassi ja õekesi sõbrapäeva puhul meeles pidada ja pidaski. Nii et kõik käeulatuses olevad sõbrad said vist tervitet. Ja kaugematele mõtleme ikka:)

Mardiga on muidu sellised lood, et peale kuuendat sünnipäeva on temas ärganud iseäralikud huvid. No trummimäng on tema ammune armastus ja kuna Jaagup kinkis sünnipäevaks trummipulgad, siis saab neid kasutada sihtotstarbeliselt siin kui seal.

Ikka siin ja seal. Poti, pannid, värgid. Ja Hella puulusikaga ikka ka rütmi löömas.

Aga hullem lugu, et Mart leidis kukeaabitsa ja kipub nüüd sõnu lugema. Ja kirjutama. Istub laua ääres ja nõuab, et me talle sõnu ütleksime, mida kirjutada. Me Musjaga ütleme. Näiteks oskab Mart nüüd kirjutada sõnu "hiir", "kukk", "soo", "kass", "rott", "vana", "memm", "pall". Muudkui otsib oma kukeaabitsast õige tähe, hääldab ja kuulab ja kirjutab.

Ja kella tunneb ka juba päris palju. Täistundi ja poolt. Täna käis hommikul õues uusi naabreid hiilimas (õhupüssiga!) ja lubas pooleks tagasi olla. Oligi 10 minutit enne poolt 12. Ise oli hästi rahul, et varem jõudis.

Siuke mees on meie Mart.

Diasepaam ja haloperdiool.

Oleme nüüd Musjaga jälle inglise keele kenasti käima saanud. Musja ütles eile hommikul, et ta tahaks midagi inglise keeles kirjutada ka. Ja hakkaski kribama. "My name is Marie. I´m nine years old. I have one sister ja four brothers jne." Vahepeal küsis õigekirja, aga laused pani ise kokku. Oma pool lehekülge.
Ja teine aine, mis praegu on aktuaalne, on matemaatika. Liidame suurtele arvudele järke juurde. No näiteks 67 889 ja siis ülespoole + 1 ja allapoole -1, niimoodi mitu-mitu rida. Ja siis järgmisel korral liidame näiteks ülespoole +1000 ja alla - 1000.
Võtsime kasutusele nüüd neljanda klassi töövihiku, sealt saab jõukohast materjali. Korrutustabel, kiiruse- ja ajaühikud.

Eile mängisid lapsed jälle arsti. Majas, kus terviseküsimused on pidevalt päevakorral (arstist isa ja tervisefanaatikust ema!), on see ilmselt paratamatu.
Hella koomas patsiendi rollis.
Musja "Teeme nüüd tilka!" Võtab ja tilgutab Hellale kõrrega ananassimahla suhu.
Siis teeb Mart kunstlikku hingamist, st surub Hellale käega kõhtu. Ja kuulab kopsu.
Musja "Ja nüüd anname dia-sepaami" Annab rummikoogitükikesi suhu.
Seepeale tahab Mart olla koomas patsient.

Kui issi on kodus "tööl" st valves, siis on tavaline, et ta telefoni teel laseb patsiendile määrata "diasepaami" ja "haloperidooli", misiganes loomad need peaks olema. Aga lastel on kindel ettekujutus, et psühhiaatri-amet on midagi lihtsat ja toredat. Õpi ainult selgeks, kuidas tuleb öelda "diasepaam" ja "haloperidool":)

Mardike on taasavastanud õueelu. Meelitab Musjatki retkedele, paate jõele ujutama ja lumikellukesi leidma.
Kevad on sulnis, isegi kui ta valel aastaajal algab:)

Kes meid kontrollib?

Aus vastus - ei kontrolli meid keegi. Ehk teistpidi - mina kontrollin lapsi ja nemad mind. Ehk kolmandatpidi - meil on vastastikune koduõppeline mõistmine Tartu Waldorfgümnaasiumiga. See algas juba aastal 2003, kui koduõppel oli meie pere teine poeg. Peale üsna jaburat koostöötust kohaliku kooliga pöördusime tagasi Tartu kooli poole, kus seesama teine poeg oli paar aastat varem oma kooliteed alustanud ning selle elukohamuutuse tõttu pooleli pidanud jätma. Hetkel olen sellest koolist kolme erineva õpetajaga kolme erinevat last koduõppel pidanud ja kõik õpetajad on võrdselt tolerantselt, sõbralikult, abivalmilt ja mittesekkumise-põhiselt meisse suhtunud. Külastame koolis 2-3(-4) korda aastas, tassime kaasa hetkel käsil olevad vihikud, tööd, projektid ja näitame need ette. Ja vaatame, mida "meie" klass teeb ja oskab. Musja on korra ka niimoodi koolis käinud, et saatsin ta eelmisel õhtul liinibussiga Tartusse ja siis ta tegi järgmisel päeval klassiga päeva kaasa. Ja siis läksin ise järgi. Musjale meeldib see variant vägagi ja me ikka võtame hoogu, et seda korrata. Paraku on kogu logistika ja ajagraafiku sättimine paras pähkel. A lootus jääb ikka:)

Ma ei saa öelda, et õpetaja "kontrollib" seda, mida laps (või ema) on teinud. Õpetaja on pigem nagu partner ja kolleeg. Ta küll huvitub lapse arengust ja sellest, mida mul öelda on, aga ei sea end kõrgemale positsioonile ega arva, et tal oleks midagi enamat nõuda, kui mina olen lapsele õpetanud.

Kirjutasin kunagi Õpetajate Lehes on esimeste aastate kogemusest lookese. See on loetav tänagi:)

Näputöö ja 10 väikest neegrit.

Kuna reede on sihuke hea päev, mille  jooksul istume kenasti kodus ja ei lähe ringidesse ega muid linnaasju ajama, siis lootsin tõhusat koduõppimistööd näha ja teha saada. A võta näpust.

Musja-Nobenäpp istus diivanile maha ja otsustas, et nukumajja oleks nukkudele üht voodit juurde vaja. Ja kukkus lõikama, liimima, õmblema ja tikkima. Et lõikas vildist sellise hälli moodi asja, liimis tekstiililiimiga, tikkis hulgaliselt pisikesi pärleid peale (osad mustrina, osad vabalt) ja lõpuks pusisime kahepeale veel ka voodri sisse õmmelda.

                               Selline rohe-roosa hällike tuli.
Hellake rihmastas kaks kutsut, kellega ta mängis terve hommik otsa. Ühele pani nimeks "Põhjakoristaja" ja teine oli "Minu kutsu".

Ja siis tegelesime kirjandusega. See käis niimoodi. Musja ja Mart laulavad viimasel ajal kogu aeg "10 väikese neegri"-laulu. Oma sõnadega. Ma täna küsisin, et kas nad teavad, et selle laulu põhjal kirjutas Agatha Christie ühe kriminulli. Musjat see asi hirmsasti huvitas. Rääkisin talle siis A. C-st kui klassikalise kriminaalžanri loojast (heh heh) ja lugesin näputöö kõrvale tema biograafiat. Jah, enne tegelikult jutustasin veel selle 10 neegri loo kokkuvõtte ka ära. 

Biograafiast lugesime noore Agatha meessuhete kohta ja tema esimesest abieluettepanekust. Ja autosõidust aastast 1909. Ja kolmest õhtukleidist. Õhtukleidid ajasid Musja pea muidugi täiesti segi. Ta oli ütlemata kurb, et temal pole ÜHTKI korralikku õhtukleiti.

Samas leidis ta asjas ka positiivset iva ja avaldas arvamust, et tal on nüüd kahe lemmikkirjaniku - Astrid Lindgeni ja Andrus Kivirähu - kõrval veel kolmas. Agatha Christie!

Ja tahtis kohe hakata kriminulle lugema. Ma peatasin ta kindla käega ja lubasin alustada umbes 5 aasta pärast. 

Kodutööks jäi kirjand Mary Poppinsist.

Mida me õpime?

Kopisin maha suvalise näitena Aegviidu kooli kolmanda klassi tunniplaani. Neil on emakeelt nädalas 7 tundi, inglise keelt 3, matemaatikat 4, loodusõpetust 2, inimeseõpetus 1, muusikat 2, tööõpetust1, kehalist kasvatust 3 ja kunstiõpetust 2 tundi.

Lisaks leidsin teistest koolidest selliseid aineid - majandus (?), poiste ansambel, arvutiõpe, saksa keel, rütmika. Ilmselt veel, aga need olid põhilised.

Meil lisanduvad põhiainetele waldorfpedagoogikast pärit teemad. Näiteks kolmandas klassis on selleks vanad ametid. See on selline armas jutustamise ja kirjutamise teema. Võtad ja mõtled end algusesse, et kust said alguse mingid kõige esimesed ametid - põllumees, kangakuduja, sepp jt. Endale huvitav, lapsele ammugi. Annab eluga ühendada ja võimaluse otsida tänapäevast reaalseid näiteid. Praegu näiteks otsin võimalust lastega minna käsikiviga jahvatamaist vaatama.

Kevadel, kui vanad ametid läbi, kirjutame ja maalime pisut Vana Testamendi lugusid. Maailma loomine pildis ja sõnas, müüdid.

Loodusõpetust mina ei pea vajalikuks eraldi õppida. See on nii oluline teema, et peab kogu aeg loomulikult õhus olema. Ja lahterdamine mulle ei istu.

Inimeseõpetus on absurdne sellisel kujul. Meie elu siin ongi inimeseõpetus. Ma ei pea selleks kasutama töövihikut, et lastele õpetada seda, kuidas käituda või millisel telefonil helistada, kui puhkeb tulekahju.

Kõike muud on meil rohkem kui õppekava ette näeb:)