Siit nurgast ja sealt.

Öhtul nagu praegu on mul arvutiekraani ees jälle pea tyhi mis tyhi. Mäletan, et päeval käisid sealt läbi head mötted, mida tahaks rahvaga jagada, aga need on nyyd kaotsis. Lännu.

Ja seepärast toetun fotokale ja kirjutan, mis pildil on.

Siin meie igapäevane yhendus suurte poegadega. Tänud taevale ja skype loojaile, et saame oma lastel silma peal hoida ja nende eluga kogu aeg kursis olla.

Kui Mart Soome tuli, siis oli teda käivitavaks faktoriks lootus, et Soomes on palju jögesid ja järvi ja miks mitte ka merd, mis on köik täis kala, kes ootavad pyydmist. Ehk siis kalamees Marti. Ja nyyd on Mart järjepanu poolteist kuud meid piinanud igal nädalavahetusel sooviga "lähme kalale". Ja täpselt nagu seda on kirjeldanud klassikud (ehk Kivirähk oma Sirli ja Siimu raamatus) ei suuda meie issi öelda talle ei ega jaa. See tähendab ta yritab öelda jaa ja nad on isegi käinud kaardi järgi siin ja seal jöe kaldal passimas, paraku pole kalad näkanud. Mönda aega tagasi, kui veel soojem oli ja me nädalavahetuse plaane pidasime ja arutasime, et kas minna seenele vöi kuhugile mere äärde, kaagutas Mart alati vahele "jaa, jaa, teie saate seenele minna, aga mina kalale ei saa!". Ja siis ta vahib poes igasuguseid lante ja spinninguid ja lendöngi...yhesönaga see köik jöudis välja möödunud nädalavahetuseni, kui Rein ytles taaskord "ok, lähme kalale!

Ja siin Mart pyyab kala.

Ärge kysige, kas näkkas.

Aadu on hundi-lainel. Meil on suur raamat loomadest, Aadu lehitseb seda vahetpidamata ja talle läheb väga sydamesse see, et kiskjad väiksemaid loomi söövad. Sealt sai kuidagiviisi alguse tema hunditeema. Algul rääkis, et ta läheb hunte jahtima ja kitsesid päästma, siis rääkis, et tema tahaks hundi liha syya ja nyyd löpuks ta on hakanud huntide söbraks. Leidsime yhest kirbukast armsa hundikutsika ja Aadu tassib teda igale poole kaasa. Ja nyyd on vaenlased hyäänid ja kotkad.

Kord, kui olime koju jälle suurema noosi värsket kraami tassinud, leidis Mart, et yhe nektariini seeme tuli iseäranis kenasti vilja seest välja ja siis ta hakkas mötlema, et mida seda leiuga teha. Soovitasin kasvama panna. Leotasime vees. Siis panime vetsupaberi vahele ja niisutasime seda pidevalt. Ja idu tuligi välja! Mart pani idu potti ja nyyd on selline ilus nektariinitaim.

Mötleme, et kui ta suureks saab, siis peame hakkama oksi toestama, et need raskete viljade all katki ei läheks:)


Ja löpuks vastuseks Meeli yleskutsele kirja panna see, mida emad lastele syya teevad. Meie tegime eile suppi (täna tegime ungaripärast guljashi, aga seda ei jöudnud pildistada, enne pisteti nahka). Mulle meeldib suppi teha ja lastele meeldib syya. Ja me teema suppi alati yhtemoodi, sest nii on köige parem. Mulle meeldib, kui supp on värviline nagu selles lasteluuletuses, milles ema keetis värvilist suppi. Peangi selle yles otsima ja lastele ette lugema. Aga selle supiga on veel see lugu, et mina olen ikka poest harjunud frikadelle ostma. Puhas laiskuse viga. Önneks Soomes kylmutatud tooreid frikadelle ei myyda. On mingid kummastuslikud öhku täis lihapallid, mida mina keeldusin supi sisse panemast. Siis vaatasime nami-namist järgi, kuidas ise frikadelle teha ja tegimegi. Tulid ytlemata toredad.

Seekord pani Musja spagette. Tema meelest on supp seda parem, mida rohkem on spagette.

Maitseasi.

Aga supp söödi ära viimseni.

Mardi ja Hella kool.

Iga päev ajame nyyd autole kell 11.45 hääled sisse ja söidame Hellale eelkooli vastu. Täna oli ka Musja ratas peal, selle viisime talle kooli, et ta saaks koju söita. Hommikud on juba kylmad, aga päeval läheb soojaks ja ilusaks ja tahaks, et rattasöitu jätkuks ikka veel kaua.

Aga pilt, mis meid koolihoovis praegu ees ootab, ongi selline:)

Jalgratastega on siin kyll miski imeline lugu. Et töepoolest KÖIK söidavad enesestmöistetavalt. Nagu Rein ykspäev märkis "isegi poiste hulgas on köige in-imad suurte ratastega naisterattad". Musja meenutas, et neil Pärnu koolis oli umbes 2-3 last, kes rattaga kooli tulid ja kui yks tydruk söitis sellise rattaga, nagu siin enamus söidab - et suurte ratastega naisterattaga, mis oli pealegi uus ja ilus - siis teda natuke nagu naeruvääristati vöi nii. Vähemalt peeti seda tagaselga imelikuks.

Kunstilainel.

Olen selle paari nädala jooksul, mil fotokas taas meie käes, nii palju pilte klöpsinud, et ei oska kyll valida, et mida siia blogisse panna ja mida jätta. Enda jaoks nagunii tore, et saab jälle elu jäädvustada:)

Kuna lapsed sattusid joonistamise lainele, siis möned pildid sellest. Juba mönda aega on suuremad lapsed hakanud jälle rohkem joonistamise vastu huvi tundma. See aeg, kui ma ise vaimustusin värvipliiatsitega joonistamisest (ja maalimisest) jääb mul muidugi Tartu seminari aega. Siis oli Musja väike ja öpetasin tedagi joonistama nii nagu mulle öige tundus, et ilma hariliku pliiatsi joonteta ja nii, et kogu pilt on värvitud. Ja Musja joonistas ja maalis mis hullu.

Mardiga jäi asi pisut soiku. Me kyll tegelesime, aga temapoolset indu, sellist nagu Musjal oli, polnud. Ja Hellake hakkas joonistamise vastu yldse suhteliselt hilja huvi yles näitama.

Ja nyyd on Mart ja Musja tänu kooli kunstitundidele jälle hakanud kunstiliste tegevuste vastu huvi yles näitama. Mart vöttis yhel öhtul ise pliiatsid ette ja näitas, mis ta oli koolis öppinud.

Hellaga juhtus aga nönda, et ta ykskord poes öhkas niiväga igatsevalt vildikate poole, et ahh, kui sellised pliiatsid saaks! Ja ma siis ostsin köige suurema paki. Jälle täitsa risti vastu mu endisaegsetele pöhimötetele:) Mötlesin, et peaasi, et laps joonistab. Ja ta hakkakski suure innuga joonistama ja värvima ja kirjutama nende vildikatega.

Laupäeva pealelöunal ytlesin lastele, et tulge, nyyd joonistame sygist. Lihtsalt ise tahtsin proovida. Teritasin köik meie värvipliiatsid ära ja selle teritamise käigus tulid lapsed ka ligi.

Ja siis hakkasime joonistama. Kohe terve nädalavahetuse joonistasime. Ja nii tore oli.

Ja nii ilusad pildid tulid!

Mardi pildid sygisest.

Merje surematu teos "Mutt ja puu"

Ja siin Hella seinatäis pilte.

Söögi-eri.

Nädalad muudkui lendavad viuh ja viuh. Täna nentisime Mardiga, et näe jälle saab yks mööda. Saan veel aru, et minu "vanuses", aga et ka 9-aastane tunneb, et aeg liigub kiirelt...kas selles on midagi kahtlast?

Eile nädal tagasi tulid meile kylla öeke lastega ja meie suur Jussike. Olid kaks-koma-natuke päeva ja juba pidid hakkama tagasi söitma. Kui mulle miski töeliselt tervise peale hakkab, siis igasugused lahkumised. Nii kurb oli neid ära saata, ehkki tean, et varsti kohtume jälle ja siis juba Eestis.

Jussiga kohtume veelgi varem, sest Kokkola konservatorio (vaste siis meie Otsa-koolile) vöttis ta lahkesti oma öpilaseks vastu klassikalise laulu erialale. Nii et alates 10ndast oktoobrist on meil yks (suur) suu lauas juures. Mis teeb mulle headmeelt, sest ma köigi nende aastate jooksul olen öppinud ainult palju syya tegema, vähe ei oska kuidagi. Ja kui nyyd tuleb teha toit ainult neljale kribule lapsele ja yhele enam-vähem normaalse söömaga mehele, siis lihtsalt jääb toitu pidevalt yle. Vahel kylmutan ylejääke ja sokutan teinekord perele ette, vahel hoian paar päeva lihtsalt kylmikus ja siis tasapisi keegi pistab nahka, aga pean tunnistama, et vahel viskan ka yht-teist minema, mis on väga halb ja vale teguviis, aga me lihtsalt ei jöua köike ära syya.

Söögilainel veel seda, et yks öhtu rääkis Rein, et neil noorteosakonnas on nii, et kui möni patsient (ehk siis 14-17-aastane noor) tahab midagi kypsetada, siis personal sebib kohe kohale selle jaoks vajalikud ained, näit. pitsa jaoks jahud, juustud-värgid. Ja osakonnas on kogu aeg laua peal palju värsket kraami - banaane, viinamarju, pirne, öunu jne. Ikka laste önne nimel ja selleks, et nad end hästi ja vajalikena ja eluga seotuina tunneks. Mart läks sellest täiesti pöördesse ja kukkus lunima, et kas tema ei saaks kasvöi yheks päevaks psyhhiaatriahaigla noorteosakonda tulla. Ta niiiii väga tahaks pitsat teha. Ma ytlesin, et ta vöiks seda ka kodus teha, aga millegipärast see vöimalus ei ahvatlenud teda mitte.

Postituse alguses oleva porgandikeeksiga oli järgmine lugu. Avastasime siin kodu lähedal yhe pagaripunktikese, kust saab kakke osta. Ja ykskord ostsin sellise valge glasuuriga porgandikeeksi löigu, mis maitses hea. Lastele ka maitses. Siis leidsime, et suurtes supermarketites myyakse sedasama keeksi ymmarguse ca 15-17 cm diameetrise läbimööduga ja hinnaga peaaegu 8 (!) euri tykk. Yhe ostsime ja söime ära. Aga mis kallis, see kallis ja ytlesin lastele, et kahjuks seda kakku me enam ei osta. Ja siis, kui Ylle meil kylas oli, lehitses ta yhte minu paljudest kokaraamatutest ja leidis selle retsepti, luges ja arvas, et see oleks hea jöuluks proovida. Kui kuulsin söna "porgandikeeks", siis haarasin kohe raamatu ja leidsin täpselt selle meie rahamaitselise keeksi retsepti. Täna proovisime teha ja tuli super. Ausalt SUPER! Ja muidugi on retsept ka netis olemas. Ainus erinevus pöhiretseptist oli see, et tegin ilma kaneelita.

Aga siin siis Liisi ja tema ema yhistööna syndinud karaski retsept:

100 g võid

5 dl odrajahu (või 2/3 odrajahu, 1/3 täisteranisu/speltajahu)

2 dl valget nisujahu

1 tl soodat

1 tl soola

3 spl suhkrut

2 muna

5 dl keefiri

100 g kohupiima

Pane ahi 200 C peale sooja. Sulata või ja lase sel veidi jahtuda. Sega suuremas kausis kokku jahud, suhkur, sooda ja sool. Klopi teises kausis lahti munad, sega hulka kohupiim, keefir ja sulavõi. Määri ca 22 x 30 cm vorm võiga.

NB! Ära sega kuivaineid ja vedelikku kokku enne, kui ahi on soe ja vorm võitatud. Kui taigen on koos, peab see kohe vormi ja ahju minema. Vastasel juhul võib sooda ära reageerida ja karask ei kerki.

Vala vedelik kuivainete peale ja sega kiiresti kokku. Vala taigen vormi, silu siledaks ja pista ahju. Küpseta ca 40 minutit, kuni karask näeb ilus jumekas välja.Kohupiima vöib ka ära jätta, siis jääb karask kuivem. Kui rohkem panna, jääb tainas raske ega kerki. Maitsev on sellegipoolest.

Mart ja kool.

Eile öhtul kysisin rutiinse kysimuse, et lapsed kas teil on öpitud? Lootamata, et keegi reageerib, sest enamasti koduseid ylesandeid pole. Kuid Mart reageeris! Töi jooksuga teisest toast matemaatika tööihikud ja hakkas kribama. Tal on muidugi mingi oma huvitav systeem, kuidas ta vihikut täidab. Et teeb köigepealt ära selle, mis on yles antud ja siis veel natuke seda, mis eestpoolt huvitav paistab. Aga ma tahtsin siis ka löpuks vaadata, et mida nad seal matemaatikas teevad. Oi, mulle meeldis see vihik:)

Seal oli geomeetria-sugemetega ja peegeldusylesandeid ja nuputamist ja ruumilist mötlemist eeldavaid ja muidugi - keerulisemaid tehteid kui 20+7, mis on meie matemaatika pöhisisu kolmandas klassis...

Peale järgmist koolipäeva lausus Mart, et see oli tema Soome-kooli parim päev. Mis seal siis head oli? Nad ömblesid! Nagu Mart ytles, tegid nad köike, mida ömblusmasinaga teha saab - panid niiti taha, ömblesid edasi-tagasi ja see köik meeldis Mardile yliväga. Nii et nyyd on mul surve juba kahe lapse poolt, et tuleks ömblusmasin osta. Kujutan ette, kuidas meil siis öhtuti masin muudkui linu ja tekikotte ja pykse ja trakse vuristab ömmelda:)

Ja teine asi, mis Mardi meele röömsaks tegi, oli kehalise kasvatuse tund, kus ta on koos selle nö pöhiklassiga, kuhu ta loodetavasti varsti, kui keel selge, suundub. Nad olid mänginud korvpalli ja visanud midagi (palli, oda, kuuli??) ja tema oli igal pool ikka parimate seas. Ja neljapäeval läheb ta sellesama klassiga mingile spordivöistlusele peale tunde.

Nii et Mardi meel on röömus ja ka tema trennid pakuvad talle palju.

Ainus, mille yle ta kurdab, on koolisöök. Iga päev raporteerivad lapsed mulle, kas täna oli "hea" vöi "halb" söök. Minu lapsed on kohe siuksed toiduga pirtsutajad, nagu vanatädid ytlevad. Aga ma olin/olen ise samasugune, nii et ega pirtsutamise geenide vastu ei saa:)

Busy woman.

Täna elasin töötava ema kadestamisväärset elu. Kella 8ks viisin Reinu tööle ja Mardi kooli, kuna sadas kövasti ja isegi Rein oli peale pikka kaalumist nöus rattasöidust loobuma. Siis tulin koju ja ajasime Musjaga juttu, kuni tuli aeg Musja kooli ja Hella lasteaeda viia kella 9ks.

Aadu ikka magas, miks tekitas dilemma. Lahendasin dilemma (enda meelest) suurepäraselt - jätsin majas tuled pölema, panin alumisel korrusel köögipöranda keskele lahtiselt suure albumi meie pere piltidega ja jätsin käima maki VAT teatri muinasjuttude plaadiga. Aaduke muidugi ärkas selle veerand tunni jooksul, mil ma ära olin, ja langes täiega mu hoolikalt seatud löksu. Vaatas rahumeelselt köögis pilte ja kuulas makki ja mis köige imetlusväärsem, ta oli oma tuduriided vahetanud korralike väljamineku riiete vastu. Oli traksis ja röömus ja ootas mind. Ja mina nii uhke ta yle, et mul siuke suur tubli pojake.

Siis toimetasime koos kella 11ni, kui hakkasime proovima memmega skypis rääkida. Kuna meie internet on viimasel ajal kehvavöitu, siis nägime udukogust memme kyll ja saime isegi paar lauset vahetada, aga enamus aega kulus yhenduse loomisele, mis polnud just löbus ajaviide.

Kell 11.45 startisime kodunt Hellale eelkooli vastu ja saime ta sealt kell 12 kätte. Kasvataja rääkis, et Hella oskab juba tublisti soome keeles numbreid öelda. Nojaa, ilmselt pole need numbrid just keerulised selgeks saada, iseasi on kysimusest aru saada ja öige vastus öelda.

Siis käisime noorematega poes ära.

Peale poolt kahte läksime Mardile kooli vastu, et ta lauatennisesse viia. Selleks ajaks oli päike välja tulnud ja Mart mängis koolimaja ees jalkat. Neil on seal kaks kunstmuruga staadioni, yks suurem päris staadion ja teine pisut väiksem puust aiaga ääristatud plats. Mart oli higine ja röömus. Kuna tal pole ei kella ega mobiili, siis ta ei teadnud, et me jäime pisut hiljaks. Ja täpselt kaheks jöudsime linna ääres asuvasse koolimaja, kus toimuvad pinksitrennid. Sealt vötsin peale yhe oma eesti keele tydruku ja kimasime tagasi kesklinna, kust vötsin peale Musja koos yhe eestlasest klassiöega, kes oma kooli poolt olid tulema hakanud. Ja siis saabusime tagasi Mardi kooli juurde, kus meie eesti keele tund täna toimus.

Kuna täna oli lapsehoidjatega kitsas käes, siis olin sunnitud lapsukesed kooli kaasa vötma. Tegime Hella ja Aaduga kokkuleppe, et nad on vait ja vagurad. Kusjuures - nad olidki. Suhteliselt. Kuna tund kestab poolteist tundi, siis on täielikku vagurlust muidugi liig nöuda. Aga nad ei seganud tundi ja lasid mul keskenduda.

Ja öpetada on tore:)

Peale tundi vötsin jälle kogu kamba peale ja viisin sama tydruku tagasi oma kooli juurde, kus ka Mart trennis oli. Ja siis andsin igale yhele piruka ja kuna Rein helistas, et tema tööpäev on nyyd ka läbi, siis söitsime talle haigla juurde vastu ja vötsime peale.

Ja oligi kogu olemasolev pere koos. Köik röömsad. Sest kui päike paistab ja köik on terved ja yheskoos, siis on patt kurta.

Öhtul tegin Liisi karaskit. Kui tsiteerida klassikuid Bullerby kylast, siis "ma ei teadnudki, et ma oskan nii hästi odrakaraskit kypsetada". Tänud Liisile!

Kylmad ligi.

Meile siia Kokkolasse on nyyd saabunud öökylmad. Otsisime välja kindaid, salle ja mytse, natuke ostsime poest ka juurde, sest kolimise ajal kujutasin ette, et oktoobri keskpaigani veame rahulikult suveriietega välja. Ehk möne tuulejaki peaks ainult kaasa vötma.

Önneks ahi on siinses majakeses aus. Kui Rein on öhtul kytnud, siis terve järgmine päev soe majas.

Päeva peale, kui päike on töusnud, söidame ikka ratastega, aga tundub, et kauaks seda löbu enam pole. Vähemalt minul, kylmavaresel. Sest Rein lubas tööl käia rattaga, kuni lenksud jäässe lähevad. Ja Marti sunnib ta ka söitma. Plikad on end viimastel päevadel autole kaubelnud, neil hakkavad tunnid hiljem ja ma suudan selleks ajaks ärgata.

Saabuva kylma aja spordid suusatamine ja kelgutamine ei tundu mulle eriti ahvatlevad, kyll aga uisutamine. Eile käisime Hella ja Aaduga jäähallis tydrukute iluuisutamise vöitlustel. Need kestsid terve pika päeva, millest meie olime kohal paar tundi. Esimene kord sellisel vöistlusel olla. Ja väga tore oli, Hella harjutas pärast terve ylejäänud öhtu hyppeid ja pöördeid ja tegi joogasugemetega kuivamaauisutamist. Yle terve Soomemaa oli uisutajaid, nii et tundub, et see on siin väga populaarne. Nagu hokigi. Ikka pöhjamaa värk.

Vaheajal käisime öues soojas (hallis sees on jääkylm olla:)) ja lapsed leidsid kibuvitste vahelt yhe pisikese siili. Mina vaatasin algul, et see on surnud, aga siis Hella nägi, et tal köht liigub ja siis ajaks siilike jala alla ja läks liikvele. Oi, kyll lastel oli palju röömu!

Meie kodu öuel on aeg-ajalt yks orav end näidanud, samuti oleme Musja kooli juures kuuskede vahel oravat näinud.

Ja ykspäev käis meil hoovis yks valge kass kylas. Ja Hella-Aadu on yht koeragi öuel näinud.

Kuna meie lapsed on suured loomasöbrad ja meil endal siin kodus praegu loomi pole, siis on need kohtumised olnud väga teretulnud. Ja ma mötlen, et täitsa tooks meie Eesti kassi siia, kui oskaks. Köik need vaktsiinid, kiibid, passid ja puurid ajavad mind natuke hulluks. Vötsin kassi lihtsalt kui kassi, mitte kui mingi keerulise transpordiyksuse...aga peab seda asja veel kaaluma.

Ja juba 3 öö pärast tulevad meile kylla Ylle lastega ja Jussike, kellel on reedel ettelaulmine ja siis näis, kas saame yhe poja enda juurde Soome vöi siiski seekord veel mitte:)

Pönev!

Enne töö ja pärast praad

Jälle kaunis päev, peaaegu suvine.

Laupäeviti on lastel trennipäev - Hella balletti ja Mart jäähokisse. Täna oli esimene trenn siis. Mart pani oma peene kostyymi selga, oh jummel, mis seal köik ylestikku käib - köigepealt on higikostyym, siis kyynarnuki, jala- ja munakaitsed, siis ölakud ja suured pyksid, kaelakaitse, kindad ja köige otsas särk. Ja muidugi kiiver. Mart oli nagu tegelene filmist "Tähesöjad". Söitsime pidulikult jäähalli ette ja seal oli päris naljakas pilt, kuidas autodest samasugused olendid koos oma mailadega (= hokikepp) välja tuterdasid. Issid uiskudega körval. Kusjuures väravavahtidel on veel mingid eriti suured jalakaitsed, mis näevad eriti kummastuslikud välja.

Nojah, igaljuhul Mardile väga meeldis ja önneks saab ta seda litrit seal kolm korda nädalas taga hakata ajama.

Hella kostyym on päriselt kaunis nagu ikka balletitibidel. Kyll tahaks siinkohal pilti panna, aga sellega on nagu on.

Kui koju jöudsime, siis ootas meid öuel yks traktor koos yhe noormehega, kellelt Rein tellis 6 ruumi talvepuid. Igal juhul kallas see noormees köik oma puud meie kuuri ette ja ylejäänud ennelöunane aeg kulus puude kuuri viimiseks ja riita ladumiseks. Lapsed olid ytlemata tublid. Kuna ahjus olid kartulid ja Meeli-Marko talle liha, siis oli jätkus piisavalt indu töötamiseks. Aadu sehkendas ymber puukastide, mida issi kuuri tassis ja pani sinna kogu aeg "viimast puud" ja ise rääkis "nyyd sai kast täis". Ja hunnik kadus alla-tunniga. Ilusad valged kuivad kasehalud meie ahjule. Ilmselt neist ei piisa, aga pooleks talveks ikka.

Ahjukartulid koos lambapraega olid väga maitsvad. Jätkuvad tänud Hiiumaale:)

Yks pilt.

Nördinud blogilugejad kurdavad, et pilte on vähe. Tsiteerin "loe, nagu Tammsaaret". No panen yhe pildi, mis pole kyll köige kaasaegsem meie fotoka jätkuva eemaloleku töttu, kuid on oma ja armas:)

Kollane allveelaev. Ei tegelt:)

Jee, jee, ostsime täna elutuppa kollase diivani. Kirbukalt. Aadu esimene söna soome keeles on "kirrpputorri".

Maksis 30 eurtsi ja on väga istutav. Kuu aega oleme madratsil ukerdanud ja lapsed on meie peal hypanud ja karanud ja enam ei taht. Nyyd on meil tsiviliseeritud tuba. Tösi, ilma muude mööblielementideta, aga kyll need ka tulevad, kus nad jäävad.

Ja kus Mart koristas! Ta ytles, et teeme selle toa nyyd korda ja pyhkis ja vehkis mopiga ja korjas mänguasju ja kassette kokku. Mina vaatasin ja imetlesin, et milline poeg:)

Musja oli tige, sest tal oli tunne, et me vöiks linna köige kallimast poest yhe 1000 eurise sohva koju vedada. Yldiselt ma viimasel ajal olen hakanud mötlema, et tydrukutel on see puberteet vist hullem kui poistel. Poisid on eluaeg natuke pöörased ja vahel käib juurikas kallal. Aga tydruk, kes on enne pubeklust hea ja armas, muutub korraga ikka väga palju. Milline kriitikameel (enesekriitika muidugi sh) ja tujukus, oh heldus. Önneks see vaheldub ikka ka nende "hea lapse" perioodidega, aga jah. Ei pole kerge kellelgi.

Esimene nädal läbi.

Nyyd olen oma esimeste tundidega maha saanud. Ja mu köige karmimad kriitikud ehk oma lapsed ei olnudki väga kriitilised. Vastupidi. Marie, kes leiutas igasuguseid ettekäändeid, et eesti keele tundi mitte tulla ("ah, ma esimene kord ei tule, mis ma ikka ennast tutvustan" vöi "ma lähen parem sellesse teise gruppi" (mis eelmisel päeval oli ära olnud)), ytles peale tundi, et oli täitsa ok ja ta polegi mind öpetajana näinud. No see viimane oli nagu kompliment vöi nii. Naljakas avaldus muidugi arvestades, et ma teda 4 aastat kodus öpetasin, nii et higi otsaees:)

Aga ju siis lapse teadvuses kodu on kodu ka siis, kui seal öpitakse (ja mitte kool kodus) ja ema on ema isegi siis, kui ta öpetab (mitte koduöpetaja).

Ja Hellake kysis peale tundi, et millal jälle saab eesti keele tundi tulla. Mart oli ka päris rahulolev.

See logistika, et kuidas lapsed erinevatest linnaosadest kohale saavad ja tunniaegade klapitamine ja Aadu hoidmine on ikka jätkuv peavaluke. Mönele väiksemale saan järgi minna, aga suuremad tulevad ratastega ja ausalt öelda - ilmad ju paremaks ei lähe, nii et minu ylesanne hoida laste motivatsiooni on päris keeruline. Iseenesest pole emakeeletundide valik kohustuslik. Aga nagu ma ka lastele ytlesin, on nad kohustuslikud alates hetkest, kui nad otsustavad selle valiku teha. Nii ei saa, et yhel hetkel saab lihtsalt isu otsa ja lähen koju.

Aadukese saime sel nädalal ilusti ära hoitud. Kuna lubasin lastele selle töö eest palka (5 euri), siis oli lapstööjöul ehk Mardil ja Musjal suisa konkurents, et kumb saab hoida. Önneks lahenese see iseenesest, sest päeval, kui yhel oli tund, pidi teine lihtsalt kodus olema. Ehk siis kaks päeva hoidis Musja ja yhel päeval Mart Aadut. Ja Aadu oli päris häpi, kui koju jöudsin.

Lapsed oli köik ytlemata armsad ja ehkki ma köigiga veel ei kohtunud, on mul edasise suhtes hea tunne. Esimene tund läks köigiga tutvumise ja soome elu yle arutlemise peale. Pisikestega tegime ka natuke mängu ja rääkisime kodust ja perest.

Suuremad lapsed olid soome kooli suhtes kyll väga kriitilised. Et öpetajad on liiga leebed, öppida on vähe ja peab vahetundides iga ilmaga öues olema. Sedasama olen ka oma lastelt kuulnud, va muidugi Mardi kooli vahetunnid, mis mööduvad koolimaja ees tohutu suurel mänguväljakul, kus on köikvöimalikud atraktsioonid nagu löbustuspargis.

Aga jah, ega mina ka aru ei saa, et millal nad siin "päriselt" öppima hakkavad. Kodutöid pole, hindeid pole, edasi vöetakse materjali tibusammudega. Samas vaatan ymberringi, et kuidaviisi see elu siin ikkagi toimib:) Inimesed söidavad autodega ja tunnevad liikluseeskirju. Öpetajad kirjutavad koju infokirju. Myyjad oskavad arvutada. Ehitajad ehitavad. Järelikult mingil hetkel peab see kirja-ja muu koolitarkus ikkagi pähe jöudma.

Nädal algab imehästi.

""Nädal algab imehästi", sönas mees, kes pidi esmaspäeval yles poodama" ytles hulkur Oskar Lindgreni sulest. Ja millegipärast meenub see ytlus mulle esmaspäeviti sageli:)

Aga meie algav nädal on kyll mitmes möttes eriline. Rein alustas täna tööd uues osakonnas - nimelt noorteosakonnas - ja on väga pönev, kuidas tal seal minema hakkab. Sellist osakonda Pärnu haiglas polnud, selles möttes on talle see väljakutse ka erialaselt. Kuuldatavasti pidi seal arste väga vajatama, nii et ta oli väga teretulnud.

Nii. Ja minul on homme esimene tund oma "keskmike" klassiga. Ei saa öelda, et mul saba väga uljalt röngas oleks:)

Ja kolmas asi, mille töttu ma olen nii elevil, et oioi. Täna helistas mulle Kokkola konservatooriumi abirektor ja ytles, et on vabanenud yks koht laulu-erialale. Ja kuna nad on Otsa-kooliga söpruskoolid vm, siis nad vötaks Jussi röömuga oma kooli öppima. Oi, ma ei tea, mis sellest saab. Ma helistasin kohe Jussile ja ta oli ka nagu puuga pähe saanud ja lubas järele möelda. No ta on meil pisut aeglase toimega, aga ma töesti loodan, et ta haarab vöimalusest.

Hea ytlus on veel see, et "muretsemine on palve selle eest, mida sa ei taha, et juhtuks". Et ma siis ei muretse, asjad lähevad nii nagu peavad minema.

Luksuslikust keelest.

Tegime just kaerahelbekäkke, kyll on head, soovitan jahedalt piimaga:) Palgapäevaeelne nädal sunnib loomingulisusele. Eile näiteks tegime mannakeeksi. Ja lubasin Reinule, et homme teen odrakaraskit. Rein hakkas karjuma ja kätega vehkima, ma ei saanud aru, miks. Nii pips ei tohiks olla. Aga kyll ma selle karaski kord ära teen.

Käkkide tegemise ajal arutasid lapsed, et mis siis saab, kui oktoobris Eestisse tuleme. Kuna Mart harjutas tshellot, siis läks nende möte muusikakoolile, kus köik öpetajad RÄÄGIVAD EESTI KEELES. Ja poodides on myyjad, kes samuti räägivad eesti keeles. "Issand, milline luksus!" öhkas Musja. Ja siis lisas kohe "aga nad on kurja näoga, kui sisse lähed ja ei tervita sind söbralikult".

Nii et igavene (vöiks isegi öelda hamletlik) dilemma - kas naudid emakeeles könelevaid mossis näoga myyjaid vöi välismaiseid aga söbralikke.

Igal juhul Musja tegi täna seina peale kalendri, kuhu ta kandis köik järelejäänud päevad, mis meie söiduni on jäänud. Ja tal on hulgaliselt plaane, millistele söbrannadele kylla minna ja keda kylla kutsuda.

Mina ei taha muud kui öunu, öunu ja öunu. Ja veel pisut öunu, kui tohib paluda.

Täna öppisin veel yhe uue söna "raakaruoka", mis tähendab toortoitu.

Kaks suurt asja aetud:)

Täna jäi Hellake oma eelkoolist koju, sealjuures ärkvel oli ta juba enne kaheksat ja tuli puges minu ja Aadu juurde. Ma vahel kahtlustan, et mu lapsed lihtsalt on koduöppe-töugu - yksköik, kui tore neil koolis-lasteaias poleks, ikka tahavad kodus olla:)

Igal juhul on praegu Kokkolas ilm imeilus ja meie saime jälle rattasöitu teha. Kui poole 12 paiku startisime, siis oli meie kodune Kroonikyla tee (ok, tegelikult muidugi Kruunupyyntie) täiesti inim-, ratta-, käru- ja autotyhi. Me olime oma ratastega nagu mingis linnaks dekoreeritud stuudios ainsate tegelastena. Naljakas tunne oli. Ja rahulik.

Muide yks asi, mis mulle siin veel hästi meeldib ja millega hakkan harjuma, on see, et politseid pole näha. No kohe yldse pole näha. Kogu selle kuu aja jooksul olen vast alla 10 korra politseiautot näinud. Tösi, ykskord nad pidasid mu vilkuritega kinni ka:) Kysisid, et kes ja mis ja kust ja siis vabandasid kenasti, et neil selline rutiinne kontroll ja sel nädalal vaadati köik välismaa autosid. Kui kuulsid, et me Pärnust, siis olid väga röömsad ja meenutasid, et on ise ka Pärnus olnud. Olid sellised armsad poisid.

Aga pöhiline tänase päeva juures oli see, et sain kaks tähtsat käiku tehtud. Esimene siis KELAsse, mis on (vist) kohalik pensioniamet ja mille jaoks oli vaja igasuguseid töestusi ja dokumente. See asutus peaks siis meile sotsiaalse turvatunde tagama. Ja ei läinud sugugi pool päeva, nagu mind oli hoiatatud. Saime alla tunniga hakkama ja köik oli ok. Lapsed mängisid eesruumis klotside ja mänguloomadega ja joonistasid.

Siis lahkusime KELAst ja leidsime kohe körvaltmajast yhe toreda looduspoe, kus myyakse ökujuurikaid, puuvilju, kuivatet kraami jne. Olin seda poodi autoga möödasöidul kord näinud, kuid siis ära kaotanud. Nyyd siis leidsin.

Ja teine ametlik käik oli kohalikku haridusametisse ehk sivistyskeskusesse. See asus yhe suur maja 5 korrusel ja siis, kui treppidest yles ronisime, oli Hellal tösine kultuurishokk, kui meile tuli trepi peal vastu yks pikkade ja paksu värviga kaetud kunstripsmetaga naine. Hella siiani räägib, kui öudne see oli.

Aga seal viiendal korrusel sölmis siis Kokkola linn minuga töölepingu. Nii et nyyd olen ametlikult ja palgalevöetult eesti keele öpetaja linna seitsmes koolis.

Reaalselt need koolid koonduvad kyll kahe kooli ruumidesse ja nagu me nyyd peale pikki piinarikkaid arvestusi oleme paika pannud, toimuvad tunnid teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval - igal päeval yks vanusegrupp.

Laste tasemed on suhteliselt erinevad, aga loodetavasti leian kompromissi.

Eriline motivatsioon selle tööga alustada on muidugi selles, et saan oma lastele jätkuvalt eesti keelt öpetada. Ka Hellake on lylitatud öpilaste hulka.

Oi jah. Täna nägin juba öudusunenägu sellest, kuidas ma läksin yle suure silla ja yhel pool seda silda polnud käsitugesid. Ei tea, mida mu alateadvus sellega mötles, aga mönes möttes see symbol töötab kyll. Et mul on selline piirideta olek, pean ise otsustama, mida lastele öpetada, tegema häid ja paremaid valikuid nii teemade kui materjalide osas.

Nädalavahetusel keskendun siis sellele.

Aga natuke nalja kah. Aadu ja tema suurte vendade vaheline side on tugev. Jaagup ja Reks tahavad alati Aadut skypis näha ja kuulda ja Aadu omakorda meenutab vendi sellega, et ta yrgmehelikult sylitab läbi hammaste ("sest Reks tegi nii") ja vägagi sageli löpetab lauseid sönaga "fakkk!" ("sest Jaagup tegi nii"). Ja kui meie siis räägime köik, et nii on rumal öelda ja keegi ei taha temaga mängida, kui ta niimoodi ropendab, siis Aadu vastab "tahavad kyll, fakk!"

Rangest rezhiimist ja orienteerumisest.

Täna sain siis teada, et eesti lapsi, keda hakkan öpetama, on kokku 17 ja nädalas tunde kokku 6. Lapsed on väga erivanused - esimesest kuni yheksanda klassini. Esimese klassi omade hulka läheb ka meie Hellake. Igal juhul päris paras koormus mulle vist, rohkem oleks liiast ja vähemaga oleksin alakoormatud:) Palgast ei hakka ma praeguse valuliku eesti öpetajate palga teema juures yldse rääkimagi, sest see on ikka suur. Töeline puzzle on 6st erinevast koolist lapsed yhel ajal yhte kohta kokku saada, et neile tunde anda, aga önneks ei pea mina sellega tegelema.

See on muidugi naljakas, et pidin selleks Soome elama tulema, et erialase töö juurde tagasi jöuda:)

Musja tegi täna väikese pausi koolist, yltes, et tahab end välja magada. Yritame kyll öhtuti lapsi hakata 10 paiku voodi poole suunama, aga nad on nii kavalad, et järjekordselt avastame mingil sydaöisel ajal, et istuvad meiega yleval, vaatavad filmi vöi ajavad niisama asja. Mart on ainuke sydametunnistusega tyyp, no töele aule andes ta lihtsalt on selline hommikune ärkaja, nii et tal tuleb ka öhtul uni normaalsel ajal. Tydrukud on minu moodi öised linnuksed. Ka Hella pomises eile öhtul midagi teemal "jätaks täna päeva vahele", aga ma väga ei kuulanud teda. Hommikul ytlesin Reinule, et ajagu laps yles, kui suudab ärgata ja kui ei ärka, las magavad mölemad. Ja Hella oligi nii tubli, et ärkas yles ja läks ilusti lasteaeda.

Ma sunnin end olema järjekindlalt range(m) ja mitte laskma lastel olla kogu aeg enda soovide järgi. Sest kui oleme mingeil pöhjusil mingi otsuse (näiteks otsus kooli minna) vastu vötnud, siis vöiks sellest ka kinni pidada, isegi kui see mönes aspektis on ebamugav.

Täna viisin Mardi teistkordselt lauatennise trenni. Mart nimelt jumaldab lauatennist. Ja me oleme töesti önnelikud, et talle selle trenni siin linnas yles leidsime. Yldse tundub, et siin on köik vöimalikud trennid lastele olemas. Aga seoses selle trenniviimisega tahtsin lihtsalt öelda seda, et mina ei kujuta elu ette ilma gps-ta. Minusugune idiootlik orienteeruja lihtsalt ei saaks liiklemisega hakkama. See kool, kus vöimlas lauatennis on, asub meie kodust 5 km kauguselt. Sealt tagasi tulema hakates lylitasin enesekindlalt gps-i välja, sest tee tundus labaselt sirgjooneline ainult paari ärakeeramisega. Ja muidugi panin puusse. Korraga söitsin yle mingi raudtee ja siis sain aru, et seda siin varem polnud. Vöi öieti polnud mina enne yle raudtee söitnud.

Kui me metsas käime, siis panen neoonvestis Aadu kännu peale seisma, et mul orintiir tee suhtes ära ei kaoks.

Rein ytleb, et kui teda ei oleks, siis ma eksiks meie majas ka ära.

Igal juhul olgu taevas tänatud igasuguste abivahendite eest, mis ka minusugused hädavaresed elu juurde tagasi toovad.

Pyhapäeval kodus.

Vaatamata tänase hommiku kylmale öhule startisime varavalges (ok, tegelikult 10.15) ratastel kohaliku jäähalli poole, kus pidi toimuma Hellal esimene iluuisutamise trenn. Meie juurest kodust on enne kesklinna paras mäkketöus, nii et vahel me Hellaga tuleme ratastelt maha ja könnime jala yles, aga viimasel ajal olen esimese käiguga ikka kangekaelselt rattal edasi ryhkinud, Aadu muidugi taga rattaistmes. Mäe otsas on raudteesild, saame sealt alla rongide peale vaadata. Täna arutlesime selle yle, et miks on silla ääres sildid "hengenvaarallinen". Mina ytlesin, et vöib olla köik ei tea, et sillalt alla hyppamine on eluohtlik, Musja arvas seepeale, et siis peaks ju igale poole sildid panema, et "Katuselt allahyppamine eluohtlik", "Peaga vastu seina jooksmine eluohtlik" jne.

Aga uisutamine oli tore, palju pisikesi iluuisutydrukuid ja möned treenerid nendega tegelemas. Uisutasid ka, aga palju tegid ka muud nalja, keerutasid end jää peal ja käisid käpuli ja haukusid ja ajasid mingeid mänguloomi taga. Lastel tundus löbus olema ja Hella läheb veelgi. Musja uisud jäid kahjuks Eestisse ja ta ei saanud täna uisutada, aga loodetavasti mingil ajal need saabuvad ja siis saab ka tema suuremate grupiga liituda.

Hellake on igal juhul nyyd kahes trennis kirjas, lisaks uisutamisele ka balletis. Ja Mardile leidsime yles kohalikud lauatennisepoisid, saab nyyd oma armastet pinksiga edasi tegeleda.

Oijah, et meie rahakott ka köik selle ilu ja völu välja kannataks!

Aga laste tungival pealekäimisel jätkus meie sportlik pyhapäev täna peale jäähalli kylastust körvalasuvas veekeskuses. Perepilet st kaks täiskasvanut ja kolm (!) last + yks allaviiene Aadu maksis 16 euri. Vördluseks, et pyhapäeval on Pärnu Terviseparadiisis perepilet (kahe lapsega) 31 euri - midagi Soomes ka odavamat...

Tagasiteel minul igal juhul oli keps juba ysna pehme ja käed ei jöudnud lenksudest kinni hoida. Rääkimata köhulihastest, mida olen kaks päeva treeninud (tänane vesisooritus oli siis kolmas ja vaevalt ma öhtul enamat suudan)...sellise tempo juures olen varsti raudnaine. Kui ellu jään.

Aadu jäi tagasiteel peale poeskäiku tudule. Köigile lapsevanem-ratturitele tuttav olukord - tagaistmel magab kiivriga titt, pea tolknemas vabalt siia-sinna. Me oleme nyyd leiutanud sellise variandi, et tömbame kiivrist yle paela, mille seome omakorda rattaistme kylge. No siuke paras s...anikerdis, aga ajab asja ää. Kahju, et ei saa pilti näidata, fotokas pole ikka veel saabunud.

Ja tänase pika ylevaate löpuks meie veike toidueksperiment. Kuna mina olen endiselt sööma-teema lainel ja värskelt inspireerit toortaimetoidu-teemat käsitlevaist allikaist, siis oli minu rööm suur, kui Mart tegi (täiesti omal initsiatiivil) reedel ettepaneku, et vöiks nädalavahetusel ainult värskeid puuvilju syya. Kysis seda alul arglikult, et ei tea, kuidas me sellisesse asja suhtume. Aga mina olin ytlemata röömus ja ytlesin "jess! minu poeg!". Ja ostsimegi nädalavahetuseks ainult puuvilju koju - ikka rohkem öuna, virsikuid, arbuusi, viinamarju, banaani, ploomi, kapsast, tomatit, kurki. Lisaks eile metsast korjatud pohlad. Toidulaud suisa kuninglik. Välja arvata muidugi pereisa abitud katsed enda ja mittetaimetoiduliste laste ellujäämise nimel makarone juustuga keeta ja täna kartuleid singiga praadida.

Aga kokkuvötvalt vöib öelda, et eksperiment önnestus. Mina pole kaks päeva miskit kuumutatud söönud (eilne tykike shokolaadikooki välja arvata, aga natuke ju vöib, eks) ja ka Mart on mönuga puuvilju muginud. Hella ja Aadu on segatoidulised ja Musja söi ära 5 viinamarja ostu-myygi pöhimöttel (yks viinamari = 5 minutit arvutis).

Pöhiline on impulss:)

1.september

Naljakas, et Eestis on see 1. september ikka suur pyha ja pidupäev. Soomes ei ole laste kooliminek selline pidulik syndmus. Iga kool ytleb oma aja, millal lapsed end ilmutavad, ei mingeid lilli ja valgeid pluuse. Ma ei teagi, kas sel "tavalisusel" on ka mingi oma filosoofiline taust, aga minusugusele lasterikkale emale meeldib hetkel variant, kui ei pea muretsema, kas viigipyksid ja kingad on ikka parajad ja ei pea piinlikkust tundma, kui jälle ununevad lilled öpetajale ostmata, sest kogu pere autosse pakkimine ja linna söitmine on lihtsalt kogu aktusele eelneva aja ära kulutanud. No tegelikult ma muidugi natuke ikka pidin muretsema, sest suured poisid läksid ju Eestis ikka aktusele.

Ehh, tegelikult ei meeldi mulle yldse mingid suured tseremooniad. Lihtne on ilus.

Mardil oli täna tehnilise töö tund. Mina arvasin, et see tähendab treipingi taga pusimist vöi hööveldamist, aga vöta näpust, nemad öppisid oma jalgratta puhastamist. Harjade ja pihustatava puhastusvahendiga. Ja eriti pisikeste pragude jaoks oli hambaharjad. No eks seda oskust läheb ikka elus vaja:)

Ja Musja läks klassiga mererannale noortekeskusesse laagerdama. Nagu öpetaja ytles "on väga oluline, et lapsed omavahel tutvuks ja söbruneks". Kaasa oli vaja vötta muuhulgas ka kummikud (mida Musja ei teinud, kuna ta ei leidnud kaubandusvörgust piisavalt ilusaid ja rahakotile kohaseid eksemplare) ja bioloogia vihik. Igal juhul on mul ettekujutus, et nad sumpavad mereäärses mudas ja määravad linde ja vetikaid. Eks homme kuulen täpsemalt, mida nad seal siis tegid.

Ja siis helistas täna mulle Mardi öpetaja, kes ytles, et eesti lapsed on nyyd mitme kooli peale kokku aetud-loetud ja neid peaks kokku olema kymmekond. Ehk siis yks esimese klassi laps (sellestsamast perest, kus kylas käisime), siis Mart kolmandas, siis kaks viiendikku, keda ma ei tea, siis Musja ja tema klassiöde seitsmendast ja selle klassiöe 16-aastane vend ja veel paar last. Lisak yks erivajadustega öpilane...Ma avaldasin kahtlust, kas mul on ikka kvalifikatsiooni erivajadustega öpilase öpetamiseks, aga ta ytles, et see jääb täiesti minu otsustada, kas tahan temaga tööd teha vöi ei. Tore.

Ega ma ei kujuta ette kyll, et mida imet ma kaks korda 45 minuti jooksul nädalas selle seltskonnaga peale hakkan. Aga väljakutsed kaunistavad inimest ja ka mina tahan aina kaunimaks muutuda:)

Välistatud pole muidugi ka selline jube variant (sry, vahel on rumalad naljad ka ikka naljakad vöi on mul lihtsalt vildakas huumorimeel):

Noor õpetajanna on on esimest päeva koolis ja peab seitsmendale klassile geograafiat õpetama. Keegi ei kuula teda, õpilased ainult röögivad ja ropendavad.
Viimaks läheb õpetaja ära ja kutsub vanema kolleegi appi. Vanem õpetaja tuleb ja ütleb: "Noh, sitapead ja munnijuurikad lärmata oskate küll, aga kas te kondoomi gloobuse peale oskate tõmmata?" Klass jääb vaikseks. Üks arglik hääl küsib: "Aga mis see gloobus on?"
Õpetaja "Vot sellest hakkamegi kohe rääkima."

30. august

Täna oli ilm nii ilus, et otsustasime jalgsi poodi minna. Esmakordselt ajasin Aadu käru kuuri alt välja, Hella oli rattal ja läksime. Tee peal mötlesin, et kas mul oleks siin raskem koheneda, kui elaksime kusagil korteris linna keskel, kus autod söidaks maja eest mööda ja peaks kogu aeg lapsi jälgima, et nad teele ei jookseks. Kohas, kus poleks lilli, puid, pöösaid, ymberringi suminat... Muidugi oleks raskem. Siin meie kodukese lähedal on ymberringi suur rohelus ja metsik loodus, köikide ymberkaudsete majade elanikud näikse tegelevat ainult rohenäplusega. Arutasime ykspäev Reinuga, et siin on vist "öues-ainult-muru" aeg juba ammu otsa saanud ja asendunud "panen-kasvama-palju-mahub"-mötteviisiga. Seened kasvavad teeäärsete majade öuedes (ikka suured puravikud), jalgratta tee körvalt korjab Mart pöldmarju, kui koolist tuleb, meie öu on linnukesi täis. Mulle meeldib:)

Musjal on koolis homme selline päev, et syya nad ei saa muud, kui et putru ja vett. See raha, mis on ette nähtud nende toitmiseks, pidi minema Aafrika nälgivate laste toetuseks. Aga neil on homme kodundustund, kus nad teevad syya:) Nii et lapsed Soome Kiviniity (vöi Kiviniidu?) koolis ei jää mitte nälga, vaid nemad keedavad ja kypsetavad enestele ise midagi suupärast.

Musja rääkis veel, et kunstiöpetaja pidi hästi tore olema. Nemad seal vuristavad oma ömblusmasinatega ömmelda ja öpetaja laseb samal ajal raadiost paremaid palu. Noh, ikka Adelet ja teisi poppe hääli. Ausalt öelda tuli mul selle jutu peale eneselgi isu taas ömblema hakata. Raadio saatel.

Mardil oli soome keele töövihikus ylesanne kirjutada yles kaaslaste nimed, muuhulgas olid seal ka sellised kenad poisslapse nimed nagu Thyson, Iprahim ja Song Pojan.

Nädala alguses.

Eile öhtul käisime kylas yhel eesti perel, kes on Kokkolas elanud kaks aastat. Nende rööm oli suur, kui kohtasid teist eestlast (ehk siis Reinu) meie kohalikus Prismas ja nii kenasti kohe kutsusidki meid kylla. Rääkisime elu vöimalikkusest maailma äärel ehk Kokkolas ja nentisime, et elu on siin vöimalik. Nad tutvustasid meid hapukoore purgiga, millele on peale kirjutet Smetana. Iseenesest kummaline söna arvestades soome omakeelearmastust... Aga no tore, et löpuks ikka hapukoore leidsime, siiani söid lapsed hapukoore pähe mingit kummalist ollust nimega Kermaviili. Mina kurtsin veel, et soomlastel pole yldse öunu ja öunapuid ja selles suhtes nad midagi lohutavat pakkuda ei osanud.

Toidust veel seda, et sellist rasvahirmu nagu soomlastel, ei oleks mina kyll osanud ette kujutada. Seda vöiks kohe kuidagi diagnoosida - köik on väherasvane vöi veelgi parem - rasvatu. Näiteks piimasid on mitmeid sorte, sh ka ökupiim, kuid mitte rasvaprotsendiga yle 1,5. Meie joome ikka seda 3,5%-list ja seda on köigi suurte poodide peale kahte sorti.

Mul tervisliku toidu friigina on samas rööm nentida, et enamuse toidu puhul on vöimalik valida ka luomu ehk öku-variant.

Lastel oli täna muusikakoolis esimesed tunnid. Öpetajad olid erakordselt sympaatsed. Mardi öpetaja kiitis Mardi mängu ja noodilugemisoskust ja Musja jäi orkestri tydrukute ja dirigendiga samuti väga rahule.

Ja ega minugi önneks pole rohkem vaja kui rahulolevaid lapsi:)

Tösi ta on - Hella kauples homme välja eelkooli mitteminemise. Ta tahab kodus kaua tududa ja Aaduga mängida. No muidugi:)

Suve löpetamine Kokkolas.

Nädalavahetusel oli meil siin "tule ja valguse pidu" ehk venetsialaiset. Ei oskagi tölkida, et mida see täpselt tähendab, aga igal juhul saabusid soomlased oma suvilaist ja suve saadeti ära törvikute, lökete, öuekyynalde jms syytamise ja loomulikult öise ilutulestikuga. Ootasime meiegi keskööni, et tulestikust osa saada. Ja nägime turuplatsil kokkolalasi:) Seal oli ka selliseid, kes Pärnu teatri etenduses nähtud - joomaseid tyype, kes neljakäpuli mööda tänavaid edasi yritasid liikuda. Päevavalgel pole siukseid enne näinudki.

Yldiselt on Kokkola linn yks ytlemata armas ja roheline ja pisikeste puumajadega linnake, mida annab röömsalt rattaga läbi söita. Meie jaoks on praegu just see rattasöidurööm see köige suurem taasavastatud ajaviide ja praktiline vajadus muidugi ka. Kui just ei saja, siis käivad köik tööl ja koolis ratastega. Ja need, kes kodus, söidavad ka.

Tänane avastus oli, et meist 15 km kaugusel metsas on lademeis pohli ja leidsime ka hulgaliselt männiriisikaid, mida homme purgistama hakkan. Kahjuks pole meie fotokas praegu töökorras, nii et pilte sellest toredast metsast ei saa näidata, aga kujutage ette väikeste mändidega höredat metsaalust, kus kogu maa on kaetud eri värvi sammalde ja samblikega. Ja seda niikaugele, kui silm ulatab. Ja seal peal tumepruunid männiriisikad ja pohlad. Korilase hing röömutseb.

Nonii:)

Kooli esimesel nädalal oli öpetajatega jutuks, et lastele on ka emakeele tunnid ette nähtud ja kuidagi kukkus välja nii, et mainisin mokaotsast, et ma olen ka eesti keele öpetajaks öppinud. Nii see jäi ja täna kutsus Musja öpetaja mind siis välja ja kysis, et mis ma selle eesti keele öpetamise koha pealt siis arvan...ma ei hakanud ytlema, et pole yldse selle peale möelnudki, vaid noogutasin röömsalt ja ytlesin, et minugi poolest. Ja kysisin omakorda, et mis vanuses lastest käib jutt. Öpetaja arvas, et paari-kolme kooli peale peaks neid olema igal juhul alla 10, sealhulgas siis Musja kaks eestlasest klassikaaslast ja Mardi koolist yks eestlane, lisaks minu lapsed. Ja siis otsis öpetaja alumisest kapist välja hunniku pöhikooli emakeele öpikuid ja töövihikuid ja ytles, et ma vöin vaadata, kas seal on midagi kasutuskölblikku. Ja kui vaja, siis tellivad juurde. Ja et natuke palka saan ka:) Ja kui lastele pole hoidjat, siis vöin lapsed kaasa tundi vötta. Ja tunde saab olema 2x45 min nädalas.

No igal juhul ei teagi nyyd, kas hyyda "juhhuu!" vöi ohata raskelt.

Aga kaotada pole midagi ja mingid sotsiaalsed kontaktid kuluvad isegi minusugusele vaikusearmastajale ära:)

Aga muidu läheb meil hästi. Täna hommikul saatsime ära Jaagupi ja Reksi. See, et nad meil kylas käisid, oli ytlemata armas ja tore ja nyyd on neil tee selge ja ootame neid ikka ja jälle. Jaagupile avaldas muljet soomlaste löputu käeandmine ja naeratamine ja teisel päeval, kui Hellale eelkooli järele läksime, ytles ta, et ei tule igaks juhuks autost välja, äkki keegi hakkab jälle kallistama:) Aga tundub, et poisid saavad ilusti kodus vanavanematega hakkama ja läksid siit ära ka päris röömsas tujus. Eks emasyda ikka valutab, aga esialgu näib meie plaan töötavat.

Uurin ikka Musjalt, et kuidas söpradega lood vöi nii. Musja ytles täna sellesama kysimuse peale, et "meil on koolis nii palju tegemist, et suhtlemiseks polegi aega". Igal juhul kölas see kuidagi toimekalt:) Musja lemmikaine on endiselt käsitöö, kus nad praegu usinalt ömblusmasinaga ömblevad. Said juba valmis padjapyyri, millele ka masinaga peale sai tikkida. Ja nyyd hakkavad tegema dressiplussi. Öpetaja oli palunud köigil välja valida endale meeldiv materjal ja värv ja lubas pääkaupungisse riiet ostma minna:) Musja oli valinud virsikuvärvi ja on väga vaimustusest sellest hoolitsusest, millega öpetajad neid ymbritsevad "Kujuta ette, oma koolis pidime nööpnöelad ka ise kaasa vötma..."

Esimesed päevad koolis.

Marie klassis on yks poiss ja ylejäänud tydrukud, seevastu Mardil on seal köik poisid ja yks tydruk. Yhesönaga kuidagimoodi meile sobivalt:)

Musjal on juba päris pikad päevad, näiteks eile oli kella kaheni ja täna kolmeni, samas oli esimene poolteist tundi eile kodundus, mis Musjale väga meeldis. Ja varsti tuleb kokandus, mis veelgi maitsvam. Nad olid suurest kokaraamatust valinud retsepte - Musja valis muidugi shokolaadimuffinid, Iraagi tydrukud olid vötnud täidetud paprikad jne. Näis siis, kuidas need önnestuvad, igal juhul Musja ootab pönevusega.

Eile suhtlesime ka kohaliku muusikakooliga, lapsed mängisid natuke oma pille (ehkki suve jooksul on enamus öpitud lugusid meelest läinud) ja lubati meile teada anda, kas ja kuhu nad siis öppima saavad.

Augustist Soomes:)

Juhtus nii, et osa meie perest jätkab oma igapäevast elu praegu Soomes. Mind ahvatles vöimalus lähemalt tundma öppida Soome kooli ja seega otsustasin panna siin kooli nii Marie kui Mardi.

Lapsed on erinevais koolides, kuna Mardi kool löppebki 6. klassiga, aga Marie pidi minema juba 7.ndasse. Ei saa just öelda, et eilse esimese koolpäevaga oleks seotud olnud mingeid erilisi emotsioone. Köik on söbralikud - sellega oleme Soomes oldud 10 päeva jooksul juba harjuma hakanud. Klassikaaslasteks oma meie lastel praegu igat värvi lapsi, on Taist, Iraanist, ka tumedanahalisi lapsi. Mölemal on klassid väikesed (7 öpilast), kuna tegemist on keeleöppele keskendunud nö ettevalmistusklassiga. On mingid ained, mis on koos pöhiklassiga, nagu muusika, kehaline, käsitöö. Selline väike klass annab öpetajale muidugi hea vöimaluse tegeleda iga lapsega väga individuaalselt ja täpselt tema tempot arvesse vötta. On vöimalik, et pöhiklassiga liitumine toimub ka varem, vastavalt sellele, kuidas on omandatud vajalik sönavara. Aga yldiselt arvestame sellega, et lapsed selle aasta on oma praegustes klassides.

Täna kohtun kohaliku konservatooriumi (ehk meie möistes muusikakooli) rektoriga, et uurida muusikaöpingute jätkamise vöimalust.

Tasapisi viime end asjadega kurssi, önneks pole keeleoskuse taha siiani asjad takerdunud. Kui käisime Reinuga pesumasinat ostmas, siis kysis myyjatädi, et mis maalt me oleme tulnud ja kiitis meie soome keelt:) Nyyd saan aru, miks mul oli tarvis pedas soome keelt öppida ja jubedaid eksameid selles sooritada...

Natuke elutarkust.

Perekonnaõpetust esimeses klassis vist ette nähtud pole. Ma arvan nii ja järele ei viitsi ka vaadata. Aga ega koduõpe ei küsi, mis on ja mis pole ette nähtud.

Lapsed kuulsid kusagilt sõna "menopaus" ja tulid küsima, et mida see tähendab. Ma ütlesin, et see on see, kui naine enam lapsi ei saa. Mart mõtles pisut ja ütles siis, et "aa, meestel on siis kogu aeg menopaus". Peale seda nad kordasid veel mõnda aega mõnuga sõna MENOPAUS, sest see kõlas uudselt ja hästi.

Marie hakkas oma kooriga õppima uut laulu ja seal on sõnad "siia-sinna lendu minna, arm ja rõõm kui täidab rinna, maailmas vaid ilu hoiab mind". Nüüd on nad seda laulu juba nädalapäevad edasi-tagasi mitmeid kordi, mitmes erinevas variatsioonis laulnud. No pidevalt täidab arm ja rõõm rinda. Ja ühel päeval kuulasime Mariega, kuidas Mart omaette laulis ja siis mõtiskles, et "no kuidas siis mehed saavad armastada, kui neil pole rinda?".

Igal juhul on minu esimese klassi lõpetaja juba üsna haritud mehe reproduktiivorganite ja sugudevahelise suhtlemise osas.

Suvetöö.

Jah, Mart on juba suvetööl. Kirjatarkust talle enam ei jagata ( loodan, et järgnevate aastate jooksul saab see natuke, mis me jõudsime ää õppida, jälle üles soojendatud ja käima tõmmatud) ja matemaatikaks on ilmad liiga soojad.

Niisiis unistab Mart reisist Rootsi koos Osvaldi ja tädi Üllega ja on valmis kõigeks, et reisiraha kokku saada. Peaasjalikult väljendub see igatises abivalmiduses - ta koristab tube, hoiab Aadut, rohib küüslaugupeenart ja niidab muru. Selle viimase puhul on muidugi raske vahet teha, et kustmaalt algab töö ja lõpeb harrastus. Sest alates sellest, kui Mart õppis nuruniidukit käima tõmbama, ta ainult niidaks. Näiteks niitis ta kahepäevase vahega ära suure maalahmaka maja tagant. Esimesel korral jäi niide lihtsalt nii kõrge, et enamus võililli õitses rahus edasi ja ei pannud Mardi niitmist tähelegi. Teisel korral timmisime lõikuri madalamaks ja nüüd on meil peaaegu Inglise muru.

Postiljon tõi sellise pildi:)

Lehekuul.

Enne jõulu ja enne suurt suve on mul alati nii kiired ajad, et on tunne, et iseendale ei jõua järgi. See on mu viimaste päevade mõtteteema. Et kuidas saada aega juurde? Kas vähendada endale (vabatahtlikult) võetud kohustusi või kasutada olemasolevat "vaba" aega otstarbekamalt. Ja eelkõige - mitte viriseda ajanappuse pärast. Kui olemasolevat hetke nautida, siis on see hetk pikem...

Nojah, käes on jälle meie kontserdite sari. Tšellod, viiul, akordion, fagott. Hästi suur erinevus võrreldes selle ajaga, kui mina muusikakoolis käisin, on see, et laste eksamid-arvestused on vanematele esinemispraktika vormis. Mina mäletan eriala eksameid, kui pidime teiste õpilastega lõputult saali ukse taga ootama ja meid siis järjest ükshaaval sisse kutsuti. Ja saalis istus mitmes rivis õpetajaid, kes, nagu mulle tundus, olid ebasõbralikud ja ülikriitilised. Tegelikult kindlasti polnud, lihtsalt olin jänes. Mäletan, et mul oli klaveri lõpueksami ajal käed pehmed ja higised, lisaks läks pool lugu lihtsalt meelest ära, lisaks jooksid sõrmed kokku. Õudus kuubis. Mulle oleks ära kulunud pisut homöopaatilist Argentum Nitricumi:)

Aga minu lapsed käivad sellisel ajal muusikakoolis, mil vanemad saavad kuulata nende tehtavat muusikat, kaasõpilastest rääkimata. Nad on algusest peale harjunud esinema ja seepärast ei karda, vaid suudavad end kokku võtta ja mängida pilli hindele "9"

Mina ainult imestan, et kuidas see on võimalik. Ja imetlen.

Juss ja tema õpetaja Ira mängivad Elgari "Salute d´Amour´i"

Ja Mardikeselt Šlemülleri "Marss"

Aadu ja maasikamoos.

Emadepäeval.

Umbes kuu aega tagasi sai meie lasterikas pere, kes teadagi on Eesti riigi erilise hoole ja tähelepanu alune, kutse emadepäeva kontserdile ja sellele järgnevale vastuvõtule presidendipaari juures. Kaasas oli palve enda tulekust teada anda. Ma helistasin ja andsingi teada. Ja küsisin, et mille eest meid kutsuti. Protokolliosakonna neiu ei osanud öelda. Siis ütlesin, et ma käisin 10 aastat tagasi ka president Meriga kohtumas. Sellepeale arvas neiu, et ju me siis oleme andmebaasis sees. Minu meelest on see väga naljakas. Et me oleme "andmebaasis sees olev" lasterikas pere, kes aeg-ajalt 10 aasta tagant kutsutakse välja presidendiga kohtuma paljalt eksisteerimise eest. Nojaa, aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ju. Ikka tuleb osutet tähelepanu eest tänulik olla. Me oleme.

Teel pealinna väikesed uurisid, et mis seal tehakse peale suupistete ja pildistamise (seda ma neile lubasin ja sellega meelitasin suured vennadki kaasa). Ütlesin, et valitakse emade miss. Noh kõige emam ema. Mart arvas seepeale lootusrikkalt, et äkki valitakse mind. Ütlesin, et ärgu lootkugi, ikka valitakse vanu ja austusväärseid. Mitte selliseid, kellel lapsed alles põlvepikkused (selliste puhul ju ei tea, kas üldse kasvavadki lugupeetavaiks kodanikeks) ja kellel endal pole ette näidata ühiskonna poolt respekteeritud panust Eesti Asja ajamisse. Ja hea, kui ta poleks ülemäära lasterikas...Nagu näha juuresolevalt pildilt, osutus mu arvamus prohvetlikuks:)

Minusugusel vanal küünikul on üldse raskusi tähtpäevadega kaasneva sentimendi ja paatosega kaasaminekuga. No mida korra aastas sest vaesest emadusest jahvatada? Kõik minu tuttavad naised on potensiaalsed Miss Emad, üks tublim kui teine. Lihtsalt piinlik on, kui riik, kes tahab lastetoetusi kärpida (olgu või töötute turgutamiseks) tõmbab lipud üles ühel päeval aastas, et teatada "meil on emasid".

Aga Estonias käisin. Sõin ja jõin seal minagi:))

Sellel pildil olen oma armsate lastega. See parempoolne troll on meie Juss oma uute rastade ja vanade päikseprillidega. Muidu on Juss hea ja tore poiss:)

Üle pika aja.

Kohe nii piinlik on, et pole jõudnud endale võetud kohustusi täita. Mõni usin blogilugeja on juba helistanud, mõni kirjutanud, et kas meil on miskit lahti, et ei elumärki. No ei ole lahti midagi. Lihtsalt ma ei teagi mis on. Kord pole aega, siis ei anna lapsukesed mulle arvutit ja nii see käib.

Koduõppe vallas on öelda järgmist. Mart käis Tartus koolis. Lühikokkuvõte läbielatust oli, et kool on tore ja õpetajad on toredad ja isegi tunnid on toredad ja ta käiks küll selles toredas koolis. Nädalavahetuseti, kui neid hirmsalt karjuvaid lapsi seal parasjagu ei viibiks.

Nojah, eks me ürita tuleval aastal uuesti...

Huvikoolindus seevastu õitseb ja õilmitseb. Mardi tšellomäng muutub iga päevaga paremaks ja juba ta õpib vibratot. Õpetaja annab talle juba siukseid mitte-tita-lugusid ja minu meelest tuleb mõni neist ikka väga kaunisti välja. Isegi konkursile saadeti, kus ta sai noorima tšellisti eripreemia:)

Ja mina, ikka Mardi tuules, olen avastanud, miks ma omal ajal muusikakoolis pidin käima. Sest ega siis sellest aru ei saanud ja iga kord, kui sellest majast lihtsalt mööda kõndisin, pomisesin "pomm alla!". No ma olen selline otseütleja naine.

Aga praegu olen leidnud endas pianisti Mardi tšellole saadet tehes. Ja meil kahekesi tuleb väga hästi välja. Ainult Juss poriseb, et tema pidi omal ajal küll üksi mängima ja keegi teda ei saatnud. Nu ajad muutuvad.

Siis läks Mart korvpallitrenni, kus tal on nüüd isegi oma särk ja number 11. Minu meelest väga hea number. Ja nüüd mööduvad õhtupoolikud Mardil teleka eest, kus ta vahib mingeid Eesti karikamänge (?). Ja ajab perekonda hulluks oma pallipõrgatamisega.

Ja siis käib ta veel ka lauatennisetrennis, kus talle samuti väga meeldib. Aga mulle isiklikult tundub, et ega vist kõike kaua ei jõua ja millestki tuleb loobuda.

Niiöelda tavalist kooliõpet ei tee me juba mõnda aega. Vihikuid ja töövihikuid ei täida, rääkimata õpikutest. Küll on Mardil paar kohustust - esiteks iga päev natuke kirjutada, näit. etteütlust, kui mul juhtub aega olema, või siis lihtsalt teksti maha kirjutada. Ja teiseks peast arvutada. Teeme kõiki nelja tehet. Arvuridasid on kasutusel 12, tõele au andes jagamine nende suuremate arvudega muidugi eriti ei õnnestu veel. Küll aga korrutamine. Ja liidame-lahutame 100 kandis kahekohaliste arvudega.

Nii et elame veel:)