Muudkui küpsetavad.

Nüüd on siis selge, et meie pere jaoks tähendavad pühad eelkõige küpsetamist. Eile küpsetasime nelja eri sorti pagaritoodet. Musja alustas ammuigatsetud juustu-viinerikeeksiga.

Siis avastasin mina, et hommikust mannaputru on üle jäänud ja tegin mehele ettepaneku pärmitainast teha, et sellest Moskva saiakesi meisterdada. Ja ta tegigi! Väga tubli mees:)

Viimati tegime neid aastal 1994 Tartus Uue tänava ühikas.

Kuna tainast jäi üle, siis sai sellest veel ka kaneelikukleid teha.

Ja kuna kreemi (mis sai alguse mannapudrust) jäi üle, siis tegin tordi ja panin seda vahele. Lisades apelsinimahla ja -koort ja sidrunit. 

Ühesõnaga selline küpsetamise kallak on meil viimasel ajal.

Ja eile õppis Musja veel kirjutama sõna "naatriumglutamaat":)

See on see hirmus koll, mida ma olen kogu pere lapsi õpetanud kartma. Ja Musja lähtus ilmselt põhimõttest "tunne oma vaenlast".

Telemaailmast.

Nagu ikka vaheajal, sotsialiseerub Musjake meil jälle Maili-tüdrukute juures. Pole teist juba kolmandat päeva eriti näinud. Täna hommikul helistas kell pool 9 ja käskis endale ujumisriided ja raha tuua, et Tervise paradiisi ujuma minna. No mis saab meil selle vastu olla, kui lilleke lõbutseb!

Aga eile õhtul sain küll šoki. Poisid ja issi hakkasid vaatama "Klassi". Ma sain esimestest kaadritest aru, et mina seda vaadata ei taha. Tahtsin hoopis oma raamatut rahus lugeda ja pähkleid krõbistada. Aga see jõledus muudkui kestis ja lõpuks muidugi vahtisin ja värisesin. Ja peale lõppu nutsin nagu hull. 

Pinnisin poisse, et kas on ikka kindel, et neid koolis ei kiusata. Nad kinnitasid, et ei midagi sellist. Aga ikkagi.

Nii nagu selles järgnevas vestlusringis välja tuli, arvavad täiskasvanud, et koolikiusamise vastu saab midagi ette võtta, aga lapsed ise sellesse ei usu. See on karm. Samas ma arvan, et suurlinnas (Tallinnas?) ja suures koolis on asjad hullemad. Meie poiste kool on väike, kõik tunnevad kõiki ja lapsed on (vist) pisut rahumeelsemad ja intelligentsemad kui "mujal". Kui ikka on. Ja kui ikka saab kindel üldse milleski olla. Kaasa arvatud selles, et kui oma laps pole kiusatava rollis, siis äkki hoopis kiusaja. Või inertse pealvaataja omas. Mis on kõige hullem. Vist.

Tegelikult hea film reklaamiks koduõppele. Mitte ainult sellepärast, et kodu on kindlus ja saad oma võsukesel pilku ja käppa peal hoida, vaid sellepärast, et koduõpe, kasvõi teatud vanuseni, välistab kontaktipuuduse lapse ja vanema vahel. Vähemalt minu jaoks. Ma usun küll, et meie peres ei jääks sellised kannatused ja probleemid tähelepanuta.

Nojah. Ja siis mingil hetkel rääkis "Pealtnägija", et satanistid on pühitsenud kogu Eesti kooli, ühes õppekavade ja töövihikutega. Vastuseks kristluse pealetungile või nii. Või sellepärast, et neile ikka meeldib ka.

Igal juhul tundub koduõpe jätkuvalt mõttekas sooritus:)

Jõudiski jõuluke!

                                  Meie jõulumees.
                                 Meie jõulupoisid.
                              Meie jõulutüdrukud.
                      Laulvad pojad (1., 2., 3.)
                 Laulev poeg (4.)

                                  Tasus oodata:)

Toitlustamine.

Nii valmisid meie jõuluroad. Kõik, kel jalg all ja kael kandis (ja kõigil oli all ja kandis), andsid oma tänuväärse ja näpuosava panuse.

                   Issi juhatas piparkookide tegemist. 

                                     Reks segas salatit.
  Isegi vana-Juhan panustas kurgi tükeldamisega. Ainult Jaagup ei saanud kitarret käest.
               Siuke pohlarull, millest sai kiiresti ilus mälestus:)

Vaheaeg,

Viimased ja tulevased sissekanded kvalifitseeruvad vist pealkirja "Koduõppe vaheaeg" alla. Ehkki koduõppel pole vahet ja lapsi ei saa takistada elamast:) Teen küll enda poolt kõik, et neid ükskordühest ja etteütlustest eemal hoida, aga ikka leiab Musja mõne kaardi, mis vajab kirjutamist või paberi, millele sirgeldada lihtsalt jutukest või pildikest. Rääkimata arvutamisest, mida igapäev lihtsalt ette  lükkab.

Äkki olekski kõige õigem seisund unscoolingu teostamiseks see, et kujutada ette, nagu oleks pidav pikk koolivaheaeg. Nagu lõputu küünlapäev:)

Noh, küll ma selleni veel jõuan.

Pühapäev.

Täna võttis issi lapsed ja läks nendega varavalges Tolkuse rappa. Jõhvikaid sööma ja vaatetornist ilma vaatama. Peale seda mindi tädi Ülle metsa kuuske otsima, mis ka leiti.

Kui mina väsitavalt jõulueelselt linnaskäigult tagasi jõudsin, siis oli kogu kamp kodus tagasi ja issil oli õnnestunud Hellale selgeks õpetada, et "mandariin on parem kui tiss". Eks ta ole, mõneks ajaks ilmselt tõesti.

Siis läksid poisid linna ujuma ja meie tüdrukutega hakkasime homseks kooke küpsetama.

Mina tegin pohla-vahukoore biskviidirulli ja Musja kräsupeakoogi.

Siis vaatasime lemmiksarja "Ohtlik lend", mis oli ütlemata naljakas. Kuna me kõik palavalt armastame Marko Matveret, siis tundub suisa ülekohtune teadmine, et see osa jäigi viimaseks. Niuks.

Puhkav peremees ja tantsiv Musja.

Eile algas issil kolmenädalane talvepuhkus.

Tänane jõulueelne laupäev algas sellega, et ta ajas vabatahtliselt jala alla kell pool 8 selleks, et maja ära koristada. Kell 10, kui mina ärkasin, oli vannitoa pesemise aktsiooni haaratud Mart. 

Kell 11.30, kui mina pannkoogid valmis sain, koristas issi koos Mariega juba esikut. 

Kell 13 tassis mees majast välja kõik vaibad (kümmekond) ja kadus neid kuuskede vahele kloppima. Enne jõudis veel küsida, et kas ma nüüd ikka tunnen, kuidas ta mind aitab. Ja poistele öelda, et jõuluvana ei tule (= kinke ei saa), kui nad oma tube ära ei korista.

Mille peale perepojad sõimu, vannete ja ropendamise saatel (tõesti õudne, aga nii see on ja tõde mina ilustama ei hakka) asusid oma toanurgakesi kasima. Jaagup leidis koristustööde käigus hulgaliselt kasulikke ja ammukaotatud esemeid üles. Mistõttu tema silmis aeg-ajalt isegi sära paistis.

Minu käest küsis koristushull, kuid juba pisut raugema kippuv mees kell 14.00, kui me Musjaga põrandal kuuseokstest jõuluilu tegime, et kas ma täna ka midagi kasulikku teinud olen. Noh, koristanud või nii.

Kell 15.30 oli ta õnneks jumala läbi ja asus puhkama. Ja meie saime vabana kupja piitsa alt, rahus tantsida ja laulda.

Ja kella viiest asutasime end Musjaga tantsutrenni jõulupidusse minema. Esinesid kõik meie klubi paarid, igas vanuses ja erineva tasemega. 

                      Musja ja Osvald tantsisid kõik oma tantsud toredasti ära.
                           Aga on, mille poole pürgida...:)

Ilusad asjad.

Mul on ei teagi millest - kas paljulapselisusest või vanusest - tingitud pisarapidamatus tekkinud.  Mardi kontserdil tantsisid lapsed laval peal mingit kauboitantsu. Mina vaatan, et millised armsad lapsukesed ja mis innukas tantsujalg ja vesistan.

Täna oli Elisabeti kirikus Sütevaka kooli kontsert. Juss mängis seal tšellot ja hiljem laulis kooriga ja oli veel palju kauneid ansambli- ja muidulaule. Ja mul jälle silmad vees. 

Ja nii kogu aeg ja iga ilusa asja peale. 

Kurbade asjade peale nagunii.

Aga muidu on tore pühi oodata:) Päkapikud meil enam ei käi, sest, nagu Mart teab, "nädal enne jõulu nad enam ei tule." Tema arvepidamine päevade kohta, mis jõuluni jäänud, on kahtlaselt kasinalt ühe käe peal üles loetav. Ja käivad arutused selle üle, kas sel aastal tuleb paks või kõhn jõulumees. Viimastel aastatel on üks kõhn käinud...

Tudu, tudu, tuvikene.

Alljärgnev vastab küsimusele, et mida te seal kodus siis teete:)

Täna peale kontserti vallamajas tabas meie perekonda väsimus. Kõik peale minu, Musja ja Jaagupi langesid, kuhu parasjagu juhtus.

         Mõni voodisse, pea peatsis. Väsimus tingit noorusest.
           Mõni voodisse, pea jalutsis. Väsimus tingit rambipalavikust.        Mõni elutoa sohvale. Väsimus tingit pingelisest veerandilõpust.
      Mõni siiski ka oma voodisse. Väsimus tingit neljandaks eksamiks valmistumisest.
           Mõni põrandale. Väsimus tingit puhtakujulisest laiskusest:))

                Aga kesse ütles, et elu peab kerge olema?

Jõulud rahvamajas.

Tänane päev möödus valla laste jõulupeaks valmistumise tähe all. Mart on nüüd paar kuud rahvamajas laulmas käinud ja hoolsalt sõnu õppinud. Kolm talvelaulu ongi selged ja võis julgelt lavale astuda.

                                  Plaksu ka ja puha.
                                 Vaat sedasi.
Pärast said lapsed pakki ja Musja luges meie pere eest jõuluvanale luuletust.

Õpetajate Lehest ja Vanilla Ninjast.

No ma siin jälle oma Õpetajate Lehega:) 

Otsin teisest tikutulega lugujutte, mis paigutuks koduõppe pisikesse maailma. Ja leidsin jälle! Ene Pajula väga mõistliku arvamuse lasteaianduse ja alushariduse teemadel. Ja mis rõõm taasnentida, et inimestel tekib arusaam suurtest ja olulistest asjadest ikka läbi isikliku kogemuse.

Kaudselt samal teemal, millest kirjutab Ene Pajula, oli Musja tänane järeldus, kui sõitsime autoga linnas ringi. Meil on ikka harjumuseks sõidu ajal muusikat kuulata. Djde mula on djde mula ja seda me ei kuula. Meil on oma lood ja laulud. Vahelduva eduga Tätte-Matvere, Marju Kuut, Ehala laulud jm. Ja alati ja ikka kõige rohkem Tõnis Mägi:) Hetkel on eriti kuum plaat "Kolme tenori" lauludega, noh siis Mägi, Joala, Linna muidugi. Musjal on tavaks välja valida mõni laul, mis eriti meeldib ja siis kuulab seda kordi ja kordi. Kuni laul selge endalgi. Täna oli selliseks lauluks "Koputan, sinu uksele ma koputan, hilja on küll, aga mul pole u-u-u-und..." Muudkui lasi seda jälle otsast ja lõpuks jorises Hella ka "Koputan, ma koputan".

Ja siis mõtiskleski Musja teemal, et miks tänapäeval enam selliseid ilusaid laule ei tehta ja ei laulda. Ja et miks kõik temavanused tüdrukud armastavad Vanilla Ninjat, kui see üldse ilusti ei laula.

Ma ei osanud selle peale eriti midagi kosta, sest ega ma ju ei tea, mida tegelikult praegused 9-10aastased plikad kuulavad.

Aga mulle meeldib see, et koduõpe annab mulle võimaluse õpetada lastele seda, mis endale oma ja armas. Mis siis, et vanamoodne. Ja nad võtavad selle (veel) vastu.

Egiptusest ja leiva hingest.

Täna hommikul avastas Hellake uue lapsekandmisviisi. Et seo vööle vöö ja pista laps sisse. Ja siis hoia igaks juhuks tal kätest kinni, et ta maha ei kukuks. No ütleme siis nii, et suurema lapse puhul, kes juba kaela kannab, on see hädapärast täitsa kobe variant.
Aga Musja sain lõpuks laua taha, ehhee:) Rõhusin ikka vastutustundele lõpetamata tööde ja vana-aasta-asjade suhtes ja nii ta siis (suhteliselt rõõmsa meelega) alistus ja tõi vanade ametite vihiku. Oleme jõudnud viljakasvatuse teemani. Lugesin lastele raamatut "Maailm püsib viljateral", mis on üks tänuväärt teos. Kui kõrvale jätte pisuke nõuka-aegne paatos ja ideoloogia, siis ütlemata asjalik ja põhjalik teemakäsitlus. Seal alguses on juttu vana-Egiptuse põllupidamisest ja Niiluse üleujutustest. Noh, meie jaoks päris eluline teema, sest meie Reiu jõgi tavatseb ju ka kord paari aasta jooksul üle ujuda, nii et kaldaäärsed majad, kuurid ja laudad upuvad.

Siis muidugi kaldusime vaaraode ja püramiidide ja muumiate sohu ja lapsed muudkui küsisid ja Musja muukui õhkas, et "issand, kui põnev" ja mina tundsin, et kõikidele küsimustele vastamiseks peaks mul koduõppe edukaks sooritamiseks olema tagatoast võtta lp Sergei Stadnikov.
Egüptoloogiast jälle tagasi viljanduse juurde tulles võisime nentida toredat kokkusattumust. Paar päeva tagasi toodi meile kingituseks üks "poolelus" asi, nimelt "Jeruusalemma leiva juuretis". Seda tuleb meil siin nüüd hoida ja putitada, kuni tast leiva saab küpsetada. Ja oma raamatus jõudsime ka just selleni, kuidas kunagi võinuks välja näha juuretise avastamine (leiutamine?). Noh, et sattus see taigen soojaga käärima ja siis hakkas kerkima ja oma elu elama. Igal juhul vaadates oma juuretist saime sügavamat mõistmist ka Vana-Vene vanasõnast: "Pea meeles, et leib on elus: jahu on tema keha, aga juuretis hing."

Reedesed rõõmud.

Täna hommikul tegi Mart meile meeleolumuusikat. Mängis kahel käel hästi ilusti. Just mängis, mitte ei klimberdanud. Meie Musjaga kuulasime ja imestasime...

...ja viltisime. 

Kuna Musja teatas kohe peale ärkamist, et täna tuleb märgviltimine, siis ei saanud mina tema vastu. Tassis aga villad kohale, koristas laua ja sundis mind raamatust järge ajama, et kuidas asi käib. Algul tahtis mütsi, siis leppis kotiteoga.
Mõõtis villa.

Seebitas ja veetas.
Rullis ja vanutas seda värki.
Ja tuligi siuke kott. Panime rullikud ka peale, et ikka uhkem oleks. Nüüd jääb veel kotisang teha, ega kõike ju korraga jõua.

Samal ajal möllasid Mart ja Hella juba õues jääga, hiljem ajasid püssiga kuuri all hiirt taga. Või rotti, see on veel täpselt teadmata. 

Meie laste jaoks on suht raske pärale jõudma tõsiasi, et tali käes. Ikka kõnnivad õue nagu oleks suvi või vähemalt sügis. Toariietele, milleks on Mardil on t-särk ja püksid, Hellal ikka pikem pluus, tõmmatakse peale jope ja jalga kummikud. Ja ongi nagu kogu nendepoolne panus. Kui mina ei ajaks lapsi mööd õue taga ja ei kisaks "Pane jopelukk kinni ja tõmba kapuuts pähe", siis nad ilmselt külmuks. Sokkidest ja kinnastest siinkohal me ei räägigi.

Ja hiljem hakkas Musja "Mary Poppinsit" lugema. Talle raskelt meeldib. Luges meilegi valitud palakesi. Ja siis väiksemad jooksid ringi ja karjusid "Siit tuleb aMEERIka Poppins!"

Ja siis tuli Musjale koristamishoog peale, nagu ta ise nentis. Ja siis ta koristas ja vaatas kõiki, kes teda segasid Mary Poppinsi (kurja) pilguga.

Tram Kuul

Peale ärkamist viltis Musja sellise päkapiku. Õhtul tegi veel paar tükki.
Siis mängis viiulil natuke "Kuusepuud" ja siis pudru kõrvale vaatas inglise keelt. Et seal viimase uniti töövihiku harjutuses ikka paar ülesannet tegemata. Ma ütlesin, et no võiks ju ikka lõpuks üle selle koera sabaotsa ka saada. Kuidagi nagu parem tunne, kui asi lõpetatud, onju. Musja oli nõus ja asus asja kallale. Ja kui sai need tehtud, siis oli hoog nii sees, et tegi järgmisest unitist kah veel pooled harjutused ära. Ei saanud pidama:)
Mina istusin kõrval ja parandasin hääldust ja lasin edasi-tagasi tõlkida ja kogu see aeg istus Hella mul süles ja mängis Musja pinalist pliiatsitega. Need oli tal mingi tegelased, et mitte öelda nukud. Ja siis need pliiatsid rääkisid omavahel "Pane koduriided selga!", "Hakkame mängima, lapsed!, "Tere, tüdrukud!".
Siis otsisime veel jõululuuletusi. Meil on need toredad lasteluule valimikud, kust leiab luuletusi iga ilma jaoks. Musja leidiski igasuguseid. Luges Hando Runnelit ja Jaan Kaplinskit. Ja näärisalme ja muidusalme.
Ja lõpuks tegi lastele palju nalja see, et nad hakkasid oma nimesid tagurpidi lugema ja ütlema. Musja sirutas Mardile käe: "Tere, mina olen Atsugua Eiram Kuul" ja Mart ütles, et tema on lihtsalt Tram Kuul. No ja Hella oli muidugi Atram Alleh Kuul.
Pärast autos, kui linna poole sõitsime uuris Mart, kas päikeseid on rohkem kui üks? Ja kui on, siis kui palju? Ja kuidas siis ikkagi niimoodi, et osad inimesed on all ja ja ei kuku maakeralt maha? Ja kui kaugel on lõputus?
Üks tark jõuab rohkem küsida, kui üks loll vastata:)

Õpetajate Lehelt

Õpetajate Leht on see leht, mida ma järjekindlalt loen. Mitte et see oleks lemmikleht või et sealt leiaks alati midagi rõõmustavat. Ei, ta on lihtsalt ausam ja asjalikum kui teised.
Seitsme aasta jooksul, mis me siin (kodu)õppinud oleme, olen vahelduva eduga ÕpLehte tellinud ja lugenud ja aeg-ajalt olen sealt leidnud selliseid lugusid, mis on kõik need aastad olnud meeles, ja selliseid, mis on olnud lihtsalt nii head, et neid ei saa ära visata, vaid tuleb kappi panna. Kaante vahele, et mõnikord mõnd teist paberit otsides sellele otsa juhtuda ja jälle lugeda.
Näit. Tõnu Otsa või Jakob Saksa artiklid hariduse ja kooli olemusest või Tiia Listeri lood poiste kasvatamisest. Ja muidugi minu lemmikud Mati Hint, Toomas Liiv ja teised peda-sõbrad, keda mujalt suurt ei kuule:)
Tegelikult tahtsin jagada paari artiklit viimasest lehest. See oli kuidagi iseäraliselt huvitav ja hea number. Minu kiiksuga sobis eriliselt hästi kokku Kihelkonna Põhikooli direktori Enda Torga lugu "Koduõppel sirguvad sooja südamega lapsed". Kahjuks on netiversioonis selle loo asemel mingi täiesti x asjandus. Loodetavasti viga varsti avastatakse ja parandatakse.
Aga räägib see lühike lugu sellest, et Vilsandi saare kahe pere lapsed olid aastatel 1996-2000 koduõppel Lapsi õpetas ühe pere ema. Õppetöö oli korraldatud tihedas koostöös kooliga, kool saatis igal esmaspäeval postipaadiga materjalid perele ja sai reedel laste tööd tagasi. E. Torga kirjutab, et vahel suurema tormiga plnud saarega ühendust, aga vaatamata sellele sujus ka siis kõik kenasti, sest ema oli väga tubli ja järjekindel. Järgnevad aastad on seda tööd kinnitanud - lapsed õppisid põhikooli lõpuni väga heade hinnetega ja olid ka tunniväliselt aktiivsed.
Torga arvab, et "Kui vanem tahab ja on selleks võimeline, on koduõpe igati tervitatav. Usun, et koduõppel võib kasvada sooja südame ja avali hingega laps. Ja selliseid inimesi võiks aina rohkem olla."
Ja mina mõtlen, et rohkem võiks olla selliseid inimesi, kes võtavad sõna siis, kui neil on midagi öelda, mitte sellised, kellel on alati kõige kohta midagi öelda...

Siis vahepeal on reklaamilehekülg "Koolibri" raamatukirjastuse lehekülgedega. Vaatasin, et ohhoo - teos "Arenda last!". Jaa, arendamine on meie tegevuse telg ja tala. Uurisin lähemalt, et kuidas nemad arendada käsivad. Nemad siis annavad kasulisi näpunäiteid iga eluaasta mängude, laulude ja ette loetavate raamatute kohta. Ja panevad südamele, et kui jutt on 1-2 aastasest lastest, siis on tegemist lapse 2. eluaastaga. Ja NB! seda on oluline mõista, sest esimestel eluaastatel arenevad lapsed väga kiiresti!
Et mul kerkis küsimus sellest, et kui vanem ikka sellele vanusegrupi arvestamisele pihta ja saa ja laps eest ära areneb, siis mis? Raamat asjata ostetud?
Skepsis süvenes kuni hetkeni, kui lugesin, et 5ndal eluaastal (siis 4-aastase lapsega) tuleks alustada lugemise, arvutamise, mõõtmise ja loovmängudega. Ja siis tekkis tunne, et onu mingu metsa. Minu Mart teeb seda kõike ilma raamatuta.

Viimasel leheküljel on väga huvitav kokkuvõte TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi teadlaste uurimusest "Eesti teismeliste vägivallatõlgendused". Kokkuvõtjaks Judit Strömpl, kes ise üks uurimuse autoreid. Kahjuks pole ka seda lugu netis. Hakka või diversiooni kahtlustama:)
Seda soovitaks küll kõigil (ja eriti sinisilmseil) lugeda.
Kokkuvõtteks ütleb Strömpl "Pingeid tugevdab vastuolu võrdsuse retoorika ja tegeliku ebavõrdsuse vahel nii ühiskonnas kui ka koolis. Tegelikus elus lapsekeskne ideoloogia ei toimi. Kui sõnades väärtustatakse eelkõige inimest, siis koolis on õppekava ja haridus olulisemad iga lapse õigusest arenedea vastavalt oma vaimsele ja kehalisele võimekusele".
(...)
Nojah ja siis võib ju lisaks veel lugeda esikaane lugu Tõnis Lukaselt, kes kiidab eesti õpilasi ja õpetajaid rahvusvahelise uuringu PISA tulemuste eest.
Baasoskuste omandatuse järgi on Eesti lapsed oma tulemustega looduseteadlustlikus kirjaoskuses 2., matemaatilises kirjaoskuses 9. ja funktsionaalses lugemises 12. kohal.
Midaiganes need kohad meile peaks kõnelema:)

8 töövihikuõpetajat.

Teisipäevad on meil üldse sellised kõige raskemad. Ja praeguse polaaröö perioodil, kui silma lahti enne 10 ei saa, on asi ikka täitsa hull. Ärkame, sööme ja märkamatult ongi kell pool 1, kui peame end linnateele muusika- ja kunstikooli asutama. Täna õhtul käisime lisaks veel kontserdil. Õppimisest ei tule sellise rütmi juures suurt midagi välja. 

Või kuidas võtta. Natuke ikka tuleb. Sellal kui mina hommikul meie loomi talitasin, oli Musja matemaatika käsile võtnud. Ühe tekstülesande juures jäi hätta. Lugesime koos nii ja naapidi ja ei saanud targemaks. Siis küsisime Jussilt nõu, ei saanud temagi sest sotti.

Ülesanne: 

Sel poolaastal on ujumistundides käinud 3500 algklasside õpilast. Täna hommikul tuli ujumistundi veel 4 klassi, igas 18 õpilast. Iga klassiga oli kaasas 2 õpetajat saatjateks. Mitu last on nüüd ujumistundides käinud?

Musja korrutas 4*18=72 ja siis liitis ja sai 3500+72=3572 algklassilast, aga milleks need 4*2= 8 õpetajat mängu toodi? Istuvad, õnnetukesed basseini serval ja kõlgutavad jalgu, aga kes hoolib nende ülelugemisest? Mitte keegi.

Lugupeetavad blogikülastajad, aidake meid, rumalaid:)

Ja ega see matemaatikapisik pole viltimispisikust parem ühti. Kui ikka võtab, siis võtab või öösel pool 12. 

Ja koduõppelaps ikka oma öösargiks, mis tundub hästi sobima koduõppe vapiloomaks:)

Kassa saad, tüdruk, magama!! Homme teed oma matemaatikat, küll teed!

Pidu peo otsa.

Meitel on viimasel ajal ainult üks tants ja tagaajamine. 

Ehk nagu ütles mu ema siis, kui mul oli kahe päeva jooksul vaja teha ära kolm sooritust - saada kõrgharidust tõendav diplom, abielluda ja jaanituld pidada - "No teil on ikka pidu peo otsa!".

Nii tundub tõesti olema. Alguse see kõik sai sellest, et laupäeva varahommikul startis tädi Ülle koos Musja ja Osvaldiga Tlnsse võistlustantsu turniirile. Samal ajal seadsime meie paremad särgid selga ja asusime teele Pärnu Lastemuusikakooli talvekontserdile, kus vana-Juhan ja Jaagup astusid üles oma pillide ja orkestritega. Siis kui Üllel sai lastega turniir läbi, läksid nad Pipi muusikali vaatama. Ja meie koju keetma ja küpsetama. Sest pühapäeval 17 aastat tagasi sündis meie Jussike, kellest nüüd on sirgund ilus suur Juhan.

Nojah, igal juhul jõudis Musja koju öösel kell 12 ja hommikul kell pool 11 suundus Marta sünnipäevale. Kust ta kell 3 lahkus selleks, et tantsutundi jõuda ja kust Ülle pere ta peale võttis ja koju sünnale tõi.

Ja sõi ja jõi siin temagi ja kõik olid rõõmsad, sest laud oli lookas ja liuad olid head-paremat täis. Mängisime kultusmängu Sabotöör ja tervitasime juubilari.

Kasu nädalavahetusest koduõppelisest vaatepunktist - laps arenes liikumise, konkurentsilise, kultuuralise ja sotsiaalse külje kandist. Ja sõi lõpuks ometi kõhu täis.

Kahju koduõppelisest seisupunktist - laps oli läbi nagu läti raha ja esmaspäeval ei suutnud muud, kui endale krunne keerata. Mis on otsene võistlustantsuvõistluse järgne tüsistus:)

Koduõppe ohud.

Olin maha maganud ühe koduõppeteemalise nupukese. Õnneks või kahjuks, aga nüüd ma ta otsa tuba kraamides koperdasin.

vt www.postimees.ee/231107/esileht/arvamus/297309.php

Mul tekkis selle loo peale kohe UUS LUGU. Tuli eiteakust, aga siin ta on.

Istub anonüümne autor "Postimehe" toimetuses, meel morn, tukk rasvane ja prill udune. Tema lemmikkangelane seriaalist "Kire lõksus" on äsja surma saanud ja elu tundub tühi. Kuni korraga saabub netikanalist uudis koduõppe võimaliku pikendamise kohta.

Rasvatukal, kes pole elus kuulnud sõna "koduõpe", lööb prill särama. Tema pisikeses peas tormavad edasi-tagasi fantaasiad, kujutelmad, üks õudsem ja võikam kui teine.

Laps kodus rahvastepalli mängimas. Võimatu.

Laps kodus "järjest loe" tegemas. Võimatu.

Laps kodus, ole lahke, pendelteatejooksu ja klassidevahelist välklehtede konkurssi sooritamas.

Laps klassivendadega õlut libistamas. Võimatu.

Laps klassiõdedega triipu tõmbamas. Täitsa võimatu.

Aga see on ju VÕIMATU!

Nii mõtleb Rasvatukk ja tema kitsaile huulile ilmub kibe naeratus. Ta haarab oma näritud otsaga pliiatsi järele. Ja kirjutab loo. Ta kurjustab oletatavate lapsevanematega. Koputab nende südametunnistusele, manab nende võsukestele ilget (asotsiaalset) tulevikku, rõhub vastutusele ja riskidele. Ohtudest rääkimata.

Kuna Rasvatukk pole ammu koolis käinud ja Õpetajate Lehte ta ka ei loe (ta isegi ei tea, et selline leht käib), siis ei ole ta mitte midagi kuulnud ka sellest, et lisaks õpikuteadmistele on ka koolis veikesed probleemid ja ohud. Et mitte öelda riskid. Ja sellest, et asi, mida lapsed koolis õpivad, on suhteliselt segaselt eesmärgistatud isegi neile, kes selle eesmärgistamise eest palka saavad.

Seevastu teab Rasvatukk, et perele ei saa loota. Ei saanud tema oma vanematele loota, kuna ta oma varasest lapsepõlvest neid lihtsalt ei mäleta. Ja parem pole Rasvatuka endagi suhe oma lapsega (kui see nüüd tal ikka kusagil peaks olema).

Samas - mööngem - et samal õhtul jõuab Rasvatukk koju pisut paremas meeleolus kui tavaliselt. Ja lapselt, kes on ka koju jõudnud, küsib ta tavapärasemast innukamalt "No kuidas koolis läks, kas hindeid ka said?"

*******************************************************************************

Ja siinkohal väike anekdoot portaalist "Kakuke":

"15-aastase tüdruku kiri"

Ema leiab oma 15-aastase tütre toast kirja:

"Kallis ema! Ma otsustasin kodust lahkuda. Ma armastan teda väga! Võib-olla tema tätoveeringute pärast, mis talle vanglas tehti, võib-olla mootorratta pärast, mille ta varastas, aga võib-olla sellepärast, et ta on mu raseduse esimesel kuul mulle toeks olnud, ehkki ta pole üldse mu lapse isa. Me hakkame Ahmediga elama metsas tema treileris. Treileri ümber on aed, kus kasvatame kanepit. Kanepit anname me ka Ahmedi sõpradele, kes omakorda annavad meile kokat ja heroiini. Ema, palun palveta, et avastataks AIDS-i vastane ravim, Ahmedil on seda väga vaja! Tegelikult olen ma praegu naabrite pool ja kirja kirjutasin ma selleks, et sa taipaksid, et elus on palju hullemaid asju, kui minu koolitunnistus kapi ülemisel riiulil!"

Vildib nagu jaksab.

Mõistlikust õppimisetööst, nii nagu ontlik linnarahvas seda ette kujutab, et tule siin majas enam midagi välja. Täna hommikul ümisesin Musjale, et "innglize keeel, matemaaatika, emakeeel...", aga tema juba viltis jälle. Ja kui hetkeks nõela kõrvale pani, siis ainult selleks et viiulit mängida.

Tänahommikune saak siin:) See krunniga proua pea lisandus Hella käpakese abil. Millegipärast pole Musjal tulnud vaimu peale prouale keha teha ja nii too siis viibib meie seas nagu tegelane Adamsite perest.

Siiski, siiski. Vaatamata tegusale viltimishommikule, saabus ka valgustus ka inglise keele vallas. Saime täpselt ja kenasti poole peale oma unititega. Ja võime nüüd rahulikult õppida inglisekeelseid jõululuuletusi ja -laule.

Aga õhtul tabas Musjat uus hoog. Meie Gütermanni ajakirjas olid sellised toredad villarullbiskviidid, mida märjalt viltida.
Siis rullida ja rullida. Ja siis pesta ja lõigata.

Ja siis pliidil küpsetada. Ei, vabandust - ikka kuivatada:)

Nüüd nuputame, mida imet nende rullikutega peale hakata. Võimalusi on mitmeid.

Otse kevadesse.

Seoses uue nädala alguse ja linnaskäiguga varustasime end Decora poes viltimisnõelte ja muu tarvilikuga. Nõelad olid seal küll eriti kallid (kolmene komplekt 49.50), aga müüjatädi oli nii sõbralik ja osavõtlik, et pold mõtet mõne krooni pärast põdeda. Tädike andis meile kaasa kaks Gütermanni viltmisajakirja ja tutvustas igasuguseid toredaid klaas-ja muidupärleid ja kristalle, mida saab näiteks vilditud ehetele vm peale liimida. Musjal hakkas silm kõige selle peale muidugi särama ja ta ütles, et nüüdsest kogub ta raha üksnes ja ainult nende asjanduste tarbeks.
Aga tänane printsess on siin. Valmis paari tunniga, seisab päris hästi ja näeb üldse juba päris sile välja:)

Mardile tuli jälle memory-hoog peale ja andsin talle lubaduse, et kui söök tehtud, toad koristatud, kits lüpstud ja Musja linna kunstikooli saadetud, siis mängime. Mart oli nõus ja ütles, et paneb siis kaardid juba valmis. Ja panigi. Ämblikukujuliselt:)
Ja ma sain kaela ainult 12:24

Tegelikult oli meil siin täna kevad. Ehk nagu Hella õue saabudes rõõmsalt hüüdis "Tõeline suvi! Tõeline suvi!". Päike kuldas puude latvasid ja linnud laulsivad nagu nad kunagi varem polnud laulnud - kui tsiteerida klassikuid.
Mul oli selja taga unetu öö, kus alates kella 4st hommikul painas mind luupainaja, kes oli täpselt Pärnu Haigla peagünni nägu. Aga sulnis ja täiesti tavatu ilm hajutas selle jubeda meenutuse.
Me ei raatsinud kuidagi tuppa minna. Minu aiapidaja hing haistis õhus mulla hõngu ja käed kibelesid maasse sibulaid ja seemneid pistma.
Isegi kanad sebisid kuidagi optimistlikumalt kui tavaliselt õues ringi.

Lapsed nõudsid batuuti, kuid kiik ajas ka asja ära. Ja kuidas veel!

Ja kiige alt leidis Mart - VIHMAUSSI!

Ja kasvuhoonest - SALATIT!

Kus kivi all vähk peidus?

Ma ei oskagi kuidagi suhtuda sellesse meie Kõige Suurema Sõbra algatusse teha aasta-enne-kooli-õpe kohustuslikuks. Kiusatus on mõelda, et see on mingi ametnike nõks meie, ausate koduõppelastevanemate narrimiseks. Tundub ju nagu, et enamus eelkooliealisi lapsi on nii ehk naa hõlmatud lasteaianduse ja sinna juurde kuuluva arendamise-õpetamisega. Et milleks siis veel selline sund-arendamine? Või et kas on mingites uuringutes tulnud välja, et aasta enne 7seks saamist tuleb last palehigis hakata ette valmistama tõeliseks eluks st kooliks ja et senise koolielu nõrgad kohad (ülekoormus, väljalangemine, vägivald, madalad palgad jm) on tingit sellest, et 6-aastased jõmpsikad on ebapiisavalt haritud?

Kuna (aga, siiski, ikka veel) mina usun Suurde Sõpra ja tema kaugnägelikku pilku, siis peaksin ehk hoopis oma pilku mujale fokuseerima. Õpetajate Lehe andmetel (30.nov.07) "...tuleb Lukase sõnul koolieelne õpe teha kättesaadavaks kõigile, ka nendele lastele, kes lasteaias ei käi. Raha plaanitakse eraldada nii lasteaias käivate laste kui ka nende jaoks, kes valmistuvad kooliks kodus või mõnes eelkoolis" (...)

Noh, mis meil saab raha vastu olla:))

Kui see vaid nii kerge oleks. Siiani hoiduvad riigiisad kiivalt raha pere kätte andmast. Pered teadagi jooks või reisiks (kuidas need prioriteedid just juhtuvad olema) selle nutsu kiiresti maha.

Tegelikult oleks ju tänuväärt, kui koduõppelapseni jõuaks näit. mingigi materiaalne osake sellest söögirahast (juustu, leiva vm) näol, mida riik igale põhikooli õpilasele on lubanud.

Rääkimata sihtotstarbelisest arvest kantseleikaupade poes akvarellipaberi, vahakriitide, vesivärvide, sulepeade, värvipliiatsite tarbeks. Või viltimisnõelte.

Pearaha on muidugi püha ja puutumatu ja kuulub koolile.

Aga jah, see va koolieelne õpe...

Misiganes loomake see saab olema, lootkem et sellest sünnib midagi kasulikku ka koduõppe üritusele. vt ka http://www.opleht.ee/Arhiiv/2007/30.11.07/paevateema/1.shtml

Meie põnnid arenesid täna veemängudes. Nagu selles Ellen Niidu luuletuses "Mänguvesi", milles kõik sai mänguvett täis. Mõistlik ja koostöövalmis nagu ma olen, ei keela mina oma lastele pärisvett ja pärismängu. Ja see tuleb neil hästi välja.

Ja Hellake ikka pidžaamas, nagu koduõppelapsele typical.

Musjake esines viiuliga Raekoja saalis oma õpetaja viiuliklassi jõulupeol. Ja peale lõppu ütles õpetaja, et Musja on väga lootustandev:))

Ja et ta on ütlemata kohusetundlik. See viimane on meie laste ühine viga. Ei teagi, kas asi geenides (no vaevalt, arvestades pereema häirimatust segamini tubade ja hilise ärkamise suhtes) või tõesti koduõppes.

Musja jumaldab oma viiuliõpetajat. Tunne vastastikune.

Trilli-tralli.

Musjale teevad hetkel kõige rohkem rõõmu kaks asja - tants ja viiulimäng. Laupäeval onu Mati sünnipäevapeol õnnestus tal oma tantsukinga keerutada issiga, emmega...

...Osvaldiga, Annikaga, tädi Pillega ja seda kõike südaööni. Läbisegi rumbat, valssi ja sambat. Näed siis, kus tantsutrennis õpitud oskused ära kuluvad:)

Ja pühapäev leidis õde-venda klaveri taga koos musitseerimas. Jõulupeod ja aastalõpp on paistmas ja lastel igasuguseid esinemisi järjest tulemas. Harjutasime parasjagu Musja viiulilugu, kui Jaagup juurde astus ja proovis klaverisaadet fagotile kohandada. Temalt bass ja Musjalt meloodia ja imeilus valss sai teoks tehtud.

Üldiselt on õhus veerandilõpu hõngu. Või nagu Mart küsis Jussilt: "Tead, mitme päeva pärast on jõulud? Kaks kümmet ja siis paned ühe veel juurde."