Üks hale lugemine.

Mul õnnestus haigeks jääda. Kohe nii, nagu pole aastaid olnud. Et oli kõrge palavik, mis lihtsalt istus ühe koha peal ja näidanud mingeid väsimise märke enne, kui kukkus nädal ja 1 päev. Aga siis ta lihtsalt lahkus. Ja oli selge, et jään ellu:) Selles viimases ilmselt mu armas abikaas juba kahtles, sest tema, vaene mees, ei osanud minusuguse kangekaelse haigega midagi mõistlikku peale hakata. Noh, et ei võta rohtu - järelikult kas tahab üldse terveks saada...? Aga tegelikult tahtsin kirjutada oma kogemusest lastega suhtlemisest haiguse ajal. Nagu olen ikka vihjanud, on meie Musjake üks eeskujulik pubekas, nagu raamatulehekülgedelt maha astnud. Elab mingisuguses oma ilmas, kuhu meid ei lasta ja kust ta aeg-ajalt ise välja piilub. Mina olen aru saanud, et selles maailmas tuleb igal hommikul juukseid pesta ja seal tegutsevad poisid bändist nimega One Direction. Nojah. Haiguse ajal lebasin muudkui oma paksude tekkida all ja vahel käisid kodakondsed mind siis lõbustamas või vastasid kutsele aidata mõni ravum või tee kokku keerata. Ükspäev tahtsin midagi Musjalt (kõrvalttoast) ja kutsusin teda, ta ei kuulnud. Kutsusin veel, ikka ei kuulnud. Siis helistasin esimest korda - lasin kutsuda natuke ja kuulsin siis, et Musja ütleb "halloo!" Panin toru ära, lootes, et ta mõistab emakese soovi midagi öelda ja tuleb küsima. Ootasin, ei tulnud. Helistasin veel kord. Kordus esimene stseen, Musja jälle hallootamas. Helistasin veel kolmandat korda ja jälle sama lugu. Olin päris kuri juba ja helistasin neljandat korda, kui ta jälle toru võttis, siis ütlesin, et "tule siia!" Ja siis ta lõpuks tuli, näol ilmsüüta pilk, et miks ma talle ometi kogu aeg helistan ja ei räägi. Küsisin, et kas sa ei arvanud, et äkki on mul midagi vaja. Ta ajas silmad suureks ja ütles, et ei tulnud selle pealegi. Ta oli arvanud, et väikesed mängivad minu telefoniga... Järgmisel päeval kordasin sama katset Mardiga. Jälle ei kuulnud nad mu hüüdmist alumisele korrusele, võtsin siis telefoni ja helistasin Mardi numbrile. Kuulsin, et all helises. Ja hopp-hopp, oli Mart paari sammuga trepist üleval minu toas ja küsis, et "noh, mis Sul vaja?". Olin nii õnnelik, et vähemalt tema veel ei ole pubekas. Või blondiin. Või mõlemat. Aga sümptom, mis mul ikka ja jälle aina hullemaks muutub, on see, et vesistan iga jumala asja peale. Veel enne haigust käisin koolis õpetajate toas Mardi õpetajaga rääkimas. Meie vestluse ajal tuli õpetajale teade, et ühel tema klassi poisil on juhtunud mingi õnnetus ja ta ootab õpetajate toa ees. Me rääkisime oma jutud lõpuni ja siis lahkusin ja nägingi seda poissi. Pisike 10-aastane poisike istus toolil, silmad nutust punased...Ja mulle polegi rohkem vaja. Ma ei tea, kuidas ma saaksin koolis töötada! Ja ükspäev nägin poekassas arvet makstes, kuidas jalgrattur oli autole ette jäänud ja kiirabi tõstis teda kanderaamiga peale. Mina jälle sealsamas kassas, silmad vees. Ja haiguse ajal oli nii, et Aaduke jooksis mingi hetkel kokku. Nad mängisid kogu aeg kenasti, aga ühel hetkel ei mõistnud teda keegi ja tema teisi ja ta hakkas lihtsalt lõhkuma. Ja karjuma. Ja siis ma kuulasin seda oma tekkide alt ja mul hakkas tast nii kahju. Tõusin istukile ja kutsusin teda läbi enda nutu, et "tule emme sülle!". Ta tuligi ja rahunes kiirelt maha ja nutsime siis natuke koos. Ja siis ühel hetkel ajas jala alla ja hakkas organiseerima. "Nii, emme, nüüd toome Sulle vett ja pareme terad sisse. Nii, mis terasid Sa tahad?". See oli jube armas. Ta tõeliselt tahtis aidata ja jäljendas teisi. Aga nüüd on ka meil kevad ja toomingad lähevad kohe õide. Olen lapsi õpetanud sööma võilillelehti, õisi veel pole, ja vaarikalehti ja kortslehti ja sõstralehti. Tore roheline aeg!

Pisut reisimisest.

Jälle jäänud pikem vahe sisse mul selle blogimisega. Kui allesjäänud fännklubi ei meenutaks, et "kirjuta ikka ka midagi!", siis ei tea, kas endal tulekski meelde miskit kirja panna. Meelde ju tuleks, aga kas ka tegudeni jõuaks...Praegugi on nii, et nii kui arvuti taha istun, ronib Aadu selga või halvemal juhul lihtsalt keerab kusagil mingit jama kokku ja röögib natuke. Minu meelest mõjub ema arvuti taga lastele täiesti laastavalt. Kenasti mängivatest lastest saavad riiakad paharetid, kellele ei piisa enam üksteise seltskonnast, vaid kes peavad üksteist kiusama ja igati ema tähelepanu nõudma. Muidu on meil endiselt kõik hästi. Lihavõtete ajal käisime Eestis. See pikk sõit sinna ja tagasi ajab natuke hulluks küll, samas ma pole kindel, et elades lõuna pool või suisa Helsingis, käiks me Eestis tihedamini. Sel pisut isoleeritud olekul päälinnast kaugemal on omad eelised, millest ei raatsiks ka loobuda, vist. Ja tegelikult 5-6-tunnisel autosõidul ka täiesti oma pedagoogiline külg olemas. Seltskond on sunnitud üksteisega arvestama, leiutama ühiseks meeldivaks olemiseks igasuguseid tegevusi ja vestluteemasid. Näiteks õppisime Hellaga teepikkuse jagamist. Hella ikka tahab teada, et kui palju on sõidetud ja kui palju veel sõita. Tegin siis nii, et 5-tunnine sõit võrdub 5 sõrme püsti. Kui pool tundi sai sõidetud, siis sain ühe sõrme kõverdada ja kui oli terve tund sõidetud, siis läks üks sõrm maha ja püsti jäi 4 sõrme jne. Sellise mõõtmise tulemusel läks sõit tegelikult päris kiiresti:) Aaduke kui kõige raskem punkt õnneks ikka magas nii edasi- kui tagasiteel vähemalt kolmandiku kuni pool teest. Hellal olid Eestis sünnipäevapidustused ja ta sai kingituseks Andrus Kivirähu "Kaelkirjaku" cd, mina ostsin pisut eesti muusikaplaate kaasa, neid siis tee peal kuulasimegi. "Kaelkirjak" oli muidugi menuk. Muudkui kuulasime ja kuulasime ja ikka naersime jälle samade kohtade peal. Harriet Toompere hääl oli eriline boonus veel tekstile juurde. Ja mul endal õnnestus nüüd ka rongisõit ära proovida. Käisin Helsingis eesti keele õpetajate seminaril. Startisin varavalges ehk kell 5.20, rong sõitis 4 tundi ja õhtul tagasi kell pool 7 ja jälle 4 tundi sõitu. Paras tööpäev loksuda, aga mul oli kaaslaseks Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?" ja tagasiteel üks tore eesti keele õpetaja Vaasast, nii et pold hullu midagi. Üritus toimus Helsingi Eesti Majas või on see Tuglase selts (või äkki mõlemat?). Huvitavad loengud ja palju uusi inimesi, igal juhul olin rahul, et asja ette võtsin. Ja ju see siis on uus etapp mu elus. Olla Soomes eesti keele õpetaja. Soome riik väärtustab emakeelset õpet kõrgelt, kui ainult eestlastest lapsevanemad ka sellest aru saaks ja oma lastele selgeks teeks. Ühest ettekandest tuli näiteks välja, et kui laps on tugev oma emakeeles, siis on ka tema soome keel parem. Vastasel juhul hakkavad need keeled omavahel segunema ja siis pole kumbki päris õige. Minu lastel küll veel aktsenti pole, aga noh, ega me pole ju nii kaua veel soomekeelses keskonnas olnud. Ja kui peresisene keel on ikkagi eesti keel, küllap siis see püsib ka tugevana. Eile küsisin Mardilt, et kas ta tahaks praegu olla koduõppel Eestis. Mart mõtles ja ütles, et tahaks siin koolis käia. Küllap kordan ennast, aga Soome kool ongi nagu koduõpe. Ainult koolis. Ja ma üldse ei põe, et mu lapsed ei saa "konkurentsivõimelist põhiharidust". Kõige tähtsam on see, et nad on rõõmsad. Musja muidugi pole rõõmus, sest ta on üks pahur pubekas. Aga see on ka selline tasand, et tal on võimalik rahus olla pahur pubekas, saab end vabalt väljendada ja olla see, kes sisimas tunne olla tahaks, ehkki see kõrvalseisjaile alati kerge pole. Või nagu ta ükspäev Reinule traagiliselt hüüatas, kui see mingi naljaga üritas liginemiskatseid tütrele teha "No miks te ei lase mul rahus masenduses olla, vaid peate oma tobedaid nalju tegema!". Moi, moi! (Vabandust, et tekst kõik ühe pika joruna. Mina ei suuda nende tehnouuendustega kaasas käia. Kirjutades jätan ilusti taandread ja reavahed, aga kui panen publish post, siis kaob see kõik ära. Ja pilte ei oska ka enam panna. Sry.)

Kevad tuleb!

Ongi meil juba 7 kuud Soomes oldud. Päris naljakas tunne, sest pole kunagi varem ju nii kaua kodunt ja kodumaalt eemal olnud.
Nüüd, kus päike on kõrgel ja veed vulisevad, hakkab hinges kripeldama küll. Linnud ka muudkui laulavad. Et tahaks hakata seemneid varuma ja vaikselt peenarde tegemisele mõelda. Eks ma seemneid ostangi ja kindlasti panen maha ka. Ja mõte soojal suvel kodus maal olla, on ütlemata ahvatlev. Nojah, et siis ongi nagu kaks kodu - üks linnas Soomes ja teine maal Eestis. Elame nagu pursuid.
Rein mõtleb ka suvele ja sellele, et mida mesilastega peale hakata. Need sunnikud tahavad ju pidevat kantseldamist ja pealepassimist.
Lapsed on minu meelest hakanud pisut väsima. Nad pole haiged küll kordagi selle hooaja jooksul olnud, mõtlen sellist klassikalist köha-nohu moodi asja. Kõhuviirused on küll käinud siit üle, ikka päev ja korras. Aga kuskiltmaalt on kool ikkagi rutiin ja tahaks vabadust, vähemalt ma ise kujutan asja niiviisi ette. Ma ei tea, kas koduõppe puhul oleks teisiti. Võib-olla see oleks, et enamasti kusagil aprilli poole peal viskame raamatud nurka ja teeme ainult õuetegemisi. Samas siin on iga pikeneva päevaga rohkem võimalusi samuti õues olla, rattaga sõita, kusagile minna. Oi, kuidas ma ootan rattaga sõitmist. Tüdrukutele oleme lubanud uued rattad osta ja siis oleme jälle täismeeskond.
Aadu ja Hella on nii armsasti koos mängima hakanud. Lõpud rollimängud, koos ehitamised ja loomadega mängud, koos käivad õues ja pissil. Hella on muidugi see jänes, kes näiteks teisele korrusele üksi minna ei julge. Ikka kamandab turvamees Aadu kaasa. Aadu ei karda midagi ja talle on juba selgeks saanud, et pidevalt tuleb Hellat mööda maja eskortida. Näis, millal ta selle vastu protestima hakkab.
Mart on õhtuti oma sisutihedatest päevaest nii kutu, et kella 8 - poole 9 vahel langeb ära tudule. Täna ei jaksanudki "Kättemaksukontorit" ära oodata.
Eesti saated on küll meil üks suure rõõmu allikas. Nii tore on kuulda emakeelt ja vaadata Rimi sooduspakkumisi:)

Kolmas veerand läbi!

Aeg läheb ikka viuh ja viuh. Ei saagi aru, kui nädal möödas ja natuke peale ka. Olen nüüd võtnud endale eesmärgiks kord nädalaski blogisse jälg jätta, sest enamaks jaksu pole. Vahel mõtlen päeva jooksul kõigest, mida tahaksin kirjutada ja kui olen selle ära mõelnud, siis mõnda aega pliiats sügeleb, et kohe kirjutaks. Aga siis on õhtu käes ja kõik tahavad arvuti taha ja sinna ta jääbki. Kusjuures, vahel on mul isegi tunne, et olen selle, mida tahtsin kirjutada, tõepoolest blogisse kirjutanudki. Ja siis üllatun, et tühi plats. Pole miskit.
Eelmisel nädalal veeretasin mitu korda mõtet meie eesti keele tundidest rääkida, aga alles nüüd, vaheaja esimesel päeval jõuan tegudeni.
Mulle koolis väga meeldib. Olen seda ilmselt juba korduvalt öelnud. Aga tõesti on tore olla klassi ees ja lastega suhelda. Minu kõige väiksemate grupp on end kenaks väikeseks kollektiiviks kasvatanud. Mul on seal kaks poissi ja neli tüdrukut ja üks isa:) Isa käib muidugi oma lapsega kaasas, mitte ei õpi ise eesti keelt. Või jumal seda teab, äkki õpib ka...
Tund kestab poolteist tundi ja olen leidnud nüüd sobiva rütmi ja ülesehituse selle läbiviimiseks. Alustame alati uue tähega. Kirjutan selle tahvlile ja siis lapsed hakkavad sellega sõnu pakkuma. Vahel kirjutan mina need sõnad tahvlile, vahel annan kriidi lastele ja nemad kirjutavad. Vana-aastal kodus käies leidsin oma lõpututest õppematerjalidest Kristiina Ehini "Tähenärija tähekaardid" (linki ei saa kahjuks panna, arvuti on Soomes hakanud igasuguseid imelikke asju tegema, ei teagi, äkki on actaga liitunud:)). Nüüd oleme järjest kõik need täheluuletused pähe õppinud ja uue tähe puhul siis tuleb iga kord uus luuletus juurde. Kuna hakkame juba tähtedega lõpule jõudma, siis on see üks päris pikk luuletus, mille me alati koos ära loeme. Sõnu kirjutavad lapsed muidugi vihikusse kaasa. Mul õnnestus sel poolaastal saada lastele valged vihikud. Millegipärast polnud just neid koolis tükk aega olema, mulle telliti. Sinna saavad nad nüüd vaba käega kirjutada nii suuri tähti, kui soovivad, ja alati joonistavad veel mõne pildi ka. Ühe poisi vihikud on nagu kunstiteosed. Ta kirjutab kõik sõnad värvipliiatsitega ja tal on imeline joonistamisoskus.
Hella kribab muidugi kaasa, ehkki ta on ainus, kes tegelikult ju veel koolilaps pole. Pisut kiiremini väsib ta teistest ära ka, aga muidu peab ikka väga hästi vastu. Ja peaasi ikka, et saab teiste väikeste tüdrukutega nalja teha eesti keeles:)
Luuletusi on meil üldse hästi palju. Kuna lapsed räägivad eesti keelt erineval tasemel, siis just luuletuste kõla on minu meelest hea õpetaja.
Oleme palju Runnelit lugenud, ta lihtsalt on nii hea ja jääb hästi pähe ka.
Ja muidugi on alati näpuluuletused, mis lastele väga meeldivad.
Siis vahepeal võimleme natuke. Siis mängime mõnd sõnamängu, kas Aliast või ülespoomist või midagi muud.
Ja lõpuks loen alati muinasjuttu.
Eks ma proovin ikka näpuotsaga grammatikat ka sisse tuua, aga erilist rõhku sellele ei pane. Vahel lasen lastel endil lugeda, enamus oskab seda.
Ja muidugi räägime palju. Sellest, mis ilmas toimub ja mis kodus toimub ja kuhu keegi sõidab või mis ta sünnipäevaks sai.
Aadust sain lahti, sest ta kippus ikka tunde segama ja rahvale liiga palju nalja pakkuma, nii et pidin end läbi laste itsitamise pidevalt kehtestama. Lubasin Mardile väärikat lapsehoidja palka ja nüüd on Mart Aaduga õues mänguplatsil. Kui soojemaks läheb, siis on neil seda toredam seal olla, aga saavad ka praegu hakkama.

"Keskmikega" viisin sisse sel veerandil lisaks lõputule õigekirjale ja käänamisele-pööramisele omal algatusel (sest ega ma tegelikult ei tea, mida programm ette näeb, teen nagu kõhutunne käsib) naisküsimuse. Kuna nad on kõik kolmekesi sellised iseteadavad pubekad, siis mulle tundus, et oleks oluline peale tibinduse neile ka väärikaid naisi eesti kirjandusest tutvustada. Rääkisime Koidulast, Underist ja Jäägerist. Minu meelest kolm andekat naist omas ajas.

Ja nüüd on siis vaheaeg! Juss ja Musja sõitsid Eestisse sõpradele külla ja meie oleme kodus kolme lapsega nagu noorpaar. Süüa on vaja teha imevähe, no ma praktiliselt ei teegi. Mart veedab põhilise aja kas trennides või kodu lähedal uisuväljakul hokilitrit tagudes. Hella ja Aadu on tõelisel mängulainel. Hommikuti, kui Aadu ärkab enne Hella lasteaeda minekut, siis ta on täiesti meeleheitel, et Hella ära läheb ja ta ei saagi Hellaga mängida. Ja ei aita mu jutt, et 3 tunni pärast juba toome ta tagasi. Ja siis nad kostümeerivad ennast ja on mingites rollides ja loevad koos ja ajavad kogu aeg mingit asja. Vanem õde ja noorem vend on ikka superkombinatsioon laste kasvatamiseks.

Meie Jaagupikene sai 19! Ta on nii tore suur inimene ja teeb mulle palju rõõmu. Viimati, kui rääkisime ja arutasime, et mida ta võiks oma sõpradele, kes külla tulevad, süüa pakkuda, ütles ta korduvalt "Ära muretse, ma olen 19 ja tean juba kõiki asju". No see oli muidugi huumor tema moodi, aga ikkagi kõlas hästi. Mõtlesin, et mul pole üldse kahju, et lapsed suureks saavad, kuna veel on väikesi võtta:) Kui ühel hetkel enam pole, siis ei teagi...äkki juba lapselapsed?
Suurtel läheb kodus väga hästi. Tundub, et varianti, kus kodust ei lahku mitte teismelised, vaid teismeliste vanemad, võib soojalt soovitada. See tuleb laste iseseisvumisele ainult kasuks ja laste-vanemate suhted on paremad kui kunagi enne.

Kodumaast ja keeleõppimisest.

Keset kena talve, mis muudkui aina rohkem meile kevadet lubab, elame ja toimetame endiselt siin Soomemaal. Üks sõber küsis hiljuti, et kuidas uuel kodumaal meeldib...Ma olin esialgu päris pahviks löödud, et mis kodumaa? Aga siis mõtlesin, et kõik on defineerimise küsimus. Võib-olla oli küsimuses ka alltekst peidus, igal juhul mina seda ära ei tabanud:) Aga jah, et mina ei tunne küll, et oleksin kodumaad vahetanud. Me oleme siin rohkem eestlased kui kodus Eestis. Ja kodumaa on ka ikka Eesti, ehkki kodu on praegu siin. Samas kui mõelda globaalsemalt, siis elame sama päikese all ja sama Maa peal. Need mõnisada kilomeetrit siia-sinna - kas on vahet? Minu jaoks, kes ma kunagi eriti palju reisinud pole, on praegu eluetapp põnev kogemus natuke teistmoodi keskkonnas. Ilmselt olen hea kohanemisega. Usun, et inimesed, kes välismaale elama asuvad, peavadki seda olema. Ja mitte ainult välismaale. Mina olen kolinud 8 korda, iga kord on suuremal või vähemal määral tulnud ette võtta kohanemine uue linna, uute sõprade, uute kohtadega. Leida endale sobiv olemine.
Vahel mõtlen, kuiväga on mul vedanud sellega, et saan oma lastele siin õpetajaks olla. Ja veel emakeele õpetajaks. Nojah - õpetangi neile Ema Keelt:) Ja selle juures jälgin huviga nende edenemist soome keele vallas. Mardil-Musjal on veel ka inglise keel ja Musjal peaks algama õige pea rootsi keele õpe. Nii et igatsugu keeli.
Hella ja Mart räägivad soome keelt ikka päris hästi, kohe sellise õige tooniga ja lausetega. Mart on meie operatiivtõlk kõigis küsimustes. Ja Hella teab lasteaialeksikat. Mõned korrad on tal sõnad ikka segi ka läinud juba. Täna ütles "postilaatikko" ja ei pilgutanud silmagi. Ma küsisin, et mis-mis? Siis hakkas naerma ja tõlkis ära. Ja vahel tuleb räägib ise natuke murelikult, et mõni asi on soome keeles lihtsam öelda. No vaatame seda asja! Eks ma passin peale. Et kui veel 50/50 mõlemad keeled on tasakaalus, siis on ok. Aga kui soomet hakkab rohkem tulema, siis on see märk, et tuleb Eestisse tagasi kolida.
Mulle endale meeldib hirmsasti soomekeelne sõna "maila". See tähendab kõiki reketeid ja ka hokikeppi. Minu meelest on "hokikepp" õudselt kohmakas ja kandiline sõna, mulle ei tule kunagi meelde. Aga ütled "maila" ja kõik saab selgeks:)
Mardil jooksevad nüüd hoki, lauatennis ja tšellomäng üksteisele ikka kõvasti sisse. Pidevalt peab otsustama, kuhu minna. Sest tšelloga on esinemised ikka nädalavahetusel, kui on ka hoki ja pinks. Ja need omavahel kattuvad ka, nii et Mart käib aeg-ajalt üle nädala ühes ja siis teises. See kõik on pannud Mardi kõhklema tšello kasulikkuses oma elule ja tulevikule. Ja siinkohal olen mina see kuri ema, kes ütleb, et kui pilli ei mängi, siis hokit ei saa. Ja siis võtab vennike pilli ja mängib. Ilusti mängib. Ma olen talle rääkinud, et see on täiesti loomulik, et 10-aastane poiss eelistab litri tagaajamist poogna keerutamisele. Aga ükskord sa veel tänad mind...või ei täna. Ega ette ju ei tea.

Külm, nii külm.

See laul on viimasel ajal ikka ja jälle meeles.
Kuna me ühte oma autodest ei viitsi külmaga käima putitada, siis otsustasime ühega hakkama saada. See tähendab seda, et mina ärkan igal hommikul viimasel hetkel enne teiste lahkumist, tõmban soojad riided selga ja teen töö-kooli-lasteaiaringi ära. Aadu enamasti magab, aga üldiselt on ta siuke mõistlik mees juba, et kui ärkabki, siis ei hakka üksi kurtma, vaid suundub otsejoones tüdrukute tuppa ja ootab seal. Hella soojas voodis, raadiot kuulates. Ükspäev leidsin ta sealt, oli mind oodates magama jäänud, linnupojake:) Tegelikult kestab mu "taksoring" muidugi vähe aega, napp pool tundi. Siis natuke peale 8 olen kodus ja saan vaikuses toimetada. Sest enamasti Aadu magab veel sellal.
Nii et kokkuvõttes on elu ikkagi kiire, külmaga ei saa keegi ju omal jalal kuhugile minna, ehkki meie isake väga seda propageerib. Tema meelest võiks kõik ikka rohkem ja rohkem käia ja kõndida pikki vahemaid, nagu vanasti lapsed käisid. Ikka 8 km kooli ja teine samapalju tagasi.
Rekord oli muidugi neljapäev. Siis pidin tegema 5 väljasõitu. Hommikul nagu ikka esimene ring Rein tööle ja Mart kooli. Kuna Musjal algas kool hiljem, siis ta palus, et ta ei peaks nii vara minema ja viisingi tund aega hiljem kooli.
Siis sõitsime väiksematega eesti keele tundi (Hella oli eelmisel nädalal kodus "seoses külma ilmaga":)), viisime peale tundi Mardi lauatennisetrenni, võtsime Musja koolist peale ja ise koju sööma. Siis jätsin tüdrukud ja Aadu koju ja sõitsin ise tunni aja pärast Reinule tööle vastu, sealt suundusime Mardile trenni järgi ja siis Mardi kooli õpetajaga arenguvestlusele. Vestlus oli tore. Õpetaja Anne ütles, et tal pole Mardile ühtki pretensiooni - Mart on tubli, töökas, arukas, rahulik, keskendumis- ja õppimisvõimeline, sõbralik jne. Küsis, et kas meil on midagi kurta või ettepanekuid, ega meil eriti polnud. Lahkusime sõpradena.
Ja siis jõudsime koju, kus saime olla umbes pool tundi, tegime lastele lehvi-lehvi ja läksime kahekesi muusikakooli kontserdile, kus esines meie Jussike. Täiesti eksootiline on muidugi kusagil kahekesi käia, nii et ei pea kogu aeg põdema, et mida sitikad-satikad su kõrvalistmel korraldavad. Ja ei pea kartma, et kellelgi keset kaunist laululugu tuleb kakahäda.
Igal juhul oli tegu ühe ütlemata ilusa kontserdiga. Muusikakoolis ehk konsas on kolm erinevat osakonda - klassikaline muusika, rahvamuusika ja popdžäss. Igast ühest oli esinejaid, Juss oli siis muidugi klassikalise poole esineja. Mulle tema laulmine väga meeldis ja õnneks sai see ka filmile, ehk saan teinekord lingi anda, kui need kuhugile üles riputatakse.
Õhtul olime väsinud, kuid õnnelikud. Ja siin link Juku laulule http://limetv.fi/lime2/?q=node/282

Tervisest ja koertenäitusest.

Meie oleme saunainimesed ja soomlased on ka saunainimesed. Igas korteris pidada oma saun olema, rääkimata majadest. Nii et me sobime. Eestis tegime talviti kaks korda nädalas, Soomes teeme enamasti kaks, vahel ka kolm korda. Ja oleme terved olnud. Ehk siis - kui parafraseerida Liisa Pakostat - oleme terved tänu kahele s-ga algavale sõnale "saun" ja "sport". Liisal oli neid sõnu küll kolm, aga meil see kolmas sõna algab hoopis r-tähega ja see on "rõõmus meel". See, kui terved oleme terve selle sügise ja talve jooksul olnud, on isegi mulle üllatuseks, kes ma tean, et meile haigused kergelt külge ei hakka. Või kui hakkavad, siis ei jää pikalt külge.
Nüüdki oli nii, et ükspäev Aadu kurtis kurguvalu ja kui kurku vaatasin, siis leidsin sealt väga suured punased mandlid. Samal õhtul olime saunas käinud ja ilmselt see Aadule väga ei sobinud, sest öösel tõusis tal palavik päris kõrgele. Andsin talle mõned terad ja natuke sooja teed juua, hoidsin kaisus ja Hella tegi umbes sada musi ja järgmisel hommikul oligi terve mees. Olid pikalt õues ja ehitasid lumeonni ja pärast tulid punaste põskedega tuppa. Nüüd on sellest nädal möödas ja sellest nö haigusest on järel ainult paar väiksemat lümfisõlme kaelal.
Aga tegelikult tahtsin kirjutada oma kohtumisest Mardi kooli medõega. Meid Mardiga kutsuti vastuvõtule ja valmistasin ette päris pika kaitsekõne mittevaktsineerimise hüvaks. Tädi rääkis, et nemad ikka jälgivad ja mõõdavad lapsi koolis iga paari aasta tagant ja vaatavad, kuidas vaktsiinid tehtud. Ma ütlesin seepeale, et Marti pole vaktsineeritud. Õde ütles seepeale sõbralikult, et ta võib täna kaks süsti ära teha. Mina ohkasin raskelt ja alustasin kaitsekõnega. Rääkisin, et mul pea pooled lapsed vaktsineeritud (ja mina olen oma kohuse ühiskonna ees täitnud...ok, tegelikult seda ma ei öelnud, aga mõtlesin) ja ühel lapsel ilmnesid neuroloogilised kõrvaltoimed (selle väljendi küsisin enne Reinult täpselt järele) ja midaiganes. Ning seepeale ütles medtöötaja täpselt sama sõbralikult "selge, siis ei vaktsineeri". Ja kogu lugu. See oli pisut ootamatu, kuid meeldiv reaktsioon.
Mart tunnistati igati eakohaselt arenenud ja täiesti puruterveks lapseks. Ma küll teadsin seda, aga ikkagi oli tunne, nagu koeraga näitusel:) Just nädalavahetusel vaatasime, et meie lähedal staadionil on koeranäitus ja siis ma mõtisklesin, et millised võiksid olla samasugused lapsenäitused. Vanemad kammiks, triigiks ja nuumaks lapsukesi nädalaid enne võistlusi ja siis tooks nad autoga kohale ja laseks lahti - poomile kõndima ja rõngast läbi hüppama. Või klotsidest torni laduma ja korrutustabelit ette kandma...
Ilmselt tulid sellised imelikud mõtted mulle pähe seoses sellega, et ma tegelikult pole aastaid käinud lastega arsti juures lapsi nö hindamas. Ja ehkki see oli siuke kummaline roll, oli siiski päris tore kuulda kõrvalseisja arvamust oma lapse "kõlblikkuse" kohta. Kuna medõe toon oli täiesti neutraalne ja ilma mingite alatoonideta, siis andsin talle andeks isegi tema püüded soovitada Mardil piima juua (mida ta pole teinud peale rinnast võõrutamist) või kala süüa (no lihtsalt ei maitse):)
Minu jaoks on absoluutselt talumatu kellegi üleolev suhtumine ja seda pole ma siin Soomes üheski kohas kogenud. Inimesed on sõbralikud ja osavõtlikud, isegi ametnikud. Keegi ei pea sind lolliks või vähemalt ei näita välja, kui peab.
Ja uudistest veel seda, et ka Musja sai põhikohaga muusikakooli ja nüüd harjutab viiulit erakordse usinusega. Mulle on päris üllatuseks selline motiveeritus arvestades tema muidu nii pubekameeleolu "ahh, see kõik on jama võrreldes sellega, kui kole ma välja näen"
Ja meil on õues järjest valgem. Oo, päike, tule, tule!!

Jaanuari kesknädalal.

Viimase aja märksõnad on talvespordivarustuse hankimine ja Jussi ühikas. Kuna lastele öeldi koolis nädal aega tagasi, et sel nädalal algab suusatamine, siis muud üle ei jäänud, kui ostma asuda. Nii Mardile kui Hellale saime korralikud suusad ja saapad kirbukatest, vaid kepid ostsime Mardile uued, Hella sai needki kasutatult. Ja täna pidi olema siis see päev, kui lapsed rajale lükatakse. Hella läkski eelkooli suusad kaenlas, kuid Mart ütles, et neil täna veel suusatamist ei toimu, kuna koolis on presidendivalimised. Mina ei tea, miks ja kuidas nad seal seda presidenti valivad, aga igal juhul eile, kui me eesti keele tunnist tulime, olid koridoris kastikesed presidentide piltidega. Täna läheb valimiseks ja näis siis, mis nende tulemustega peale hakatakse:)
Iga kord, kui mulle sajab kaela mõni ülesanne "kõrgemalt poolt", no näiteks laste koolist või huviringist, ma olen tükk aega oimetu ja mõtlen, et oo mai gaad, sellega ma küll hakkama ei saa. Aga siis võtan end kokku ja hakkan süsteemist läbi purema. Ja enamasti saame hakkama, nagu see suusanduse hankimine siit-sealt kokku. Mõne asjaga ei ole veel saanud ka. Näiteks öeldi mulle Mardi tšello puhul, et see tuleks ära kindlustada. ??? ütlesin mina. No lisage see Mardi enda kindlustuse hulka. Uups, meil pole mingeid kindlustusi. Mina olen nõuka-aegne naine ja usaldan ainult oma kahte kätt. Ok, mehe kaks kätt on ka siiani usaldusele vastu pidanud.
Aga katsu sa heaoluühiskonnas selliste mõtetega lagedale tulla. Ja ma ei tulegi. Loodan vaikselt, et äkki läheb mööda...
Jussi ühikas oli ka paras väljakutse. Hakkasin netist otsima, et kust üldse alustada ja selgus, et Kokkolas on õpilaste ühikate süsteem ja nendega saab ühendust täites kodulehel olev ankeet. Me Jussiga siis täitsime ja jäime ootama. Kuna paari nädala jooksul vastust ei tulnud, siis otsisime üles peakorteri aadressi ja läksime ise kohale. Juss rääkis puhast inglišt, mina mittepuhast suomit ja vähem kui veerand tunniga oli poisil korter olemas.
Suur laps tahab ju vanematest eraldi elada. Keeta oma teed ja laulda oma laulu. Ja mis põhiline - magada nii kaua, kui und jätkub, ilma et isake kogu aeg selle kallal keelt teritaks. Mina mõistan seda tunnet. Olin ise noorest peast samasugune. Seda, milline praegu oleksin, ma ei teagi, kuna pole 20 aastat sõba silmale saanud:)
Aga jah, mul on väga raske lapsi unest üle ajada. See tundub kuidagi vägivaldne. Sekkumine kellegi teise maailma, mis on päris tema oma. Ma ei raatsi minna ja hakata magavat last raputama või teda hüüdma unemaailmast välja.
Ilmselt oli/on see ka üks põhjus, miks koduõpe mulle nii südamelähedane on. See arvestab lapse loomuliku rütmiga.
Täna mõtisklesin selle üle, et kas mul on kahju, et lapsed pole praegu koduõppel. Nii ja naa. Hella puhul tahaks küll tihti teda koju jätta. Tõele au andes - jätangi. Aga Musja ja Mart on nii rahul selle eluga, mida nad elavad, et ei kujuta teistmoodi ettegi. Mart on end leidnud spordimehena. Eile, kui talle kooli vastu läksin ja ta autosse istus, vaatasin teda pika pilguga. Mart küsis "mis sa vaatad?". Mina ütlesin, et vaatan, mis mees ta on. Ja Mart vastas "no mis mees, mis mees - SPORDIMEES olen!".
Ta raporteerib iga päev, mitmes ta klassis on köielronimises või mitu väravat saalihokis lõi. Ja enamasti on ta (vähemalt enda sõnutsi) esimeste hulgas. Ta teeb kõike kirglikult ja suure rõõmuga.
Ja Musja...elab nüüd pubeka seltsielu, mis koolipäeva lõppedes jätkub facebookis ja veel kusagil netiavarustes. Ma ei tea, kas ma tahan sellest eriti palju teada, aga fakt on see, et Musja eriti mind ei teavitagi asjade käigust.
Hella võttis eile oma rühmapildi ja hakkas arvutama, kui palju tal sõpru on. Sai kokku 8 tüdrukut. Ja ta nentis, et kui ta lasteaias ei käiks, siis tal neid poleks ja see oleks kurb. Täna hommikul, kui tegin Hellale patsi, ta arutas "kui täna ka veel Ronja haige on nagu eile, siis ma vist olen täna ise meie kamba pealik". See kõlas kahtlaselt, aga eks me varsti kuule, kui kahtlaselt.

Lumerõõm!

Kuuselugu.

Me ei raatsi sel aastal kuidagi kuuske välja visata. Võitlesime selle eest pereisaga kõvasti. Tema seisukoht oli, et enne Eestisse minekut pole mõtet mingit kuuske majja tuua, sest nagunii oleme jõulu ja uueaasta ju ära. Ja Eestis pole mõtet ometi kuuske osta, kui ümberringi on metsad ja mõne kuusekese toob ta kasvõi ise koju oma roosade käekestega. Jah, aga mina olen paraku viimastel aastatel näinud neid kuusekesi, mida ta suurte hangedega, uduste prillide ja hämara talveilmaga metsast on meile leidnud. Siuksed räbalavõitu. Eelmisel aastal sain hüsteerilise naeruhoo, kui ta tuli koju kuusega, millel oli pool latva ära lõiganud, kuna kuusk poleks muidu autosse mahtunud. Küsimusele, et miks ta alt jala poolt tükikest ära ei saaginud, ma adekvaatset vastust ei saanudki.
Ühesõnaga on kuuseteema meil viimasel ajal olnud selline hell teema.
Aga nüüd Soomes võtsin julguse kokku ja panin lapsed autosse ja kuna ma teadsin, et ühe poe juures tore vanaonu müüb kuuskesid, siis sinna sõitsimegi. Ja ära ta tõime! Ootas ilusti meie tagasituleku Eestist ära ja praegu on sama ilus kui kolm nädalat tagasi. Mõni üksik okas on langenud.
Kui tavaliselt on mu hingel kerge kuuske välja visata ehk ära kütta, sest sellega seondub mul kevadeootus ja valge aeg, siis sel aastal ma ei kibele. Las ta olla.

Külm on praegu järele andnud. Ilm on selline mõnus miinus 4.
Mart ja Rein läksid uisutama. Järgmisel nädalal algavad lastel nii eelkoolis kui koolis suusatamise tunnid, mis tähendab, et me peame natuke suuski jm selleks tarvilikku ostma.
Täna tuli Mart isetehtud puust võinoaga koju. Neil pidi keldrikorrusel olema suur puutöökoda tikksaagide ja höövlite ja muude riistadega. Tore, et niimoodi ka Mart meisterdama õpib.

Kokkolas talvel.

Nüüd oleme siis talvise Kokkola linna ka ära näinud. Täna hommikul tulid Mart ja Rein trepist üles ja kuulsin juba teki alla, et midagi erilist on juhtunud. Ja siis nad seisid uksel ja ütlesid, et arva, kui palju kraade on. Ehhee, miinus 20!
Ja lumi on ka tasapisi kogunema hakanud. Öösiti lükkavad nähtamatud lumesahad selle kokku, hommikuks on teed kenasti puhtad. Natuke näitab end ka päike, aga üldiselt elame hämaras, mis pole ka väga hull, sest inimesed põletavad rõõmuga tulukesi maja ees ja sees ja puude peal. Muidugi pole see väga säästlik, kuid ilus on küll.
Rein ihub uiske ja Mart unistab suuskadest. Väiksemad on seni piirdunud poe kõrval lumehunniku otsast alla laskmisega.
Täitsa naljakas on muidugi see, et noored sõidavad endiselt ringi jalgratastega. Minu meelest on see omaette fenomen, kui enesestmõistetava näoga sõidavad näiteks Musja kooli õpilased ratastega kooli. Tuul puhub, lumi sajab, seljas raske kott ja peas paks müts. Aga nemad tulevad jalgrattaga. Sest kui järele mõelda, siis millega nad ikka peaks tulema. Kõigil ei saa ju vanemad pidevalt taksojuhte mängida.
Ma ei kujuta tegelikult enam ette, kuidas Eesti lapsed kooli saavad, kui nad sinna ratastega ei sõida:)

Meie lapsed läksid rõõmuga kooli peale uut aastat. Ja reede õhtuti ootavad nad juba esmaspäeva, et saaks kooli minna. Nii et meil on kooliskäimisega endiselt okidoki. Kui nüüd vaheajal kodus Eestis käisime, siis minult ikka küsis üks ja teine, et kuidas on selle koduigatsusega ja kus siis rohkem kodutunne on, kas siin või sealpool lahte. Ma ei osanud kohe öelda täpselt seda, mida tunnen. Aga olen nüüd seedinud nii ja naa ja täpsustatud andmetel võiksin öelda, et ma ei tunne end kusagilt lahti kistult. Mäletan põhjusi, mis me Soome tulime ja need on alles. Neist peamine on laste kool. Ma tõesti ei suuda leppida Eesti koolisüsteemiga. Või vähemalt, kui on võimalus valida. Ma ei taha, et mu lapsed saaks iga liigutuse eest hindeid ja et nad peaks kooliskäimise pärast stressama.
Täitsa võimalik, et seda võiks pidada ärahellitamiseks, aga mulle meeldib Soome kool väga. See, et lapsi siin hoitakse, et ei peeta enesestmõistetavaks nende peedistamist faktide ja pideva kontrollimisega.
Tunnistused tulid ka enne jõulu paar nädalat. Seal olid lahtrid erinevate aspektidega, olid õpetajapoolsed hinnangud, lapse enda poolsed hinnangud. Musjal olid ka hinded - enamasti vahemikus 8-10 (10 on siin maksimum). Järgmisel päeval viidi tunnistused tagasi ja siis jätkus kool veel paar nädalat. Ei olnud sellist suurt tseremooniat, et "lapsed, veerandilõpp läheneb, pingutage ja ponnistage nüüd kõvasti!" või et "no mitu kolme sinul tuleb?" ja "meie klassis on x arv läbiviielisi".
Oi, kuidas ma ei seedi seda hinnetejama.

Aga jah, meil läheb hästi:)

Hella lasteaia jõulupidu.

Toimus imeilusas Kokkola kirikus, mis siinsamas, meie kodu lähedal. Paari rühma jagu lapsi, palju vanemaid, õdesid-vendasid ja vanavanemaid. Hella laulis oma eelkoolikaaslastega ja meie saime esimest korda kuulata naiskirikuõpetajat ja laulda soomekeelseid jõululaule. Akna taga möllas tuisk ja mina ei jõudnud ära imestada sooja kiriku üle.

Pisikesed jõulud.

Eile oli meil "eesti keele jõuluõhtu", mis tähendab, et kutsusin kõik oma õpilased koos vanematega kooli tähistamaks saabuvaid jõulupühi ja edendada ehk pisut ka kogukondlikku läbikäimist. Koos meiega oli kohal 6 peret, mitmest perest on mitu erinevas vanuses last. Ja mõned ei saanud kahjuks tulla.
Aga minu meelest läks meil õhtu ilusti korda. Lugesime pisikestega oma luuletusi ja siis oli tutvumisring, kus vanemad rääkisid, et millega tegelevad ja kuidas nad siia on sattunud jm. Lapsed hajusid koridoride peale jooksma ja neid polnud pikema aja jooksul näha. Aeg-ajalt oli kuulda rõõmsaid hääli lähemalt ja kaugemalt, õnneks suuremat matsu ei juhtunud, ehkki melu järgi oleks võinud seda karta. Hiljem kuulsin, et lapsed olid mööda tühja koolimaja laiali, mängisid pimesikku ja peitust, käisid aulas köie otsas kiikumas ja tegid veel jumal teab mida. Igal juhul suurtele tegin viktoriini Eesti ajaloost, mille võitis võistkond "Pärl" koosseisus meie Mart ja meie issi. Loodetavasti keegi ei kahtlustanud korruptsiooni...
Tore oli veel see, et kaasas oli ka nö noorem põlvkond, neli kolme-nelja-aastast last, kes vahvasti vennastusid ja suurematega kaasa kimasid.
Aga minul on süda nüüd kerge nagu linnukesel, sest esimene poolaasta on sisuliselt möödas ja mulle tundub, et me oleme sellest kenasti läbi tulnud.
Lastele meeldib koolis üha rohkem, nad on leidnud sõpru ja neil on tore. Eks me ikka arutame oma pisikeselt "reisilt" koju tagasi pöördumise variante, et millal ja mis põhjusel peake see toimuma. Mart ütles ükspäev, et tema tahaks oma koolis ikka lõpuni, st 6. klassini käia. Musjal on ettekujutus, et ta läheb Eestis gümnaasiumisse. No vaatame seda asja.
Muideks ei teadnud enamus eile õhtul meiega koos olnud peredest, et millal nad Eestisse tagasi lähevad, aga samas oli see mõte kõigil kusagil hõljumas.

Ringvaade.

Leidsin meid internetis "Ringvaate" saates. Seal keskpaigas.

Pilte detsembris.

Nagu Aadu nüüd suurtele vendadele skypes räägib: "Mul on tuut (=batuut), labidas (lastelumelabidas) ja uisud!". Aadu on rikas poiss. Uiskudele on kõik meie lapsed kolmeselt läinud, samas vist mitte keegi nii kohe peale sünnipäeva.

Esimest korda issiga jääl.

Väsinud uisumees teel garderoobi.

Hellake.
Ja esimene lumi! Lumememme tegid lapsed õhtul valmis. Hommikul läks Aadu akna juurde, vaatas välja ja ütles: "Ei olegi lumememm ümber kukkunud, täitsa elus on!"

Nälga suremisest ja spordist.

Aadu jauras mitu päeva, et tema tahab endale "sugust lastetuuti, nagu on Luisel" ehk siis samasugust lastebatuuti nagu on Luisel Eestis. Mulle meenus, et ühes kirbukas nägin ükskord sellist ja andsin möödaminnes lubaduse, et teinekord võime ju vaatama minna, kas see on veel alles seal. Aadu tahtis muidugi samal õhtul minna, aga kuna oli laupäev, siis pidi ikka veel ootama. Ja täna siis koitis päev kauaoodatu. Läksime ja nägime. Hind on 35 euri pealt 30-le lastud, mis ikkagi ületas mu ettekujutust sellest, kui palju üks kirbuturult ostetav ese võiks maksta.

Aga valikut polnud, Aadul oli juba batuudi maik suus ja pidime ära ostma. Kuna see pood on Kokkolas minu teada ainuke, kus tuleb maksta sularahas, siis pidime enne veel toidupoes käima ja sealt automaadist raha välja võtma. Samas käisime, tegime poes ka toiduostutiiru ära. Ma ikka natuke ohkasin ja ütlesin, et ma ei tea ikka, kuidas selle batuudiga saab, et maksab palju jne. Et ostaks siis täna vähem rooga kokku. Mart elas väga kaasa mu rahamurele ja ütles Aadule "kuule, äkki me täna veel ei osta seda batuuti, sest siis saab emmel raha otsa ja me ei saa süüa osta ja SIIS ME SUREME NÄLGA!" Ta püüdis muidugi Aadule mõista anda olukorra tõsidust, aga minu kõrvale tundus selline liginemine liiast ja ma ütlesin, et nii hull asi nüüd ka ei ole, et küll me saame.

Nüüd on batuut õhtu otsa kasutuses olnud ja ma olen väga rahul. Väikesed ei saa ju ilma liikumata, ikka on vaja ronida ja joosta ja hüpata. Ja palju siin toas ikka selleks võimalust on. Aadu katkub üles diivanipatju, ehitab neist hunnikuid ja hüppab otsas. Või siis hüppab diivanilt diivanile. Või müravad Hellaga meie suures voodis. Igal juhul käib pidev madistamine, kukerpallitamine, pea ja käte peal seismine jne. Mart istub juba natuke rohkem paigal, aga ka temas on veel seda kutsika hullamissoovi. Õnneks on tal trenne nädalas piisavalt, et ennast välja elada.

Sügisel, kui lapsed olid kooli läinud, saadeti mingite jõudude poolt meile koju voldikuke, mille sõnum oli "lase lapsel liikuda!". Ma olin algul skeptiline, et mida nad nüüd jälle tahavad ära nämmutada, aga siis hakkasin lugema ja see oli väga armas, kuidas lapsevanematele pandi südamele, et need ikka kogu aeg otsiks ja annaks oma lastele võimalusi õues olemiseks ja sportimiseks. Toodi elulisi ja lihtsaid näiteid, kuidas seda teha.

Ja tõesti - sproditrennid on lapsi täis. Vanemad tassivad järjekindlalt mitmeid kordi nädalas lapsed kohale, et need saaks ikka kõiges osaleda.

Sellepärast mul süda valutab natuke Musja pärast, kes peale sügisest jalgrattaväntamist pole eriti muud sportlikku korda saatnud. Nojah, koolis on muidugi kehalise tunnid, aga seda pole palju. Samas ma ise polnud ka selles vanuses eriti sportlik. Ja mis mul viga on? (eneseiroonia).

Üks luuletus.

Palju aastaid tagasi õppisin jõuluks selgeks sellise luuletuse. Ma ei tea, miks, aga see läks mulle väga südamesse. Mingid fragmendid on vahel meelde tulnud, aga kunagi ei suutnud tervet luuletust meenutada. Paar päeva tagasi tuli mulle idee otsida googlist nende sõnade abil, mida mäletasin. Ja leidsin!

Panen blogisse ka, siis on kindlas kohas:)

Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake..
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.

Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...

Ylös, ulos, lenkille!

Täna hommikul kuulsin raadiost, et Tampere (vm) ülikoolis on uuritud hea paarisuhte "saladusi" ja üks põhilisi neist oli, et kogu pere koos lastega tehku koos argiseid tegemisi, elagu koos argist elu. Mitte, et paar peaks oma suhet kuidagi erilist aretama ja putitama a´la kusagil peenes hotellis nädalavahetuseti küünlavalgel.

Mulle igal juhul see meeldis. Sest meie pole ka mingi küünlavälgutajad ja hotelli laste eest pagejad. Elu käib siin ja praegu ja argipäev on just nii värviline kui värviliseks sa ise ta elad.

Kunagi täitsime ühte ankeeti, mis oli vajalik perede missivõistluseks (loe: paljulapseliste perede konkurss) ja seal oli küsimus, et "millised on teie pere ühistegevused?". Küll ma nuputasin seda vastust, et mis imeasja nad tahavad saada. Kui peres on 3,4...7,8,9 last, siis mis on need peened "ühistegevused", mida vanemad lastega koos võiks sooritada? Ma panin vastuseks, et teeme kõike koos. Kokkame, koristame, loeme ja laulame.

Poliitilise korrektsuse huvides olgu öeldud, et minul pole vähimatki nende inimeste vastu, kes tahavad aeg-ajalt lastest rahu saades küünlavalgel oma asja ajada. Nagu pole mul midagi ka nende vastu, kes kodus ei sünnita, lapsi vaktsineerivad või on lihtsalt homod:) Mulle lihtsalt meeldivad inimesed ja enamasti ma otse suheldes üldse ei mõtle kellegi ilmavaatele või tekialustele huvidele.

Samas mind puudutavad teemad, mis õhus laiemalt hõljuvad ja millest ma tunnen, et nad on ideena olulised.

Aga tagasi meie paarisuhte juurde. Kui Rein veel kodus olles soome keelt õppis, siis talle millegipärast hirmsasti imponeeris soomlaste hüüdlause "ylös, ulos, lenkille!", mis siis maakeeli võiks kõlada "üles, õue, kõndimaie!" ja ta unistas, kuidas ta Soomes hakkab tervislikuks ühes rattasõidu ja lengitamisega. Ja hakkaski! Nüüd ta muudkui sõidab oma rattaga, millel on naelkummid, ja õhtuti käib kõndimas. Ja ühel õhtul kutsus mindki kaasa. Ja ma läksin. Ja nüüd käime koos. Mulle kohe meeldib. Näiteks joosta mulle ei meeldi, sest see väsitab ruttu ära, veremaitse tuleb suhu ja minusugune hädapätakas on pärast jooksmist haigem kui enne.

Kuna me elame linnaserval "külas", kus on palju eramaju ja valgustatud teid, siis on kõndimisvalikuid palju. Eile käisime näiteks vaatamas, kas staadionile on juba hakatud ehitama liuvälja, et siis teaks kohe, kuhu uisuhuvilised suuna võtavad, kui külmaks läheb. Oli hakatud küll. Ja siis kõndisime üle koolihoovi. Ja siis üle kirikumäe.

Kõndides saab rääkida, mis on ka väga tore. Kodus on sageli omavahel kõnelemine raskendatud, kuna igasugused "segajad" on peal. Nii, kui mina juttu alustan, tekib tihti näiteks Mardil seos juba esimese väljaöeldud sönaga ja ta hakkab ise jumala rahus kõnelema.

Aga õues ei saa.

Ja eile näiteks suutis Rein isegi mu kirglikku taimetoiduteemalist tiraadi kuulata ja kaasa mõelda.

Nii et meie pere lisaks hea paarisuhte valemisse argipäevastele ühistegemistele ka õhtused väikesed lengitamised.

Lapsed.

Rein läks täna hommikul poisse rongi peale viima, mina jäin koju. Kell oli 6.50 hommikul. Ei raatsinud kohe voodisse pugeda, vaid kõndisin mööda pimedat maja, keset kogu seda segadust, mis kaasneb 9 inimese koosviibimise ja neist kahe lahkumisega. Lõpuks istusin suurde tuppa maha ja nautisin vaikust. On ikka suur vahe vaikusel ja vaikusel. Kui oleksin lasteta, siis elaksin kogu aeg vaikuses ja rahus, puhtuses ja korras. Kas siis oskaks seda niimoodi väärtustada? Ilmselt oskaks väärtustada, aga kas just NIIMOODI:) Vaikus on tore, kui tead, et maja iga nurk on täidetud soojuse ja eludega. Mis siis, et need elud sõidavad varsti Sinu omasse sisse ja ei jäta Sulle omaette olemiseks ainsatki nurgakest.

Nüüd on mu viiest pojast kolm minust pikemad. Vaatasin neid ja mõtlesin, et issand, kuidas saavad inimesed niiiiii erinevad olla. Igaüks ise nägu, ise tegu. Igaühega olen võidelnud ja pisarateni solvunud olnud, siis jälle andestanud, neid imetlenud. Tundnud end täiesti läbikukkunud emana ja siis jälle väga võimekana:)

Olen ennegi ja ikka mõelnud selle fenomeni üle, et kas lapsed peavad vanemaid kartma. Kustmaalt lähevad piirid sõbraliku oleku, võrdsuse, neutraalsuse, autoritaarsuse jne vahel. Meie lapsed meid ei karda. Vahel mulle tundub isegi, et nad ei võta meid kui vanemaid (mõtlen muidugi suuremaid lapsi), vaid kui kaaslasi. Ma ei tea, kas see on halb või hea. Kaaslaste suhtes ollakse ju õiglasemad ja kriitilisemad, kui sunnitud alluv-ülemus vahekorras. Või vähemalt lubatakse endale rohkem. Meie lapsed lubavad endale päris palju. Kui midagi ei meeldi, siis see öeldakse välja. Kui tuju on halb, siis elatakse end välja. Kui meeldib, siis ei jäeta sedagi enda teada. Aga kokku teeb see lõputu põrkumise, vastandumise, kohanemise (olgu vägisi või vabatahtliselt), mida mina pean tasandama piirini, kus oleks võimalik veel koos eksisteerida.

Neil on oma selged seisukohad maailma suhtes. Neil on oma huumorimeel. Vahel mulle tundub, et nad ei karda mitte midagi, ega mitte kedagi. Meri põlvini:)

Ja mis on tõeliselt imetlusväärne. See on see, kuidas nad suhtlevad oma väikese vennaga. Tema on see, keda nad tahavad skypes näha ka siis, kui levi on kehv ja me pildi maha võtame. Ja kui ma küsin Jaagupi käest, et millest te kõige rohkem puudust tunnete seoses meie eemalolekuga, ütleb ta "Aadust".

Nad naudivad täiega tema juttu, tema nalju, temaga müramist. Tõstavad ja pilluvad ja kallistavad. Ikkagi elus asi:)

Ma usun, et mu poistest tulevad head isad, isegi kui nad meestena peavad veel palju õppima ja elult õppetunde vastu võtma.

Ausalt öelda pole mul ka paremaid vestluspartnereid ja kuulajaid kui oma lapsed. Suurematel on muidugi oma arvamus (ja vahel liigagi palju ja radikaalne), aga nad oskavad kuulata. Ja mulle meeldib nendega maailmast rääkida. Ja kuulata, mida nemad asjast arvavad.

Ma ei mäleta oma vanematega mitte mingisuguseid vestlusi või huvi tundmistki selle suhtes, mis mul oli teismeliseeas/hiljem oluline. Ema poolt oli mingi turvaline tsoon, kust ta iial üle ei tulnud a´la "on sul kõik asjad pakitud", "millal sa jõuad" jm. Aga ei enamat. Nüüd, kus me oleme ise täiskasvanud ja laste emad, on ema lasknud end selle materiaalse tasandi suhtes lõdvemaks ja ei kontrolli kogu aeg meie füüsilist funktsioneerimist. Ja vahel saab temaga isegi toredasti juttu puhuda. Isaga ei jõudnudki seda aega ära oodata...

Mulle tundub, nagu haigutaks eelmiste põlvkondade vahel palju suurem auk (kuristik?) kui praeguste laste ja vanemate põlvkonna vahel. Või üldistan jälle liiga julgelt? Sest paljudes peredes on nii, et lapsed elavad oma täitsa eraldi elu vanematest. Või siis ollakse seotud, kuid minu jaoks mingite imelike hierarhiliste süsteemide kaudu.

Või olen mina ikkagi liiga vabameelne.

Ülaltoodud pilt on mulle eriti südamelähedane. Kes teab, see teab, miks:))

Tüdrukute elust.

Tundub, nagu oleksin sattunud ajamasina kiirendustsüklisse. Kusjuures see on see, millest lootsin Soome tulles pääseda. Oma osa selles aja kiires liikumises on kindlasti selles, et mu "töönädal" algab teisipäeval ja lõppeb neljapäeval, kõik ülejäänud päevad on nädalalõpp. Ja selles, et päike tõuseb siin umbes kella poole 10 paiku ja enne kui ta on kõrgele tõusnud, juba loojub. Nii 3 paiku. Siis valgel ajal sebid oma sebimisi, et pimeduse katte all kodus kerra tõmmata, kududa ja etv-d vaadata. Mis on täitsa hea ja mõnus variant. Aga ikkagi - mulle tundub, et valgel ajal elaks teisiti, iseasi, kas aeglasemalt:)

Marie kool teeb igal aastal draamaprojekti. Sel aastal ka. Musja käis mõnda aega hommikuti kusagil harjutamas, tantsimas ja rääkis, et on tore ja talle meeldib. Üleeile oli neil siis esinemine. Kuna Musja ütles, et keegi teine peale minu ei või tulla, siis Rein ja poisid ei tulnudki. Samas Hella ja Aadu kuuluvad minu juurde ja nii me siis kolmekesi käisimegi. Oli üks väike saal, no nii Pärnu Teatri kammeraali suurune. Kõigepealt olid hääled - noored rääkisid soome jt keeltes mingeid sõnu, millest ma osaliselt ei saanudki aru, osaliselt oli see jutt a´la "millest ma unistan", "millele toetun siin elus". Tuled kustutati ja põrandale ilmus kolm punast valgussõõri. Sinna sisse ilmusid järjest poisid ja tüdrukud, käes jõupaberisse mässitud saapakarp, mille vastu käega löödi mingit rütmi. Need kastid tõsteti üksteise kastidele peale. Ja siis said kõik kolm sõõri inimesi täis. Siis jaguneti mööda saali laiali ja algasid tantsunumbrid. Need oli koostatud ilmselt vastavalt erinevate rahvaste omapärale. Meie kaks eesti tüdrukut tantsisid koos araabia tüdrukutega, kuid muusika muutus poole pealt araabia diskost Koit Toomeks. Siis tantsisid tai tüdrukud ja siis lõpuks need pearättidega tüdrukud, kelle kohta ma ei teagi, et mis rahvus nad täpselt on. Igal juhul see viimane tants oli väga idamaine.

Ja siis tulid poisid, kes tantsisid ka väga toredalt. Teised seisid poolkaares ümber ja plaksutasid rütmi kaasa. Kui tantsud said läbi, siis jätkus kastitants. Kõnniti üksteise järel ümber saali ja kopsiti erinevaid rütme. Parajalt müstiline oli.

Lõpuks jäid kõik publiku ette seisma ja andsid kaste üksteisele edasi, tõstsid ja langetasid neid ja tegid muud trikki. Ja siis said kõik oma kasti kätte ja rebisid paberi ümber ja kasti peal oli igaühe nimi. Nii lõppeski.

Siis õpetajad tänasid noori ja noored õpilajaid ja kõik olid väga ülevas meeleolus. Meile Hellaga väga meeldis. Aadu ainus mõte oli, et tahaks juba mobiiliga mängima hakata.

Ma mõtlen, et sellised asjad on väga vajalikud. Ei selekteerita välja häid ja halbu tantsijaid vm, vaid kõik teevad koos. Kindlasti oli eeltöö suurem kui välja paistis ja igal juhul Musja oli kogu selle etenduse ettevalmistamise aeg väga elevil.

Täna õhtul on teine etendus, loodetavasti saab seekord ka Rein minna.

Eile oli mul veel lasteaias Hella arenguvestlus. Neil on siin 4 kasvatajat 15 lapse peale, täpsemalt öeldes üks on "lapsehoidja" ja teised õpetajad. Minu jaoks on kõik kasvatajad. Üks neist siis rääkis minuga Hellast. Ta ütles, et Hella on iseseisev ja ettevõtlik, ei noruta nurgas, vaid haarab initsiatiivi, on mänguline ja hea fantaasiaga, vahel on häbelik, siis jälle natuke metsik. Noh, umbes selline ta ongi:) Ja et tal on sõpru ja et ta on tublisti keelt õppinud ja vastab üldiselt juba soome keeles, kui küsitakse.

Ja siis muidugi söömine. Minu lastel on see väike viga küljes, et ega nemad eriti mujal kui kodus ei söö. Ehk - söövad kodutoite. Lasteaias on neil mingi maitsmise-teooria. Et ei pea palju võtma, aga igast asjast peab maitsma. Koolis seda nõuet enam pole. Aga Hella jaoks on see maitsmine ka paras katsumus. Enamasti ei taha ta üldse midagi süüa ja kuna minu teooria on, et tänapäeva lapsed on ületoidetud, siis mina ise mitte kunagi ei sunni lapsi sööma ja olen kõikide söögieelistuste suhtes väga liberaalne.

Kasvataja küsis suuril silmil, et "mida ta teil kodus ÜLDSE sööb?". Ütlesin, et tavalisi toite:) Aga küllap need on pisut teise ja harjumusliku maitsega ning me sööme palju värsket ja toorest toitu. Ja palusin mitte väga sundida.

Täna tulevad pojakesed Eestist!! Jee jee.

Rahvaste sõprus.

Mulle natuke päris ootamatult (sellepärast, et ma lihtsalt ei mõelnud sellele enne Soome tulekut) on mu Surju metsas kasvanud lapsukesed sattunud etnilise mitmekesisuse rikastavasse keskkonda. Alguses, kui lapsed alles kooli olid läinud, oli Musja parim sõbranna kena väike Tai tüdruk nimega Föön. Ilmselt kirjutatakse teisiti, aga nii hääldatakse:)

Lisaks on ta klassis veel paar Taimaa last, hiinlasi, venelasi ja araablasi. Paralleelgrupis on ka mustanahalisi. Ja Musja rõõmuks ka 2 last Eestist. Vene poisid on sõbralikud ja mängivad hästi korvpalli. Araablased on ka huvitavad. Nad ei võta kunagi peast oma rätikesi ja seetõttu ei osale ujumise- ja kehalise kasvatuse tundides. Ükskord tuli ühel araabia tüdrukul üks juuksesalguke räti alt välja ja siis teine tõttas seda peitma.

Peale Eestist tulekut õhkas Musja "kui ilus on eesti keel" ja mina ütlesin, et no näed, nüüd saad võrrelda. Kui on kogemus hiina või araabia keele kõlast kõrvus, siis on see õhkamine õiglase kaaluga:)

Mardi klassis on ka hiina poiss ja mustanahalised araablased või vähemalt nii ta väidab. Mart on oma klassi oivik, õpetaja muudkui kiidab ja imestab, et miks see laps niimoodi õppida tahab ja üldse ära ei tüdine. Mart ise ütleb, et õppida on tore, aga teised segavad. Näiteks kipuvad neegripoisid tunnis tantsima. Ma ütlesin, et seda nad teevad, kuna on nii loodud:)

Mardi parim sõber on temast aasta vanemast klassist üks hiina poiss, kelle nimi on Songpojang (loe: Sumbojan). Songpojangil sündis eile õeke, kes sai nimeks Songnina.

Keelpillide kontsert.

Kollane kleidike.

Ja saimegi valmis Hella kollase tantsukleidikese! Mulle endale tundub see viimase aja suurima saavutusena. Esialgu tundus see täiesti võimatu - riie, lõige, õmbleja... Kodus Pärnus oleks teada pood, kust osta; eestikeelne müüjatädi, kellelt nõu küsida; raamatukogu, kust ajakirjade lõikeid paljundada ja muidugi meie memm, kes õmbleks midaiganes oma kallitele lapselapsukestele. Igal juhul tundsin enda ees kuristikku avanevat. Helistasin balletiõpetajale ja ütlesin, et see kõik on minu jaoks liiga raske. Ta siis lohutas ja ütles, et küllap ikka saame hakkama ja soovitas alustada ühest konkreetsest poest, kus sellist riidet kindlasti on olemas. Leidsime poe üles ja peale mõningat otsimist nägin keset poodi ühel suurel laual meie säravkollast trikookangast. Selle kõrval seisis üks ema Hella-suuruse tütrega. Sain aru, et see on MÄRK ja läksin ligi. Küsisin sellelt naiselt vandeseltslaslikult "balletti?", noogutasin umbkeelse välismaalase näoga ja naeratasin. Ta sai vihjest aru ja ütles, et jah, nemad tahavad ka tantsukleidi jaoks riiet osta ning palus müüjat peale seda, kui nende riie oli valmis mõõdetud, ka meile riiet lõigata ja pakkida. Siis järgnesime sellele emale kassasse ja nägime, kuidas ta ka kollast kanti ostis. Kui tuli minu järjekord, siis küsis kassatädi juba ise, et kas meile ka kanti ja ma ütlesin "joo, kiitos". Ja oligi operatsiooni esimene etapp õnnelikult läbi. Siis küsisin müüjalt, et kas neil ka mõni õmbleja juhtub poes olema (ei teagi, kas see oli õnnelik inspiratsioon vm, igal juhul praegu ma enam seda küsida ei oskaks) ja ta ütles, et neil pole, aga kõrvalpoes on.

Algas etapp nr 2. Sisenesime kõrvalpoodi, kus oli tohutult kangaid. No lihtsalt nii palju, et me kolmekesi lastega pääsesime liikuma ainult külg ees. Ütlesin, et otsin õmblejat ja üks müüja juhatas meid teiseni, kes pidi ühtlasi ka õmbleja olema. Seisime lastega tükk aega ja ootasime, kuni see teine tädi eelmiste klientidega suhtluse lõpetas. Siis oli meie kord. Ütlesin pidulikult väljamõeldud lause, et "tarvitseme lapselle mekkoa". Tädi naeratas ja ütles, et tema õmbleb ainult kardinaid. Mekkosid tehakse ületee asuvas salongis.

Mulle tundus, et täna on meie õnnepäev ja suundusime optimistlikult üle tee. Otsustasin, et ma ei hooli, mis selle salongi hinnad on, peaasi, et saaks ometi kollase kleidikese tehtud.

Salongis oli õmblusmasina taga tagasihoidliku moega õmblejatüdruk, ilmselgelt mitte salgongiomanik. Püüdsin talle seletada, mida meil vaja on, aga ta ei saanud mitte midagi aru. Siis palusin pliiatsit ja joonistasin talle ja näitasin riiet ja kanti. Mõistsime üksteist. Siis ta küsis, et mis ajaks peab valmis olema ja mina ütlesin, et kolmapäevaks. Ta tegi selle peale väga murelikku nägu ja helistas ülemusele, kellega rääkis tükk aega ja lõpuks ütles, et teeb ära.'

Jee!

Ja tegigi. Ja maksis ainult 20 euri, mis oli minu jaoks miinimum, mida kujutasin ette, et siukse õmblustöö eest võidaks küsida.

Otsustasin veelgi kindlamalt meile õmblusmasin osta, kui peaks raha laste huvikoolidest ja maksudest üle jääma:)

Aga Hellake käis ja tantsis oma tantsu ära.

Õpetaja tantsis kulisside taga püüdlikult lastega kaasa ja lapsukesed tantsisid kõik pead õieli kulisside taguse poole. See oli kohutavalt naljakas ja armas.

Kuna Kokkola on pisike linnake ja kõik lapsed käivad igal pool, siis on Hellal lasteaiasõbrad ka balletiringis ja uisutamas. Nii et ta tunneb end päris hästi nii siin kui seal. Ja peale esinemist kuulsin siis esimest korda ka, kuidas minu laps soome keeles rääkis, ta ütles "katso, se on mun äiti" vms. Ja kui tüdrukud pärast tahtsid Aadule piparkooke pakkuda ja küsisid, et kas tema pikkuvelile võib anda, siis vastas ta ka soome keeles.

Päris huvitav kogemus, kuidas lapsed keelt omandavad.

Põnnikese sünnipäev.

Keset kibekiiret saime siiski oma pisipõnni kolmanda sünnipäeva peetud. Eelmisel nädalal tuli meie postkasti muu hulgas üks lastekataloog igasuguse värvilise träniga. Aadu valis sealt kohe esimesel lehitsemisel välja ühe "tarri ja prillid" ehk siis kitarri prillidega ja rääkis aina, et tema saab need nüüd kohe endale ja miks me neile pole veel järgi läinud. Ma ikka seletasin, et ei tea, kust poest üldse saabki sellist "tarri" ja ehk jõuluvana toob jne. Aga tühjagi, laps ärkas hommikul jälle tarri-jutuga. Siis ütles Hella, et tema vist teab, kuskohas sellise märgiga pood on, nagu kataloogi peal on. Olin väga imestunud lapse tähelepanelikkuse üle arvestades seda, kui vähe me linnas ja poes oleme käinud. Aga õhtul enne sünnipäeva õnnestus mul siiski peale eesti keele tundi sealt poest läbi lipsata ja pill ära osta.

Nii saigi meie Aadust Bändimees. Kui sul on 4 suurt venda, kes kõik mängivad pilli, laulavad ja/või teevad bändi, siis on su saatus otsustatud. Viimasel Eestiskäigul näitas Aadu Jaagupile uuemaid põlvenõkse, mida bändimehed teevad, siis kui nad bändis on, ja Jaagup kuulutas need kõik täiesti kõlbulikuks.

Lisaks kitarrile oli komplektis paar ulmelisi prille, mida saab juhetpidi pilli külge kinnitada ja siis hakkavad pilli mängimise ajal prillidel tulukesed edasi-tagasi jooksma. Prillide küljes on mikrofon, kuhu Aadu joriseb erinevatel kõrgustel bändimehe laulu "Oooooo!"

Kadunud poja tagasitulek.

Täna on olnud selline rahulik päev. Palusin hommikul Jussi, et see viiks lapsed kooli ja pakkusin präänikuks uue autoga sõitmist. Juss oligi nõus ja mina sain Aadu kõrvale tagasi voodisse pugeda. Magasime poole 11-ni, täitsa piinlik kohe...

Siis, kui ärkasin, oli hetkeks väljas isegi valge. Ma ei tea, mis värk siin nüüd siis on, kas päevad peavadki minema nii kiiresti (kiiremini kui Eestis) pimedaks või on tegu lihtsalt madalrõhkkonnaga? Näiteks kell 4 on praktiliselt pime, ma ei mäleta sellist asja kunagi kogenud olevat. Ja jõulud ja pööripäev on ju veel nii kaugel.

Jussiga õpime soome keelt praegu. Enamasti õpib ta muidugi ise, kuulab keeleõpiku plaate või loeb tekste, aga koos teeme grammatikat. Saan ise ka targemaks. Minu soome keel on selline, et kui inimene teab, millest ma temaga rääkida tahan, siis ma saan hakkama. Lisaküsimuste toel. Aga kõige hullem on minna mingis uues olukorras võõra inimese juurde ja talle selgeks teha, mis mu soov on.

Ülidses plaanis on meie vanimale pojale Soometulek igati hästi mõjunud. Ta sai vist ise ka aru, et vaba mehe elu on hea ainult teatud piirini. Tallinnas olid kiusatused igal sammul ja nüüd siis mingis mõttes võimalus restardiks. Ja seda kasutab ta praegu küll igal võimalusel ära.

Koolinädal.

Koolijuttu kah. Käin lastele eesti keelt õpetamas teisi-, kolma- ja neljapäeval.

Teisipäeval on mul kaks tublit ja eesti keeles hästi arenenud:) 13-aastast tüdrukut, kellest üks on Musja. Enamasti tilbendavad selles tunnis mööd suurt klassiruumi ka Hella ja Aadu, sest mul lihtsalt pole neid kuhugile ära paigutada. Aaduga on diil, et "koolis tissi ei saa". Hellaga diili pole ja seepärast läheb ta vahel ülemeelikuks, ajab mööda laudu Aadut taga ja sodib tahvlit ja siis ma panen nad riidesse ja saadan mänguväljakule.

Aga minu 13-aastased õpilased on iga (emakeele)õpetaja unistus. Nad on kohusetundlikud, nutikad, palju lugenud, loovad ja sõbralikult meelestatud eesti keele õppimise suhtes. Igaks uueks tunniks kirjutavad nad ühe jutukese, mille teema annan mina, näiteks järgmiseks nädalaks on "Kuidas mina saan loodust hoida ja kaitsta." Olen lasknud neil vastastikku intervjuud teha, võidu võõrsõnu kirjutada ja muistendeid-muinasjutte ette lugeda ja loomulikult tegeleme palju õigekirjaga. Kuna nad mõlemad loevad eesti keeles palju, siis ei ole soome keel veel eriti nende eesti keele sõnu segama hakanud. Ja eriti meeldib neil tahvli peale kirjutada. Viimati näiteks üks istus ühes, teine teises tahvli otsas ja kirjutasid aja peale võidu võõrsõnu. Puhas omaalgatus:)

Nendega saab kõigest rääkida, nad mõtlevad kaasa ja teevad igasuguseid üllatavaid avaldusi. Viimati seoses kõigi pühakute päevaga rääkisime keskajast, pühakutest ja nõidade põletamisest ja mina jäin päris hätta keskaja tundmisega. Õnneks oli mu teine õpilane näinud Umberto Eco filmi "Roosi nimi" ja oskas mind selle koha pealt aidata. Nagu ta ütles "raamat oli pisut raske":))

Musjat huvitas väga, miks neid nõidu ikka põletati ja mille eest inimesi pühakuks kuulutati. Uurin asja. Kui keegi oskab mulle sellekohast materjali soovitada või interneti lühikurssi teha, siis olen tänulik.

Kolmapäev on pühendatud grammatikale ja veel kord grammatikale. Mul on kaks 16-aastast poissi, kellel eesti keeles kirjutamine on elukeeristes pisut keeruliseks muutunud. Soome keele mõjud nagunii. Ja nii me siis kordame ikka rohkem kaashäälikuühendi reeglit koos eranditega. Vähemalt mulle endale hakkab asi süsteemseks muutuma:)

Aga jah, soome keelt on lihtsam kirjutada kui eesti keelt. Iga normaalne inimene kirjutaks kuulmise järgi "palkka" ja " saattis". Ja õpeta siis lastele, miks eesti keeles kirjutatakse nii, nagu ei hääldata. Lihtsalt targad mehed panid pea kokku ja otsustasid nii.

Kuid sellest tunnis tõstatus küsimus, kumb oli varem - kas Eesti või Soome hümn? Kahjuks pidin küsija pettumuseks ütlema, et Soome...

Ja neljapäeviti on tibud. Tegelikult kahes vanuses tibusid, mis on tekitanud minus dilemma, kas on ikka õige hoida ühes grupis pisikesi, kellest mõni veel kirjutada ei oska ja Mardi-sugust turbo-diisel-õpilast. Täna mõtlesime pika OO-ga sõnu. Mina kirjutan ilusti tahvlile trükitähtedega SOOL, MOOS, TOOL, SOOME, KOOL, ROOL ja küsin laste käest, et noh, kas keegi pakub veel mõne ilusa pika oo-ga sõna ja samal ajal surun alla Mardi kätt, kes tahaks mulle vihikusse kirjutatud umbes 30 sõna ette vuristada.

Õnneks on asju, mida saab selline seltskond ka koos teha - lugeda luuletusi, kuulata juttu, teha näpumänge, mängida sõnamänge jne.

Selle grupi puhul on mul kõige rohkem dilemmasid. Kui palju, kui rasket materjali? Mõni laps on juba üsna soomekeelne, aga käib tublisti tunnis, sel juhul ongi kõige olulisem keelt kuulata ja ise julgemalt rääkida. Õigekiri võib oodata. Samas on tublid esimese klassi tüdrukud, kes räägivad head keelt (koduse keelena) ja nendega võiks hakata rohkem kirjutama. Olen praegu seisukohal, et ei jookse põhikooli soome keele õpetusest ette, nad seal õpivad tähti nagunii ja üldse ei kiirusta sellega.

Soome kooli tulles ei pea laps oskama lugeda. Võib laps olla.

Nii et väikeste mööndustega võin öelda, et meil käib koolis laiendatud koduõpe:) Siinne kool ongi nagu koduõpe. Ainult nii head toitu ei saa kui kodus. Või vähemalt minu lastele on see kooli nõrgim lüli. Aga on siis vaja nii palju süüa?:)

Siinkohal soovitan soojalt vaadata filmi "The Finland Phenomenon: Inside The World"

Linn on nagu mets.

Kõndisin mööda linna (kedagi kusagilt oodates) ja mõtlesin, et linn on nagu mets. Võõras linn muidugi, kus sa kedagi ei tunne. Oled selline nagu oled, ei pea mõtlema, et kohtud kellegagi, kellega pead suhtlema või kena näima, kui selleks tuju pole. Lihtsalt oled sina ise. Kõigil ümberringi on oma asi ajada ja keegi ei hinda ega arvusta. Et kas oled maitsekalt või moodsalt riides ja pole kellegi asi, kui kõnnid käed taskus.

Mulle meeldib see tunne.

Ilmselt olen loomult erak:)

Logistika.

Täna oli jälle üks tihe logistamise (sõnast: logistika) päev. Kui siiani oli soe ja Rein ehitas kooliskäimise plaanid jalgratastele üles, siis minu tungival pealekäimisel oli ta nüüd nõus mõtlema ka sellele, et külmade ja talve saabumisel Mardil ja Musjal, Hellast rääkimata ei pruugi see rattasõit nii libedalt enam minna. Ja ostsime teise auto, millega Rein võiks lapsi hommikuti laiali tassida. Nüüd aga juhtus nii, et teine veerand koolis algab mõlemal koolilapsel enamasti kell 9 ja vaid mõnel üksikul päeval nädalas kell 8, kui nad issiga saaks koos minna. Ja Hella läheks eelkooli nagunii nii hilja kui võimalik ja tuleks eelkoolist nii vara kui võimalik. Ehk siis - Rein sõidab endiselt rattaga kella 8ks tööle ja mina vean enamikel hommikutest lapsed kella 9ks kooli.

Nii tänagi. Siis tulin koju, kus usin Juss oli juba hommikuse tervisejooksu ära teinud ja hakkasime koos soome keelt õppima. Mina küll õpetaja rollis, aga saladuskatte all võin öelda, et ma ise õpin sealt materjalidest sama palju kui Juss.

Pool 12 läksin ajasin jälle auto välja ja läksin Hellale eelkooli vastu, sealt korraks linna ja siis tiiruga koju. Kella kaheks läks Juss autoga kooli, kust ta naases poole 4ks ja meie startisime kohe Mardiga kodust (jälle autoga) kella 4ks muusikakooli, kus Mart oli kella 7ni õhtul.

Kokkolas tuleb varsti laste-ja noorte kultuurinädala Loistavaa-viikko. Mart esineb seal tšello ansambliga ja Hellake balletiga. Kui esineb, sest minu ees seisab kaelamurdev ülesanne osta mingist kindlast kangapoest riie, hankida kusagilt laste Burda, võtta lõiked ja valmis õmmelda esinemiskleit. Ausalt öelda hakkasin juba Hellale vaikselt auku pähe rääkima, et ega see esinemine nüüd niii oluline ka ei ole. No kuidas ma selle kleidiõmblemisega hakkama saan, mul pole õmblusmasinatki enam aastaid...

Õhtul läks Mardile muusikakooli vastu vähemalt Rein, nii et sain väiksematega rahus kodus olla.

Ja Juss saabus rattaga muusikakooli õhtustest tundidest alles peale üheksat.

Sininen maanantai.

Hokilainel.

Täna koitis Mardil päevake kauaoodatu - esimene hokivõistlus. Minu järjekordne bürokraatlik suursaavutus oli maksta pangaautomaadis tema litsentsimaks ja nii oligi Mart igati täieõiguslik hokimees oma Hermes Spartaku võistkonnas. Algul arvasin, et lähevad Mart ja Rein kahekesi, aga siis ahvatles mind võimalus näha kohalikku kanti. Startisime hommikul Kokkolast Uusikarlepyysse. Ma ei teagi, kas seda nime peaks tõlkima või mitte, natuke nagu naljakas, kui pool nime on soome-, pool rootsikeelne ja lisaks on see asetatud eesti keele sisseütlevasse vormi. Kokkola rootsikeelne vaste on ju Karleby, nii et keeleliselt korrektne oleks vist ikkagi Nykarleby öelda.

Igal juhul asub see Uuskokkola:) linnake päris-Kokkolast oma 50 km kaugusel ja on üks ütlemata armas koht. Meenutas Põltsamaad, seal on samamoodi jõgi ja sillake keset linna. Ja silla ühes otsas imeilus kirik! Nii nagu paljudele lääneranniku linnakestele ja küladele omane, räägitakse sealgi peamiselt rootsi keelt. Linna serval asus jäähall, kuhu me siis tund varem e pool 12 kohale jõudsime. Mart läks soojendust tegema ja Rein teiste isadega suhtlema, meie Aaduga tegime autos aega parajaks koos Justin Petrone "Minu Eestiga". Ütlemata sõltuvusttekitav raamat, peab mainima.

Ja pool 1 läks lahti! Väljak tehti pooleks, sest väikestele hokipoistele pole rohkem vaja. Võistkondi oli 4 tükki, korraga mängisid kaks ühe ja kaks teisel pool. Ja siis võitjad ja kaotajad omavahel. Täheldasime Reinuga perede massilist kokkuvoolu sellele väga tähelepanuväärsele sprordiüritusele. Kõigepealt muidugi isad, siis veel isasid, siis emad koos lastega, keskmiselt ikka 2-3 tükki kaasas ja üks platsil. Esialgu tiirutasid kõik ümber jäähalli, sest õues oli võrreldes "siseruumiga" soe ja mõne aja pärast suunduti siis tribüünidele kaasa elama. Mina ei saanud kohe aru, mida nad seal vahepeal karjusid, sest käisin Aadule kooki, vorstikest ja mahlakest ostmas, aga Rein tegi siis selgeks, et vanemad protesteerivad kohtuniku tegevuse vastu, kes mõned vead jättis tähelepanuta.

Mina olin ju ka esimest korda hokimängu jälgimas ja madistamist oli tõesti palju. Sain aru, miks neil nii palju turvavarustust vaja on. Mardil oleks ilmselt hambad välja löödud, kui tal poleks kiivrit koos näokaitsmega olnud. Vahepeal põrgati omavahel kokku, nii et ühel poisil jäi vist hing kinni ja siis kukkus talle veel üks paks poiss otsa...

Igal juhul lõppes mingil hetkel kogu see võistlus Mardi võistkonnale igati võidukalt, kuna pähe tehti mõlemale vastasmeeskonnale, esimesele ülekaaluka 13:5 ja teisele pisut võrdsema 7:4 seisuga.

Õnnelikud Hermes Spartaku lapsevanemad hõiskasid laulu "We are the champions!" esimest rida ja kõik olid väga ülevas tujus.

Ja tundub, et meie tulevik hakkabki pühapäeviti niimoodi välja nägema. Sõidame mööda Kokkola ümbrust, kus igas vähegi endast lugu pidavas külakeses on olemas jäähall ja elame kaasa oma pojakese "LUUK nr. 37" elule.

Tulevane maailmameister?